Juhan Liivi uus tulemine

PILLE-RIIN LARM

Hando Runnel on öelnud: „Juhan Liivist võib alati kõnelda. Isegi kui temast midagi uut ütelda pole. Nagu ilmast.”1 Saati siis juubeliaastal – kevadel tähistati 150 aasta möödumist Juhan Liivi sünnist. Vestlus kirjaniku pärandi hoidjate ja uurijatega kinnitab, et Liivi looming ja isik võluvad ja intrigeerivad siiani. Ka on viimased aastad toonud uudseid käsitlusi.

Mari Niitra, Liivi muuseumi juhataja
Kes on Juhan Liiv?
Juhan Liiv on eesti kirjanduse üks suuremaid müüte. Kui Roland Barthes appi võtta, on müüdi probleemiks see, et see on seest tühi. Müüt rõhutab üksikuid, valitud tahke mingist isikust või nähtusest – antud juhul peamiselt vaesust, hullumeelsust, traagilist elukäiku – ja jätab varju palju teisi. Millegipärast on suuresti märkamata jäänud näiteks Liivi terane huumorimeel ja eneseiroonia, samuti vahe ühiskondlik närv. Müüt jookseb ühel hetkel tähendusest tühjaks, ammendab ennast.
Tuglase kibekiirelt loodud kaanon on saanud sadakond aastat settida, vahepeal on üle elatud Nõukogude periood, mil Juhan Liivi oli vaja eeskätt isamaalisuse kandjana. XXI sajandi hakul on selgunud, et me ei tea Liivist sugugi kõike. Või mida me temast üldse õigupoolest teame? Oleks vaja müüt ümber mõtestada ning vabastada Liiv traagilise kannataja õõnsast paatosest.
Muuseumi värskele püsinäitusele koostajana pealkirja otsides jäin viimaks pidama Liivi enda tsitaadile „Oleksin ma luuletaja”. Juhan Liiv, üks eesti suuremaid poeete, arutleb ses luuletuses, mida ta kõike teeks, kui luuletaja oleks – tundub, nagu oleks see järje­kordne Liivi vingerpuss nii iseendale kui ka teistele.
Näitus püüab olla paljuhäälne, anda sõna eri tõlgendustele: sõbrad ja kaasaegsed, Tuglas oma kaanoniga, Talveti värske lähenemisnurk, Liiv teiste autorite kujutlustes jne. Lõpliku tõe otsimise asemel püüab näitus rõhutada Liivi fenomeni juures ka seda, et pea igal eestlasel on oma Juhan Liiv.
Liivi vaimne pale ilmneb vahest kõige paremini asjaolus, et temast ei ole säilinud ühtki isiklikku eset. Et meil pole võimalik eksponeerida kirjanikule kuulunud „reliikviaid”, tuli olla mängulisem. Nii sai üheks põhieksponaadiks uhke vitriin kuuega, mille Liiv teatavasti Estonia teatri ehituseks annetas – ja seega on see vitriin tühi.

Kuidas on seni möödunud Juhan Liivi juubeliaasta?
30. aprillil kuulutati muuseumis välja Liivi luuleauhinna laureaat ja avati uus püsinäitus. Tegelikult on asi mõistagi palju laiem ega piirdu sugugi juubeliaastaga. Olen veendunud, et praegu on kätte jõudnud Juhan Liivi uus tulemine, avanenud uued perspektiivid teda mõista. Kindlasti pole tegemist lihtsalt mingi klassikuga, kellele kuulub väärikas koht suurkujude pikas reas ja kes tähtsa sünniaastapäeva puhul rituaalselt tolmust puhtaks klopitakse. Vastupidi, huvi Liivi vastu on võib-olla suurem kui kunagi varem, tegeletakse nii tema tekstide kui ka isikuga. Kui üksikuid näiteid välja tuua, võiks nimetada nii paari aasta taguseid luuletuste esmatrükke, muusikateoseid, teoreetilisi käsitlusi, teatrilavastusi jne. 30. juulil esietendus Liivi muuseumi rehe all Urmas Vadi näidend „Kus sa oled, Juhan Liiv?”. Ka tema pistab müüdiga rinda.

Tanar Kirs, Juhan Liivi loomingu ja tõlgenduse uurija
Kes on Juhan Liiv?
Ma ei ole veendunud, et Juhan Liiv on minu jaoks laulupeo pühaduses kõlav koorilaul või toidupoes kohatud reklaamlause. Küll aga viib mind lähemale tema kirjutamise ja mõtlemise stiili jälgimine, mida võimaldavad kõige ehedamalt Liivi käsikirjad. Sealt paistab suure luuletaja köögipool oma veendumuste ja kõhklustega: „Igalt poolt sikutavad nad mind maha ja mina ei saa kusagilt, kusagilt käepidet kinni haaramiseks oma libisemisel …”2 Aga see pole muidugi päris inimene, vaid käsikirjaline Liiv.

Missugused on olnud Juhan Liivi peamised käsitlused?
Ulatuslikumad Liivi-tõlgendused seostuvad Friedebert Tuglase, Aarne Vinkli ja Jüri Talvetiga, sest just nende uurimused on päädinud Liivi loomingu ja seda käsitlevate monograafiate ilmumisega ning on hoidnud alal sajandipikkust Liivi-teemalist diskussiooni.
Tuglas analüüsib Liivi luuletusi lähedases seoses sümbolismi esteetikaga, kuid Liivi eripärast kirjutamisviisi on ta juba esimesest monograafiast (1914) saati üritanud põhjendada ka eluloolisel foonil. Liivi biograafia käsitlemisel rõhutab Tuglas luuletajat ümbritsenud raskeid elutingimusi, millega kinnistub Liivi kui olude ohvri kujund. Teises monograafias (1927) teisendab Tuglas seda kuvandit, asetades rõhu Liivi vaimuhaigusele. Tuglase järgi on Liiv niisiis oludest või vaimust kurnatud inimene, kes ei suuda maailma adekvaatselt tajuda ega mõista: Liivi „pilt elujõudude vahekorrast on ebaproportsiona[a]lne, vale perspekti[i]-viga”.3

Kuid selline „pilt” annabki tema järgi Liivi hilisemale loomele selle olemusliku kvaliteedi. „Nii on Liiv mõnede kõrvaliste ainete kallal lugematud korrad juurelnud, kuna ta terveid maailmu enese ümber ei ole näinud”4 – minu arvates tabab Tuglas siin hästi Liivi luuletustes avalduvat monomaanilist pilku. Liivi armetu argise eksistentsi taustal tundub tema looming seega kui „ime … mis näib temast enesest nii palju kaunim ning kestvam”.5
Vinkli Liivi-alane tegevus mingit põhimõttelist murrangut Liivi-mõistmisse ei too. Tema lühimonograafia (1964) mõrandab küll mitmeid olulisi varasema käsitluse eeldusi, kuid Liivi haigusest lähtuva n-ö passiivse algupära idee võtab ta Tuglaselt üle.
Talveti monograafias (2012), kus Liivi-mõistmine kujuneb mitte eluloolisel, vaid tekstuaalsel taustal, vastandutakse Tuglase käsitlusele ka sisuliselt. Osutades Liivi mõtterõhulise luule sügavusele, esitab Talvet hüpoteesi: „Kui aga mõtelda hoopis vastupidiselt? [—] Vahest oli hoopis nii, et elas üksainus ehtsalt tundlik ja tark luuletaja keskpärases, välismaiseid moode pimesi matkivas hulgas.”6 Talvet toob Liivi-mõistmisse vastukaalu ja pakub vaimuhaige luuletaja kujundi kõrvale mõtleja kuvandi: selle järgi tõukuks Liivi pöördumine „kõrvaliste ainete” poole tema filosoofilistest otsingutest, mida nn moejärgijad ei osanud näha. Kui Tuglase järgi kujundab Liivi maailmamõistmist tema tahtest sõltumatult elutraagika, siis Talvet näeb selle juuri Liivi terviklikus filosoofias. Tuglase „rahutust luuletajast” saab Talvetil „rahutuse luuletaja”.

Jüri Talvet, Juhan Liivi loomingu uurija ja tõlkija
Kes on Juhan Liiv?
Lääne traditsioonis üks algupärasemaid lüürilis-filosoofilisi luuletajaid, Eestis aga suurim. Lisaks on eesti proosakirjanduse meistriteoseid tema lühiromaan „Vari”, mis valmis 1892. ja ilmus 1894. aastal. Vene tõlkes avaldati see muide juba 1901. aastal Riia ajalehes Severo-zapadnaja nedelja. Mõnegi suure maailmakirjaniku ja iseenda saatust nägi Liiv ette vaimukas proosapalas „Kuulus mees” (1891), mis 1893. aastal ilmus koguni kahes võõrkeeles – saksa keeles Tartus ja läti keeles Riias. Kui „Varju” leige vastu­võtt kodumaal võis mõjutada Liivi vaimuhaiguse algust, siis tema teoste varajased tõlked, vastupidi, andsid talle küllap tuge kodumaise kesise vaimuolu kiuste oma loojaandesse uskuda. Liivi hullusemüüti on meil Tuglase õhutusel tagantjärele põhjalikult ekspluateeritud. Nüüd on ülim aeg tähele panna Liivi tarkust – mõtleva luuletajana. Hulludest on maailm aina kubisenud, tarkust on tulnud pigem otsida tikutulega.

Missugune on olnud Juhan Liivi inglis­keelse valikkogu „Lumi tuiskab, mina laulan” („Snow Drifts, I Sing”) vastuvõtt?
Enne käesoleva aastatuhande algust oli Liivi luulet raamatuvalikutena ilmunud üksnes vene ja esperanto keeles. Kui nüüd minu ja ameerika luuletaja H. L. Hixi ühistöö viljaks on kaks ingliskeelset raamatuvalikut, siis ei tähenda see veel sugugi, et suurem maailm hakkaks Liivi luulet korrapealt tundma ja hindama. Tõlkekulg luules on märksa aeglasem kui proosas. Vähemalt on loodud mingi eeldus laiemaks huviks väljaspool eestikeelset kogukonda. Kui esimese valiku „Meel paremat ei kannata. The Mind Would Bear No Better” (TÜ Kirjastus, 2007) tiraaž ammendus siinsamas Eestis, siis Torontos kirjastuse Guernica väljaandel ilmunud raamatu „Snow Drifts, I Sing” (2013) leiab huviline kõikvõimalikest e-kauplustest ja raamatupoodidest üle kogu maailma. Seda tõstis esile USA maailmakirjanduse ajakiri World Literature Today. Üksikluuletustest on seni kõige enam tunnustavat vastukaja saanud need kaks, mis kahe raamatu vaheajal ilmusid mõjukas USA luuleajakirjas Poetry (juuninumber 2011): „Muusika” („Music”) ja „Lehed lang’sid” („Leaves Fell”).

Lauri Sommer, kirjanik, Juhan Liivi luuleauhinna tänavune laureaat
Kes on Juhan Liiv?
Juhan Liiv on minu sõber.
Kas kunstnik on vaba?
Jah.

1 Hando Runnel, Aarnest, Aleksandrist, Johannesest. – Sirp 24. XI 2000.
2 Juhan Liiv, Ääremärkused. Käsikiri. – Eesti Kultuurilooline Arhiiv, F 163, M2:19, 17.
3 Friedebert Tuglas, Juhan Liiv. Noor-Eesti 1914, lk 26.
4 Samas, lk 25.
5 Friedebert Tuglas, Juhan Liiv. Elu ja looming. Eesti Riiklik Kirjastus 1958, lk 471.
6 Jüri Talvet, Juhan Liivi luule. Monograafia. Tänapäev 2012, lk 42.