Kaanetekst

Chloe Benjamini „Surmapõlgurid“, Ottessa Moshfeghi „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta“ ja Jeanine Cumminsi „Ameerika pind“

JANEK KRAAVI

Chloe Benjamin, Surmapõlgurid. Inglise keelest tõlkinud Inna Feldbach, toimetanud Krista Leppikson. Kujundanud Ande Kaalep. Hea Lugu, 2021. 382 lk.

„Surmapõlgurid“ on perekonnaromaan, milles jälgitakse ameerika-juudi perekonna nelja lapse saatust 1970. aastatest kuni tänapäevani. Alguses on New Yorgi stseenid, edasi hargneb sündmustik mujale Ameerikasse, nii et kosmopoliitse ja vabameelse atmosfääri kõrval kohtab ka traditsioonilise väikelinnaromaani elemente. Perekonna lagunemise klassikalist troopi kitsendatakse nüüdisaegse probleemiga – see on vananemine ja suremise paine, mille loos käivitab mustlasnaise ennustus. Üleloomu­likkuse tasand taandatakse aga märksa laiemale saatusefilosoofia foonile ja küsimusele, kuivõrd tuleks elus püsimist eelistada elamisele endale. Pereliikmed teevad siin erinevad valikud, kuid viimases peatükis, kuhu on sisse kirjutatud evolutsiooni diskursuse allegooria, antakse ka tegelasi mõistev ja lugejat ilmselt rahuldav vastus. Praegusaja minevikukäsitlustele tunnuslikult räägitakse rõhutatult toona tõrjutud ja ebamugavatest teemadest: aidsiepideemia ja homoseksuaalsus, vaimsed häired ja obsessiivne käitumine, puudutatakse sõjateemat ja militaarsfääri ülimuslikke reegleid, esoteerika ja uue vaimsuse ambivalentset asendit kultuuris jms. „Hästi tehtud romaan“, mille aluseks loogiliselt ja pinget kruvivalt komponeeritud sündmustik. Lihtsas ja neutraalses stiilis jutustatud loos tõuseb jutustaja hääl kesksemaks stiilivõtteks, mille kaudu muidugi võimendub minevikust rääkimise traditsioonilisem tonaalsus – nostalgia ja kaotusvalu, kuid ühtlasi esitatakse traumaanalüüs ligipääsetavas realistlikus-analüütilises stiilis kõrvuti lüürilis-allegoorilise tonaalsusega.

Ottessa Moshfegh, Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta. Inglise keelest tõlkinud Johanna Taiger, toimetanud Ivi Vinkler. Kujundanud Virge Ilves. Tänapäev, 2021. 256 lk.

Kui autori huvitavalt kõlav nimi, autobiograafiat lubav pealkiri ning klassikalise maalina mõjuv kaanekujundus kutsuvad ühemõtteliselt lugema, siis ei tule kindlasti pettuda ka romaani sisulises teostuses. „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta“ koondab paljusid nii klassikalisi Ameerika troope kui ka praegusaja teemasid. Pealkiri on muidugi lõks, mis meelitab lugejat eneseabiraamatu paatosega, kuid see hävitatakse kohe romaani alguses ning asemele pakutakse tänapäeva suurlinnasubjekti üksinduse, võõrandumise ja õnnelikkuse kriitiline kommentaar. Paralleelselt ironiseeritakse mõnuga ka psühholoogi või psühhoanalüütiku tegelaskuju ja teemade aadressil. Teos meenutab Michel Houellebecqi tabletiromaani „Serotoniin“, kuid siin on „keemilise puhastuse“ võtmesõnaks „infermiterol“ ja protagonistiks New Yorgis elav noor naine, kellest jutustamisel kasutatakse omajagu tagasivaateid vanematekodu masendavasse miljöösse ja ülikooliaega. Ravimi nimi viitab kujundlikult põrgule, mis võimaldab mitmepäevase teadvusekaotuse ja maailmast täieliku lahtihaakimise. Peategelane asetab töö ja tulemuslikkuse vastu magamise, mis tundub kordades produktiivsem ja tuleviku seisukohalt edasiviivam tegutsemisviis. Sündmustiku ja konflikti seisukohast esindab enesepiitsutamise ja läbilöögi motiivi korporatiivses maailmas tegutsev kõrvaltegelane Reva, kelle saatuseks on hukkuda Maailma Kaubanduskeskuse rünnakus. Siin seostuvad kaks suurt traumamotiivi: depressiooniaja ja kriisiperioodide enesetapud ning uue sajandi 11. septembri traagilised sündmused, mis saavad allegooriliselt kokku kapitalismikriitilises kujundis, mis tähendab loobumist asjadest ja meediast, mentaalselt koormavatest suhetest ja masendavast minevikust. Peategelase kunstiteadlase kraad lubab meeldejääva kõrvalteemana sissejuhatuse tänapäeva kunstimaailma telgitagustesse. See on nüüdiskirjanduses ja -filmis üks ekspluateeritumaid teemasid, mis selles raamatus võetakse aforistlikult kokku: „Kunstimaailm oli osutunud samasuguseks nagu aktsiaturg, see oli poliitiliste suundade ja kapitalismi mõjutuste peegeldus, mida toitsid ahnus ja kõmu ja kokaiin“ (lk 163). Ameerika kultuuri sümptomaatiliseks sümboliks on ka peategelase obsessiivne filmihuvi, mis tavaliselt on olnud vana kooli võimalus ennast reaalsusest lahti rebida. Kindlasti võib romaani lõpp tekitada vastakaid arvamusi, sest privilegeeritud inimesena võib kirjeldatud õnneotsing saada osaks vaid vähestele, kuid kuna romaani lõpus keeratakse satiiriline toon maha, siis saab teost lugeda uue alguse loona, mis põhjani ebakindlas maailmas omamoodi tähendusliku ja toetavana võiks tööle hakata. Selles peitubki põhimõtteline erinevus Houellebecqi romaaniga, kus mingit väljapääsu enam ei nähta, samal ajal kui Moshfegh lahendab selle kraadi võrra pehmemalt ebamäärase happy end’iga, andes mõista, et tulevik on, kui mitte lausa lootusetu, siis kindlasti ettearvamatu ja tundmatu.

Jeanine Cummins, Ameerika pind. Inglise keelest tõlkinud Evelin Banhard, toimetanud Kristi Kallaste. Kujundanud Julianna Lee. Rahva Raamat, 2021. 488 lk.

Cumminsi romaani võib lugeda terve päeva köitva põnevusromaanina või hoopis pikemalt painama jääva traumanarratiivina, mis käsitleb Lõuna-Ameerika migratsiooni, selle põhjusi ja traagikat, kusjuures seda poliitilises retoorikas õhukeseks kulunud probleemi vaadatakse siin seestpoolt, lõunast põhja liikuvate väikeste inimeste suurte saatuste kaudu. Esmajoones pööratakse tähelepanu naiste­vastasele ja narkovägivallale, mille tekitatud traumasid ja nendega toimetulekut sündmuste vahel ka analüüsitakse (sõnastamatus, unustamispüüe jne). Vormilt on see traagiline teekonnaromaan, kus kokku saab seltskond eri viisil haiget saanud indiviide, kelle vahel sõlmuvad usaldus ja sõprus, mis omakorda on ainuke lõpuks maksev „valuuta“. Autor kasutab pealkirjas teadlikult kontinendi nime, osutades asjaolule, et USA on sõna „Ameerika“ justkui kultuuriliselt ja poliitiliselt omastanud. Hea romaan, mis üllatab ka narratiivi sees pidevalt vahelduva vaatepunktiga, mis liigub kord ema peast poja silmade taha ja tagasi – see määrab kirjelduse spetsiifika, ilmselt ka teksti tempo ja tundelaadi.