Kalju Kruusa ? argisusest metafüüsilisuseni

Jan Kaus

 

Kalju Kruusa mõned aastad tagasi tollases TPÜ puhvetis etlemas. ERAKOGU

 

 

 

nii. tsitres. aga oota: mis kuupäev täna on? kümnes oli

esmaspäev, täna on neljapäev. kümme, seitseteist,

kaheksateist, üheksateist, kakskümmend. kahekümnes

juuli.

täna olen kuulnud silksutamist ja solksutamist puudest,

teekannu kohinat ja vihma rabinat ja sabinat. kuulnud

olen ka magava inimese nohinat ja norinat tagatoas. aga

inimest ennast ei ole. käinud isegi ja tymmanud kardina

eest. myelnud, et mis moodi see hingamine tuleb. tea, kas

külmkapi heli peegeldub kuigimoodi.

 

  Kalju Kruusa, ?Treffamisi? (Tuum, 2004) avaluuletus.

 

Kõneldes Kalju Kruusast kui luuletajast, osutub muidugi kergeks keskenduda tema vormivõttestikule: kohati metoodilisuseni viimistletud ja pisiasjadeni tungivale keeletundlikkusele. Olgu need siis puhtvormilised küsimused, nagu tähemärgi ?õ? hülgamine ?y? kasuks või siis hoopis luule väljendusvõimaluste lihtsustamine (proosaluuletused), mis on astumas taotlusliku intertekstuaalsuse ning keelemängude kõrvale või kohati lausa asemele. Või kirjandusteoreetilised mängud ?võõra sõna? või ?Autori surma? temaatikaga. Aga ma ei pea Kruusa keelemänge tema loomingus võtmeliseks; tundub, et keeletaju ilukirjanduslik rakendamine mängib Kruusal vahendi, mitte eesmärgi rolli. Kruusa ei manifesteeri oma luules mingit keelefilosoofiat, vähemalt mitte nii kontsentreeritud moel kui näiteks Doris Kareva, seega jätan lingvistilise aspekti kõrvale.

Kuid kui keskendudagi Kruusa mitmele proosaluuletusele tema kogus ?Treffamisi?, siis võib märgata, kui huvitavatel radadel liigutakse juba puhtsisulises plaanis. Siin on kaks esmapilgul ühildamatut tasandit. Esiteks püüab Kruusa liikuda üha argisemate olukordade ja sündmuste kirjeldamise suunas. Vaadakem kas või tsiteeritud proosaluuletust ?Treffamisi? algusest, mis pole ainus luulekogu proosaluuletus, kus argisus, igapäevasus on esiplaanil, millega võib tekkida esmapilgul illusioon, et luuletuses puudub igasugune ülevus, kirjelduse taga pole varjatut. Aga siis: ?kuulnud olen ka magava inimese nohinat ja norinat tagatoas. aga inimest ennast ei ole.? See lause on võtmeline just seetõttu, et see markeerib nihet, mida Kruusa esmapilgul argised tekstid endast tunduvad kandvat. Nimetan seda nihkeks metafüüsilisuse suunas. See nihe püüaks justkui näidata, et ükskõik kui argist teemat puudutav luuletus riivab juba pelgalt oma olemasolu, oma kirjutatuks tulemise faktiga midagi sügavamat. Olematu inimese hingamise kuulmine ei mõju Kruusal kuidagi õõvastavalt ega võõralt, võib-olla just tänu flegmaatilisele arutlusele külmkapi heli peegeldumisest, mis on samuti väga argine asi. Kuid inimese võime kuulda kuuldamatuid asju viitaks justkui mingile aprioorsele metafüüsilisusele inimese elus, mida ei saa iial võimalusena kõrvale lükata. Luuletuse minategelane kuuleb kellegi hingamist, kuid pole objekti, kellele hingamine kuuluks, kes hingamist esindaks, samas ei tähenda objekti puudumine lacanlikku Reaalset, mingit ootamatut ja jubedat auku sümboolsuse koes, vaid tegu on teatud olemisviisi tervikuga, kuhu sisse kuuluvad muu hulgas ka asjad, millel pole empiirilisi vasteid.

 

?Pidulikkuseta argisus?

 

Kuna luuletuse autor suhtub ühe nähtuse (magava inimese hääl) empiirilise vaste (magav inimene) puudumisse niivõrd rahulikult, reageerides argise arutlusega külmkapi häälest, siis selline hoiak välistab minu meelest igasuguse eksistentsialistliku alatooni vähemalt kahes kõnealuses Kruusa luuletuses. See on oluline nüanss, kuna eksistentsialism, millega käib tihti kaasas ka metafüüsilisuse eiramine või eitamine, vertikaalsuse puudumine inimlikus olemasolus, inimese olemuslik eraldatus, üksindus tema sotsiaalses ümbruses, kujutab endast üht kaasaegse eesti luule dominanti. Mainitagu vaid fs-i, Triin Soometsa, Elo Viidingut, Piret Bristolit. Eksistentsialistlikke suundumusi leiab ka näiteks Mats Traadi, Jürgen Rooste ja Kristiina Ehini loomingust. See tähistab siin teatud teravat hõõrdumist, mis tekib üksikisiku ja teda ümbritseva, eelkõige sotsiaalse maailma vahelises pinges, sobimatuses, sügavas vastuolus. See vastuolu väljendub teatud võitluslikkuses, sotsiaalselt ergas närvis, ning selle taga kummuvas laiemapinnalises paines. Vastuolu üksikisiku ja teda ümbritseva reaalsuse vahel sobiks tähistama fs-i kunagine luuletus ?lõ he?. Ka Kalju Kruusa on kirjutanud eksistentsialistliku suunaga tekste, meenutatagu kas või ?Õigema Valema? esimeses kogus ilmunud proosaluuletust ?Kuid kas on mu kallist raskemeelsust??, mis on arvatavasti tema üks tuntumaid luuletusi. Ometi jõuab ka kõnealune luuletus teatud pidulikkusse, olemasoleva sügavasse jaatamisse: ?Miks ilm on nii ilus ja muusika mängib nii ilusasti ja meil on inimesi külas, kes on kyik ka ilusad, ja kes ei ole külas, on ka ilusad?? Ma ei kasutanud väljendit ?pidulikkus? siin juhuslikult. Nimelt on Linnar Priimägi, arvustades kõnealust ?Õigema Valema? koondkogu, ka Kruusale ette heitnud pidulikkuse puudumist ja argisuse prevaleerimist tema luules. Pikas kirjutises ?Fagira valemid? (Sirp, nr 32, 2001) kirjutab Priimägi, et ?Pidulikkuseta argisus kolistab Kalju Kruusa luules?, kuid seejärel kohe: ?Aga korraga leiduvad keset üht tema pikka teksti read, mis reedavad inspiratsiooni puudutust?. Priimäe rahulolematus kaasaegse eesti luulega on täielikus korrelatsioonis tema enda luulega, mis rõhutab meelelisusse kastetud kultuuriloolist vaimsust, fanfaaridena kõlavat metafüüsilisust, teatud pidulikku platonismi. Kuigi näiteks fs on üks väheseid nn 97. aasta põlvkonna luuletajaid, kes Priimäelt tunnustuse pälvinud (vt L. Priimägi, Imagoloogiline etüüd. ? Looming 2000, nr 10, lk. 1575), siis minu meelest tähistab ja väljendab just fs-i otsekohene, irooniline, olevikuline, lihtne ning illusioonideta eksistentsialism Priimäe piduliku, kultuuriloolise, ajatusse pürgiva, metafoorirohke ja intertekstuaalse luule vastet. Kaks nimetatut seisavad justkui praeguse eesti luule otspunktides, markeerides vastandpoolusi. Ning võiks tõesti väita, et Priimägi tundis Kruusa puhul ära mingi erilise meeleolu, väljendudes just empiirilisest väljaulatuvas tajus, mis sisaldab kaine mõistuslikkusega seletamatuid allusioone ja kujutlus- või mälupilte. Ometi tuleb kohe ära mainida, et Kruusa ja Priimäe pidulikkusel on suur vahe. Väljenduslikult kaldub Kruusa siiski fs-i poole, jättes mitmes oma tekstis kõrvale allegoorilisuse; metafooride hülgamine toob muidugi argise olukorra varjamatumalt esile. Võib lausa väita, et Kruusa puhul võiks vähemalt tsiteeritud ?Treffamisi? proosaluuletuse näitel rääkida ?metafoorist loobumisest?, nii nagu seda on rääkinud Hasso Krull Jaan Kaplinski luule puhul: ?Kaplinskil on ka palju luuletusi, kus metafoor hajutatakse üksikasjadesse, või selliseid, kus metafoori dimensioon jääb luuletusest väljapoole, nähtamatu võimalusena selle ligidusse hõljuma. Kõigil neil puhkudel on aga ühtviisi selge, et metafoorset keelekihti tahetakse hoida nii õhukesena kui võimalik. Metafoor ei jää valitsema.? (?Ei ole sirget joont: Kaplinski luule kolmel teljel?, järelsõna Jaan Kaplinski raamatule ?Kirjutatud. Valitud luuletused?, lk. 927 ? 943). Priimäe luules põimub aga üks metafoor teisega, tema pidulikkus on varjamatu nii sisulisel (Platoni Erosega sarnanev muusa) kui vormilisel moel (Petrarca sonett, Alkaiose stroof). Kruusa pidulikkus kulgeb aga argisuse sordiini all, selle toime meenutab üht ?Treffamisi? luuletust (lk 27), kus ?kardin tegi kogu maailmale pai?. Mitte kehastunud jumalanna, vaid kardin. Kui Priimäe pidulikkus on kohati lausa agressiivne oma programmilisuses, teatud poliitilis-kultuurilises manifesteerituses, siis Kruusa pidulikkus on alati vaoshoitud, just argisusega, argisusse peidetud, kuid ka selles argisuses ilmnev; ning alati intiimne ? mõlemas tsiteeritud ?Treffamisi? luuletuses viibib minategelane üksi, s.t teiste inimeste seltsita.

Üks viis avada Kruusa ülalpool mainitud luuletuste argisuse ja metafüüsilisuse vastandtõmmet on juhtida tähelepanu asjaolule, kuidas Kruusa eelistab ajale ruumi. Just ruum on see (nii füüsiline kui ka sümboolne) pind, millel Kruusa argisuse ja metafüüsilisuse põimuma asetab. Kruusa luule viitab kohale, olles alati kusagil kohal. ?nii. tsitres.? on öeldud veendumusega, kindlalt; kuid sellele järgneb kohe ajaline ebakindlus: ?aga oota: mis kuupäev täna on??. Autor justkui ei oska ennast siin isegi olevikuliselt määratleda, või ei pea ta seda sugugi oluliseks. Ta orienteerub kohas, mitte ajas. Ning Kruusa kohalolek peidab endas pidevust, ühtset paljusust. ?Silksutamise? ja ?solksutamise? juurde kostuv magava inimese hääl ei tekita sellepärast pinget või õõvastavat pinevust, et see hääl kuulub koha juurde. Või veel enamgi: luuletaja viibib luuletuses kohas, kus kohatud asjad pole võimalikud, isegi üleloomulikuna või seletamatuna tunduvad, kohatud asjad on kohased, kohaga kokku kasvanud, koha pidevusele ja terviklikkusele viitavad.

Siin tekib teatud paralleel Lauri Sommeriga. Olen kirjutanud, et ?Sommeri maailmanägemissoovi ja müütilise elutunnetuse vahel on tugevad paralleelid ? just selles osas, mis puudutab uskumust kõikide nähtuste olemuslikust ühtekuuluvusest ja selle ühtekuuluvuse voolavalt teisenevast loomusest.? (?Ymir ja Lauri?, Vikerkaar 2002, nr 1). Sama võib väita ka Kalju Kruusa kohta. Kuid kui Sommeril väljendub see ühtsus autorile tähenduslike inimeste ja loodusliku terviku peaaegu et müütilises ühendamis- ja samastamispüüdes, siis Kruusa ühtekuuluvus on kohal justkui autorist sõltumata, autori püüe pole mitte aktiivne akt, vaid reaktsioon olemasoleva paratamatusele. See pole mitte seisukoha-, vaid vastuvõtt. Karusmarjad ja kirsid on aias kohal, neid ei pea kuidagi luuletuses esile manama, õilistama, millelegi (näiteks asfaldile ja betoonile) vastandama. Rohi kasvab, vikat seisab seina najal (vt ?Treffamisi, lk 27).

