Kaanetekst

Mihkel Tiks, Krimmi vang. Esimene osa, Ukraina aeg. Toimetanud Kai-Riin Meri. Kujundanud Tõnis Kipper. Tänapäev, 2019. 468 lk.

Mihkel Tiks, Krimmi vang. Teine osa, Vene aeg. Toimetanud Kai-Riin Meri. Kujundanud Tõnis Kipper. Tänapäev, 2020. 342 lk.

Kunagine Vikerkaare ja Teater. Muusika. Kino (pea)toimetaja Mihkel Tiks on nagu „Leiutajateküla Lotte“ kuulsusrikas kõrvaltegelane kärbes Jaak, kes on enda meelest paras „pillimees, pullimees, spordimees ja üldse üks akkaja mees“. Ka Tiks on viimase kümnendi jooksul kirjutatud romaanides ennast mängumeheks, elumeheks, ärimeheks ja muidumeheks tituleerinud, aga nüüd on tema alter ego Vanamees.

Vanamees paistab esmapilgul olevat tüüpiline nostalgiline mugavus­pagulane, kes põgeneb peremurede eest odavasse ja sooja Krimmi. Üsna kiiresti selgub, et Vanamees ei ole lihtsalt sooja merevett ja odavat õlut armastav onkel, vaid ka naistemees. Lõputu võrgutamine läheb paraku kiiresti naeruväärseks. Sündmusi on „Krimmi vangis“ väga palju, kuid neist ei moodustu sidusat tervikut. Samuti ei leia siit konflikti, paeluvat poeetikat ega ka põnevalt välja joonistatud karaktereid, teisisõnu kunstilist väärtust. Siiski ei saa öelda, et Tiks üldse sõna ei valda – ümber oskab ta jutustada. Diloogia teises osas on ta andnud näiteks kaaluka ülevaate Ukraina sõjast ja Krimmi annekteerimisest.

Kuigi „Krimmi vang“ sai Tänapäeva romaanivõistlusel teise koha, tuleb tõdeda, et tegu on pigem väljaprinditud blogi või aja dokumendi kui ilukirjandusega. Õnneks on ka autor sama meelt: „Ma ei pea end kirjanikuks, olen kirjanduslike huvidega Eesti pensionär.“

HANNA LINDA KORP

 

Tõnu Õnnepalu. Pimeduse tunnil. Kujundanud Indre Suur, Tõnu Õnnepalu fotod. EKSA, 2020. 86 lk.

Tõnu Õnnepalu üllatab riimitud luuletuste koguga, kusjuures juba vormivalikus on eksistentsiaalset ängistust, midagi, mis sunnib tunnet ja mõtet kirja panema vabavärsist loobumise hinnaga. Aga selles on ka pääsemine: ellujäämine äärmuslikus olukorras, „pimeduse tunnil“ nõuab distsiplineerivaid strateegiaid. Ometi ei ole riimide poole pöördumine väga ehmatav: seda võib näha loogilise jätkuna Õnnepalu loomingus viimase kahe kümnendi jooksul järjest süvenenud vanamoodsuse või XIX sajandi ihalusele, mis lähtub kultuurist, progressist ja tehnoloogiast küllastunud maailma kriitikast. Osake „vanast maailmast“ on ka käesolevas raamatus esinev kõrgema ja nähtamatu jõu kujund, mida arendatakse jumalaga vestlemise vormis, kus domineerivad vastamata jäävad küsimused, arusaamatus ja ahastus, mõnel hetkel lootus. Meenub Õnnepalu kunagise mõju­autori, Ernst Enno looming, teispoolsuse tunnistamine, tee ja kõndimise kujund. See on eksistentsiaalsete küsimuste luule (vrd Ristikivi „Inimese teekond“), kust seekord puudub Õnnepalule muidu nii tunnuslik meeleolude sünteesimine taime- ja linnunimetusi kasutavates täpsetes looduspiltides. Jäänud on meri, saar, tuul, kuu, aastaajad – kõik klassikalise luule suured sümbolid, paigutatuna pimedusse, õhtusse ja öhe. Inimene selles öös on eksleja, elus pettuja, võõras ja korraks pajats, üksiklane loomulikult. See on tugeva isikliku kriisi raamat, kus depressiivsete meeleolude vahel vilksatavad „kõri nööriv sall“ ja „o-st läbi torgatud köiest aas“. Kui lõpuks seistakse ajajõe kõrgel kaldal ning tuntakse jõkkeviskumise kiusatust, siis päris viimastes värssides terendab ometi veel midagi: „Tean ometi: öö tulles süütan lõkke / nüüd alati. Nii kaua kui sa tuled.“

JANEK KRAAVI

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht