Kaanetekst

Lydia Kangi „Oopium ja absint“ ja Piret Põldveri „Hoog“

JANEK KRAAVI, PILLE-RIIN LARM

Lydia Kang, Oopium ja absint. Inglise keelest tõlkinud Evelin Banhard, toimetanud Piibe Kohava. Kujundanud Edward Bettison ja Jan Garshnek. Rahva Raamat, 2021. 430 lk.

Algupäraselt 2020. aastal ilmunud romaan on keskmiselaubalise kirjanduse hea näide, mis saavutas menukuse ilmselt mitme kirjandusliku elemendi koosmõjul: a) tegemist on ajaloolise kriminaalromaaniga, milles mitmeid huvitavaid pöördeid, aga põnevust tekitatakse ka b) pidevate viidetega Bram Stokeri romaanile „Dracula“ ning vampiiri motiivi jõulise kasutamisega, kuid paralleelselt toimub siin c) ajaloolise New Yorgi narratiivi ja ülemöödunud sajandivahetuse progressi, eriti meditsiinidiskursuse kirjeldamine ja lõpuks d) on siin väga selgelt esile toodud tänases maailmas aktuaalsed soo- ja klassiküsimused, millest lähtudes ehitatakse üles peategelane ja teda ümbritsev suhete võrgustik, mistõttu ei muutu lugu liiga melodramaatiliseks; tähelepanuväärne tegelane sotsiaalses registris on episoodiliselt sekkuv legendaarne naisajakirjanik Nellie Bly. Romaani pealkiri annab märku narkootikumide tarvitamise ajaloolisest narratiivist, mis omakorda on seostatav tänapäeva opioidiprobleemidega ja üldisema kultuuri tumedamasse poolde kuuluva sõltuvustemaatikaga, mistõttu ka tegelaste galerii on värvikas, ühiskonna eri kihte kaasav, kuid tuumaks jääb siiski perekonnatroop, mille kaudu juhatatakse lugeja Madison Avenue ülemöödunud sajandivahetuse rikaste maailma ja majapidamisse. Väga mitmekihiline, eesmärkidelt ja temaatiliselt laiahaardeline romaan ning kõige nende sidumisega tervikuks on autor ladusalt toime tulnud.

JANEK KRAAVI

Piret Põldver, Hoog. Toimetanud Brita Melts ja Aro Velmet. Illustreerinud Markus Kasemaa, kujundanud Anu Jalas. Kastani Tänava Kirjastus, 2022. 160 lk.

Võta pits ja pea aru, ütleb vanasõna. Pea aru ja ära võta pitsi, võiks resümeerida Piret Põldveri raamatu „Hoog“ – tee hoopis midagi muud. Teose esimese osa minategelane paraku ei tee, vaid käib ikka edasi samades lokaalides ja esitluspaikades, kus varemgi. Neid on Tartus tihedalt ning joovastavaid jooke tarbitakse seal palju. Kaineks jääda otsustanud minategelane tuleb siiski toime, eneseületus paistab eriti ilmne tema sõbra Kristiani käekäigu taustal. Isegi kõige rämedamaid episoode käsitleb Põldver õrnalt ja poeetiliselt, jutustaja hoiak võib kohati olla küll (enese)irooniline, kuid ei mineta pieteeti ega empaatiat. Raamatu teine osa mõjub ajakirjanduslikumana: küsitletud on seitset n-ö pausil alkohoolikut ja üht endist kaassõltlast. Avameelsed intervjuud lisavad keerulisele teemale üha uusi tahke, muu hulgas on huvitav saada aimu Anonüümsete Alkohoolikute rühmades toimuvast. Kui raamatu esimese osa sisekaemuse üheks märksõnaks kujuneb „ärevus“, mida on püütud joomisega summutada, siis teose edenedes jääb kõlama joomist normaalseks pidava ühiskonna vastutus/vastutamatus. Ennekõike on aga „Hoog“ ehk lugu mitmesugustest sõprustest ja iseendaga sõbraks saamisest. Nukker ja puudutav raamat.

PILLE-RIIN LARM