 

Kohametafüüsika

 

Rein Undusk kirjutab oma ?Topos?es?: ?Oletagem, et meie ees on kaks täiesti eriilmelist objekti, näiteks maa ja vesi, mille vahel me pole suutelised antud hetkel nägema mitte midagi ühist. Juhul, kui meil õnnestub need objektid aga oma kujutluses paigutada teatavasse ühtsesse ruumi, olgu selleks siis ämber merevee ja liivahunnikuga, koduõu oma tiigi ja selles asuva saarega või ilmamerele ja tema kuuele mandrile eksistentsiruumi andev planeet Maa, oleme tahes-tahtmata loonud nende objektide vahel juba mingisuguse pidevussuhte. Koht annab asjadele asu, ta on alati natukene suurem kui asjad ise ning nendevaheliste erinevuste suhtes neutraalne, mistõttu iga inimene võib kohta välja venitada või kokku suruda vastavalt sellele, kui suures ulatuses ta parasjagu selle maailma nähtuste kokkukuuluvust mõista annab.? (R. Undusk, Topos: Kohakujutelm müüdist mõisteni. Tallinn, 2001).

Vaadakem näiteks Linnar Priimäe esile tõstetud lõiku ?Õigema Valema? lk-lt 88.

? näha seda lobeeliakorvi räästakonksu otsaskiikumas, taustaks puud. näha kahisemas seda kastanit janeid viirpuid, ees lillekorvist laik. lipsata verandasohvaltsokkis jalu murule, vaatamaks, mis sääl teisel pool toa-nurka kolksatas. näha valgust nirisemas poolsajandi-vanuste viljapuude vyradest.

Jällegi ?kolksatas? miski; on küll hääl, objekti pole. Kuid pole ka hirmu ega ebalust selle hääle ees, hääl kuulub ühte lobeeliakorviga räästakonksu otsas,  on ühes kastani ja viirpuuga. Luuletus algab aga lausega: ?mytlesin ebakoha mytet, kohatut mytet?? ning lõpeb lausega ?ma mytlen, et sa tuled säält?. Need täpsed laused tähistavad luuletuse sisemist pidevust, seda, mille kohta võib väita, et luuletajal on õnnestunud paigutada erinevad objektid ?oma kujutluses teatavasse ühtsesse ruumi?. Kruusa viitab oma luuletuses ?ebakoha? ja ?kohatu? isikupärasele, sõnamängulisele, utoopilisele tähendusele. Mis on kohatu, ehk siis ühtaegu nii ebakohane kui ka kohast prii, kohast väljas, on ka utoopiline. Asi saab reaalseks siis, kui kohatu leiab koha, muutudes nii kohaseks. Keegi, ilmselgelt armastatu, tuleb luuletaja juurde ?säält eemalt?, viibides ?kohatuse? ja kohaloleku vahel. Ometi ei toimu mingit hõõrdumist, sest ?ebakoha myte? on tegelikult mõte armastajate ühtsusest. Kohalolek on nii vaoshoitult poeetiline kui ääretult füüsiline:

?see mis ma iseenesest praegu tunnen, on puuvill, siid, puu, paber. tunnen sundimatult, et see valgus vaob mu silmile sama tugevalt kui maa tymbab mind maa poole ja nii kui yhk tystab mind yhusse ja nii kui särk vajub mu seljas ja nii kui pliiatsiga vajutan paberile. milline kineetiline vaikelu, kus kyik toimub.

See on armastusluuletus kogu kohaloleva suunas, kus Kruusa ühendab kujutluse, fantaasia (?ebakoha myte?) ja reaalsuse (?särk vajub mu seljas?), kauguse ja läheduse, mis viibivad tegelikult ühes ja samas kohas (?vaikelu, kus kyik toimub?); seal, kus ?valgus nirisemas poolsajandi-vanuste viljapuude vyradest?. Kruusa utoopilisus ei tähenda seega ebareaalset, teostamatut, vaid teel-olevat, kohale-jõudvat ning kohale-jõudmise ootuses juba kohal-olevatki. Muuseas, Rein Undusk väidab, et ?Euroopa topoloogiline võimekus? tähendab suutlikkust ?mõelda universumist ja olevast tervikuna? ja jätkab: ?Loomulikult tuleb seda väidet võtta piltlikult, sest müütiline koha, tegelase ja tegevuse konvergents ei tunne mingit vajadust topoloogilise mõistelisuse järele, mis saab ikkagi tekkida üksnes spekulatiivsete mõttealgete korral.?

Väidangi, et Kruusa luulet saab nimetada topoloogiliseks, koha-metafüüsiliseks. Kuid mitte ainult koha-metafüüsilisus ei tee Kruusa luulest topoloogilist, vaid just selle koha-metafüüsilisuse pigem intuitiivne tajumine. On toimunud teatud nihe ?Õigema Valema? Kruusa ja ?Treffamisi? Kruusa vahel, viimane ei tunne nimelt enam mingit vajadust ?topoloogilise mõistelisuse järele?, ta kasutab sõnu üha vähem selgitamiseks ja üha rohkem kirjelduseks. Kuigi kruusalik ?pea tähetolmust tühjendamine? ? minategelane väsib kirjatööst ning läheb aeda vikatiga niitma ? kõlab mitte ainult kahetähenduslikult, vaid ka pidulikult, tähendabki see siiski vaid puhkamist ja töötamist omaseks saanud kohas. Kuid samas saab argine töö erilise, pidulikugi ilme, sest ?pea tähetolmust tühjendamine? ei tekita lõhet, vaid kõik (vaimutöö ja füüsiline töö; tuba ja õu) on ühtne, üleminekud on sujuvad, peaaegu olematud. Kõik on terviklik, kogu olemasolev on justkui omavahel leppinud, leppimist mäletamatagi. See on eksistentsialismi ületamine (sarnast tendentsi täheldas Jaan Kaplinski Hasso Krulli ?Meeteri ja Demeeteri? puhul). Niisiis markeerivad ja esindavad mitmed üksiktekstid Kruusa luules Euroopa topoloogilise võimekuse üha marginaalsemat ja kahanevat olemust. Huvitav, kas sellisel võimekusel on kergem ilmneda just siin, Lääne ja Ida sümboolsel piiril ja põimumisareaalil, ajalooliselt ning kultuuriliselt ambivalentses kohas?

 

Argisus on raam

 

Ühesõnaga, Kruusa põimib kütkestavalt esmapilgul põimumatuid asju: argisust ja metafüüsilisust. See aga omakorda viitab luule ühele sügavamale omadusele: võimele muuta ka kõige argisem hetk tähenduslikuks. Justkui tahaks Kruusa luule sosinal öelda: elu pole kunagi lihtne elamine, ära-elamine. Kruusa elu on seotud nende kohtadega, milles ta asub. Need kohad, milles Kruusa viibib ja luuletusi loob, muutuvad luuletuse loomise hetkest ühtseks ruumiks ja elu muutub eriliseks, vaikselt pidulikuks, õitsevaks puuks, kääksuvaks aknaks, hõljuvaks kardinaks, hääleks teises toas. Seega, kuna ruumis viibimine ei saa kunagi Kruusa luules olla ainult argine, siis on argisus lihtsalt raam, lõuend, pintsel ja värvid ? ei midagi vähemat ega enamat.

Las lõpetab tegelikult Kruusa ise, ?Treffamisi?, lk 60:

uinumise eel mytlesin vastanditele nagu öö ja päev vyi kevad ja sügis, mytlesin, et vastandid ei ole mitte teineteist välistavad, vaid vastupidi, nad on alati korraga, ühel ajal: öö on siis, kui on päev, sügis on siis, kui on kevad. ja taoliste mytetega uinusingi.

25. mail Tartu Kirjanduse Maja Krüptis toimunud ürituste sarja ?Krüptoloogia? raames peetud ettekande lühendatud variant.