Julgus katsetada ja oskus jutustada tähenduslikke lugusid

Mahendra Mahey: „Tehisintellekt ja masinõpe ei ole mingi imerohi. Õnneks on väga palju asju, mida inimesed teevad palju paremini kui arvutid.“

AIJA SAKOVA

Detsembri alguses toimus Tallinnas kirjandusmuuseumi, rahvusraamatukogu ja Eesti digitaalhumanitaaria seltsi korraldatud rahvusvaheline konverents, mis oli pühendatud kultuuripärandi kasutusele teaduses ja hariduses.1 Olgugi et konverents oli digikultuuri aasta avatakt,2 ei osanud keegi ette näha, mis meid 2020. aastal ees ootab. Me ei aimanud veel, kui suure tähendusega on lähitulevikus kaugtöö või sõnapaar „digitaalselt kättesaadav“.

Briti Raamatukogu innovatsioonilabori3 juhataja ja rahvusvahelise mäluasutuste innovatsioonilaborite ehk GLAM Labsi võrgustiku (GLAM – Galleries, Libraries, Archives, Museums) asutajaliige Mahendra Mahey pidas konverentsil inspireeriva ettekande kultuuripärandi uus- ja taaskasutusest nii teaduses, kunstis, hariduses kui ka ettevõtluses.4 Näiteks Mahey juhitav innovatsioonilabor on välja kasvanud raamatukogu soovist teha tihedamat koostööd teadlaskonnaga: labori füüsilises ja/või virtuaalses ruumis on võimalik teha katsetusi asutuse digiteeritud või digitaalselt sündinud kogude ja andmetega. Koos kolleegidega on Mahey n-ö talgukorras kirjutanud ka raamatu „Kuidas avada GLAM-laborit“.5

Poolteist kuud pärast kogu maailma füüsilist sulgemist vestleme temaga uuesti mäluasutuste ülesannetest üha enam digiteeruvas maailmas.

Briti Raamatukogu innovatsioonilabori juhataja Mahendra Mahey

YouTube

Raamatukogud ja arhiivid on pigem konservatiivsed kui eksperimentaalsed asutused. Sinu edu võti näib olevat aga just eksperimentaalsus. Kuidas on sul õnnestunud kaasata ja inspireerida kolleege ning algatada uudseid kunsti- ja teadusprojekte?

See ei ole lihtne olnud. E. O. Wilson on öelnud, et inimkonna häda on see, et meil on paleoliitikumiaegsed emotsioonid, keskaegsed asutused ja jumalast antud tehnoloogia. Alustada tuleb koostööpartnerite leidmisest. GLAM Labsi võrgustik on olnud mulle kindlasti suuresti toeks.

Olen alati teadnud, et kellegi inspireerimiseks tuleb ise hästi tunda oma kogude sisu ja teha kõik selleks, et võimalikult paljud oleksid neist teadlikud. Briti Raamatukogu digikogud moodustavad umbes kolm protsenti selle füüsilistest kogudest. Ma olen neid vahel kirjeldanud kui „digitaalset uudishimu-poodi“, kus müüakse mida tahes. Kui alustasin, oli mul keeruline leida isegi nimekirja olemasoleva kohta.

Selgus, et raamatukogu füüsiliste kogude taga on sageli sadade aastate vältel tehtud üsna subjektiivsed koguhoidjate otsused. Selleks et välja pakkuda digi­kogude uuskasutuse võimalusi, tuli tundma õppida nende kogude kujunemislugu.

Kas ma saan õigesti aru, et uuskasutuse võimalused tulenevad sellest, kuidas kogud on kujunenud?

Ühe kogu (aja)loo tundmisest on kahtlemata selle maailmale tutvustamisel ja nähtavaks tegemisel abi. Kui vähegi võimalik, tuleb sellesse töösse kaasata ka koguhoidjad, kes tunnevad kogusid ju tegelikult kõige paremini.

Mäluasutused teevad sageli selle vea, et eeldavad, et kuna kogu on digiteeritud ja asutuse veebis või andmebaasis avalikult kättesaadav, siis sellest piisab. Ei piisa.

Kasutajad ei tea sedagi, et mingid kogud raamatukogu juures üldse olemas on. Mäluasutuse andmekogud on sageli viimane koht, kust inimesed ressurssi otsima lähevad. Seetõttu oleme püüdnud kopeerida oma kogusid nii palju kui võimalik platvormidele, mis on nähtavamad.

On selle kohta tuua mõni näide?

Jah, näiteks 2013. aastal õnnestus meil laadida Flickr Commonsi platvormile miljon pilti, mis olid pärit Briti Raamatukogu XIX sajandil ilmunud raamatutest. See on hea näide, et digiainesega saab teha seda, mida füüsilise koguga teha ei saa. Raamatukogus ei oldaks kuigi rõõmsad, kui keegi lõikaks vanadest ja väärtuslikest raamatutest pilte välja, aga digiraamatutega on see võimalik. See pildikogu on jätkuvalt üks meie kasutatumaid kogusid.

Briti Raamatukogus leiduvate piltide analüüs näitab, et näotuvastusalgoritmid saavad naiste nägudega paremini hakkama kui meeste omadega.

Slaid Mahendra Mahey presentatsioonist

Kas raamatukogu või selle labori ülesanne on siis olla teatud mõttes edendaja ja turundaja?

Minu arvates lasub riigi rahastatud mäluasutusel kohustus teha oma digikogud avalikult kättesaadavaks ning seda võimalikult väheste piirangutega. Nii Briti Raamatukogus kui ka mitmetes teistes raamatukogudes on kogusid, mis on kättesaadavad vaid asutuse sisevõrgus. Minu soov on, et need oleksid saadaval kõigile ja kõikjal üle maailma.

Palun selgita lähemalt labori töö­põhimõtet.

Ma arvan, et labor on edukas vaid siis, kui julgustab ülesannetele eksperimentaalselt lähenema, sealhulgas oma töötajate hulgas. Lõppude lõpuks on ju küsimus selles, kuidas luua kogudega seonduv elevus ja huvi.

Meie kogemuse kohaselt on just kunstnikud ja need inimesed, kes töötavad kunsti ja ettevõtluse vahealadel, valmis rohkem katsetama. Nemad teavad, et ebaõnnestumine on täpselt samamoodi nagu õnnestuminegi õppimise ja loomingulise protsessi osa.

Mitmetes akadeemilistes valdkondades, eriti humanitaarteadustes, ei ole inimesed aga sageli valmis katsetama, sest neil puuduvad digitaalne kirjaoskus ja muud tehnilised oskused. Eksperimendid on mitmete arvates liiga keeruline väljakutse, kuna sellega kaasneb hulganisti ebaõnnestumisi, riske ja oma piiratuse tunnistamist ja aktsepteerimist. Tuleb otsida lahendusi, kuidas humanitaarteadlased saaksid tuge tehniliste oskustega inimestelt või ka programmeerijatelt. Kuid võib ka julgustada teadlasi kartmatult lihtsalt pea ees vette hüppama ning õpetada nad siis lihtsalt katsetama. Vahel on hea alustada traditsiooniliselt ja vaadata seejärel, kas ülesanne on skaleeritav ja automatiseeritav.

On selge, et humanitaarteadlaste üks põhitöid on edaspidi ennekõike see, kuidas kasutada kõige otstarbekamalt digitaalset kultuuripärandit ja andmekogusid. Seepärast peaks digikirjaoskuse arendamine, programmeerimise ja statistika algtõdede omandamine algama nii vara kui võimalik. Mõned mu kolleegid raamatukogust püüavad seda juurutada nii majasiseselt kui ka asutusteüleselt. Peale GLAM-asutuste peaks sellesisulist algõpet andma kindlasti ka koolides, see peaks hõlmama kogu õppesüsteemi koolist ülikoolini – ja mitte ainult reaalainetes, vaid ka kunstides ja humanitaarainetes.

Palun kirjelda uurijaid, kellega oled koos töötanud. Kes on olnud eksperimentidele rohkem avatud?

Kõik meie kogude kasutajad on uurijad ühes või teises mõttes. Meie õnneks on meie rahvusraamatukogu piisavalt atraktiivne, et meelitada huvilisi ligi.

Uurijad küsivad mult enamasti mõne kindla asja kohta, kas selle leiab meie digikogudest. Kuna tean, et meie kogudest on digiteeritud vaid väga väike protsent, on tõenäosus, et meil on olemas just nimelt see, mida uurija otsib, kaduvväike. Mu vastus on peaaegu alati, et just seda meil digitaalselt ei ole. Heal juhul on mul välja pakkuda midagi samalaadset, aga sel juhul tuleks uurijal oma küsimust või ka mõtteviisi muuta, püstitada küsimus veidi teisiti. Arusaadavalt kaob uurijail seetõttu koostöö vastu huvi ja just seetõttu ongi uurijate kaasamine digipärandiga töötamisse iseäranis raske. Paljud ei ole lihtsalt valmis oma küsimusepüstitust muutma, et saaks digikogusid uurimistöös kasutada.

Suuremas osas meiega koostöös tehtud projektides on keskendutud muidu korrastamata andmehulgast mustrite ülesleidmisele ja kindlakstegemisele ning nende mustrite kaudu tähenduslike lugude jutustamisele.

