Kaanetekst

JANEK KRAAVI

Peeter Sauter, Plagiaat. Toimetanud Valner Valme. Kujundanud Inga Joala. Kirjanik, 2020. 112 lk.

„Plagiaat“ on nüüdisklassiku pikk luuletus või fragmentaarne moodsa eepose vormis teos, mille eepilisusele osutab mahu kõrval ka suurte teemade üle mõtlemine: kesksem nendest on armastus, mida otsitakse suhetest, seksuaalvahekordadest, mälestustest ja materiaalsest memorabilia’st, kuid paralleelselt arutletakse jumaliku loomisprotsessi ja ettemääratuse üle. Kirjaniku argipäevategemised ja mõtlemised suubuvad ikka eksistentsiaalsetesse troopidesse, kuid seekord vaadeldakse olemisküsimust ja loomist plagiaadi kujundi kaudu: „elu paljundab end/ dawkinsi geeniagregaadis/ ja kirjandus on selle osa“ (lk 40). Plagiaat on aktuaalne ka loometehnika seisukohast, sest Sauterile üldiselt mitteomaselt leiab nendest arutlustest palju eri viitamisastmega allusioone ning tsitaate teistelt autoritelt: „tegelikult alustasin hoopis/ r d laingi omadega puntras/ plagieerimist/ sest see tundus jõukohane“ (lk 24). Postmodernistliku laenamise ja ülekirjutamise troobi tõstmine teksti põhielemendiks mõjub võrdlemisi vanamoodsalt, aga ometi armsalt ja sümpaatselt. Kirjanduslik poeetika ja tundelaadi kujunemine kuulutatakse loomuldasa kattuvaks: „loomine on jäljendamine/ mimesis/ ja mitte vaid loomine/ pole plagiaat/ aga kogu elamine“. Lõppu jääb vastandpaatoste korraga esinemise kuulutus, mida traagiline ülev ja argiselt madal ju igipõlises põimingus esindavad: „laula töö- tavandi-/ ja lamburilaule/ nuta ja naera/ kuni pisarad/ sulatavad jää/ ja siis uisuta/ juba mööda pisaraid“ (lk 108). Ja kuigi „kalev ütles/ et sinu dasein/ on sitt“, näitab raamat taas Sauteri loomingu autorikujundit ja olemasolemise ideed määratult laiemal skaalal.