Kunstnikud, loovisikud, ettevõtjad ja võib-olla ka algajad uurijad on enamasti rohkem valmis meie digikogudes avastusretke ette võtma, et leida sealt midagi inspireerivat ja arendada sündinud ideed edasi. Seega, Briti Raamatukogu labor tõmbab ligi pigem inimesi, kelle uurimisküsimus on mõnevõrra ähmasem või mitte nii selgepiiriline, neid, kes töötavad interdistsiplinaarselt ja ehk ka rohkem koostöö vormis. Soosime eksperimentaalsust ja julgustame meiega koos töötavaid inimesi olema uudishimulikud ja mängulised – katsetamist tuleb nautida.

Kunstnik David Normal ammutas projekti „Uudishimuristmikud“ („Crossroads of Curiosity“) puhul inspiratsiooni Briti Raamatukogu skaneeritud raamatute illustratsioonidest.

YouTube

Kuidas saavad teadlased olla mängulised ja nautida katsetamist?

Teadlased saavad meie raamatukogu digiandmeid uurida ja nendega katseid teha, sh vigu, aga nende uurimistöö võib ka õnnestuda, ning rääkida sellest raamatukogu (ühis)meedia kanalitel. See on meie labori üks edu retsepte. Ühtlasi on uurijad saanud niimoodi hea ettevalmistuse mõne projekti rahastustaotluse kirjutamiseks.

On teada, et uurimisküsimus muutub enamasti alati, kui teadlasel on andmetega otsene ja praktiline kokkupuude. Seepärast olen ka öelnud, et on oluline tunda oma andmeid või minna andmetega kohtingule (data date).

Labori üks põhimõtteid on – seda tehakse ka ettevõtluses väga sageli – kiirelt sobimatu lahendus välja selgitada. Kui uurija ajaraam on võrdlemisi kitsas, saab keskenduda kõige tähtsamatele ja saavutatavatele tulemustele. Teisisõnu: saab arendada välja mingi lihtsa prototüübi, elujõulise toote või lahenduse, mida annab skaleerida. Loomulikult ei saa päris alati ülesannet nii lahendada.

Sageli küsitakse uurijatelt laboris ka üsna ebamugavaid küsimusi, nagu „milline on selle uurimisküsimuse väärtus inimkonna seisukohalt?“, „kellele on see tegelikult oluline?“ või „kas selle küsimuse lahendamiseks on ikka päriselt arvutuslikke meetodeid vaja?“

Loomulikult saab arvutuslike meetoditega efektiivselt skaleeritavaid uurimisküsimusi lahendada, kuid on oluline meeles pidada, et masinõpe ja tehisintellekt ei ole mingi imerohi. Õnneks on väga palju asju, mida inimesed teevad (vähemalt praegu veel) palju paremini kui arvutid.

Kuidas on teadlased reageerinud üleskutsele katsetada ja kohe põruda?

Ma usun, et kõigile kulub vahel ära meeldetuletus, et piisav on vahel täiesti piisav, selleks et töö saaks tehtud. Täiuslikkuse poole püüdes võib ettevõtmine suure tõenäosusega ebaõnnestuda, sest täiuslikkust ei ole olemas. Olen sageli kuulnud teadlasi küsimas: „Kas ma võin tõesti proovida, kuigi mu katse võib ebaõnnestuda?“ Minu vastus on: „Loomulikult. Selleks labor ongi.“

Milline on innovatsioonilaborite tulevik?

Praegu aitame üliõpilastel töötada päris andmetega ja julgustame neid töötama kultuuripärandiga. Usun, et oskus töötada korrastamata andmetega on hädavajalik, et lahendada tähenduslikke ülesandeid. Oleme töötanud eri kursuste üliõpilastega mitmete andmeprojektide kallal ning loodame oma tegevust laiendada, et see teeniks tulevikus kogu Inglismaa ja maailma haridussüsteemi.

Töö kultuuripärandiga on tähtis, sest selles sisaldub inimkogemus: meie vead, edulood, meie (aja)lugu. Kultuuripärand ootab julgeid avastajaid inspireerimaks teisi mõne ammu unustatud või uue põneva looga.

1 https://dh.org.ee/events/dhe2019/

2 Mari Kannusaar, Digikultuuriaasta avatakt detsembris. – Raamatukogu 2020, nr 1, lk 22-23. https://issuu.com/nlib/docs/2020_rk1

3 https://www.bl.uk/projects/british-library-labs

4 Mahendra Mahey slaidid on leitavad: http://tiny.cc/BL-Labs-041219

5 Raamatu „Open a GLAM Lab“ saab alla laadida aadressil https://glamlabs.io/books/open-a-glam-lab/. Teos on tõlgitud prantsuse, hispaania, vene, bulgaaria ja araabia keelde.


Loe ka Eesti Rahvusraamatukogu raamatukoguteenuste arenduskeskuse juhi Jane Makke kommentaari ning ülevaadet eriolukorra ajal Eesti Rahvusraamatukogus sündinud uutest teenustest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht