Kas kaanon saab valmis?

Kirjandusklassika tõlkeid on sel sajandil kõvasti juurde sugenenud, aga haridussüsteem ja seltskondlik maineökonoomia suudavad uutele tõlgetele aina vähem püsilugejaid garanteerida.

MÄRT VÄLJATAGA

Eestis on tõlkekirjanduse juurde soetamist ikka ja jälle ja mitmes mõttes kirjeldatud „lünkade täitmisena“. Kui Antoine Chalvin arvustas Ott Ojamaa postuumselt ilmunud artiklikogu „Armastus seaduslikus abielus“ (2010), siis panigi ta arvustuse pealkirjaks selle fraasi. Chalvin märkis (justkui kerge imestusega): „.. enamiku artiklite keskseks postulaadiks on tõdemus, et tõlke missiooniks peab olema kohaliku kirjanduse „lünkade täitmine“ (sõnad „lüngad“ ja „puudujäägid“ korduvad sageli).“

Ojamaal väljendas „lünkade täitmine“ veendumust, et tõlkida tasub seesugust kirjandust, milletaolist eesti keeles – olgu tõlkes või algupäraselt – on vähe või üldse mitte. Seepärast soovitas Ojamaa tõlkida mitte ainult filosoofilisi romaane, vaid ka ajaviitekirjandust, sest tollal oli see esindatud ebaproportsionaalselt vähe. Arvatavasti ei pidanud ta sama tähtsaks talurahva ja kalurite eluolust ning klassivõitlusest jutustavate romaanide juurdetõlkimist, mis andsid tollases valikus niigi tooni.

Lünkade täitmise jutt lähtub veel sagedamini ettekujutusest, et on olemas enam-vähem stabiilne maailmakirjanduse tähistaevas, igipüsiv klassika, kullaprooviga tekstide kaanon, millest tuleks tekitada eestikeelne koopia. Paratamatult jääb koopia originaalist pisemaks, kuid see võiks olla põhimõtteliselt samakujuline. Nimetaksin seda kujutlust „planetaariumi mudeliks“. Planetaarium kui astronoomia populariseerimise abivahend loob tubastes tingimustes ehtsa tähistaeva koopia, nii et öötaeva tähtsamad tegelased, planeedid, kinnistähed, tähtkujud, galaktikad ning nende liikumised ja omavahelised vahekorrad saaksid kergemini haaratavaks kui õues ehtsat öötaevast vahtides.

Niisiis on meie kirjakultuuris mänginud rolli ideaal või püüdlus saavutada olukord, kus oletatava maailmakirjanduse kõikide liikide tähtsamad teosed ja väärikamad isendid saaksid loetavaks ka neile eestlastele, kes võõrkeeli ei loe. Selle püüdluse tugisammas on haridussüsteem, kus välis-, lääne ja maailmakirjandusel on juba üle sajandi olnud kindel koht. Samal ajal kui tõlkijad on täitnud järjest rohkem lünki ja maailmakirjanduse kaanoni eestikeelne duplikaat on muutunud üha tihedamaks, tundub, et koolides ja ülikoolides on maailmakirjanduse süstemaatiline õppimine kokku tõmbumas. Nõukogudeaegne filoloogiharidus nõudis üliõpilaselt nelja aasta jooksul ligi poole tuhande eepose-romaani-näidendi-luulekogu läbilugemist. Õppekavad andsid aimu sellestki, millised lüngad on tõlgetega veel täitmata. Antiiktragöödiad ja -komöödiad, -biograafiad, -ajalood, keskaegsed lugulaulud, rüütliromaanid, renessansseeposed, barokk-kurbmängud, klassitsistlikud tragöödiad, paljud uusaja lüürikud – need olid tõlgete näol esindatud hõredalt, nende kohta tuli ettekujutus luua teisiti, kas originaalis või muukeelses tõlkes lugedes või piirdudes õpikute kirjeldustega.

Filoloogiat õppis stagnaajal Tartus ja Tallinnas kõigi kursuste peale kokku korraga mitusada üliõpilast. Loomulikult nad ei lugenud kõike programmis seisvat läbi, vaid õppisid kavaldama. Nad omandasid teatava silmakirjaoskuse – mille õpetamist üks tähtis (ja küllap ülehinnatud) koolkond, nn sotsiaalse signaliseerimise teooria kõrghariduse põhipanuseks peabki. Hiljem, juba sel aastatuhandel muutusid lausa prestiižseks käsiraamatud sellest, kuidas rääkida raamatutest, mida lugenud ei olda. Neiski eeldatakse, et klassika mittetundmine on puue ja et lugemuse demonstreerimine võib mõnes seltskondlikus kontekstis kasulik olla. Kirjanduslike allusioonide poetamine on sotsiaalses suhtluses üks veetlev, kuid alati riskantne mäng – kui vestluspartner allusiooni ära tabab, tekib kohe hingeside; kui ei, jääb vihjajale pettumus – mitte ainult vestluspartneris, vaid inimsoos üldse.

Osalt niisuguste pettumuste vähendamiseks ongi olemas tekstikogum, kaanon, mille tundmist võiks hariduse saanud inimestelt oodata. Viimastel aastakümnetel korduv kurtmine fraasi „kohustuslik kirjandus“ hirmuäratavuse üle on kohatu. Miks kirjanduses ei tohi olla kohustuslikke raamatuid, kui matemaatikas ja füüsikas on kohustuslikud valemid? Samal ajal peaks muidugi arvestama, kas kohustuslikul raamatul on mingitki potentsiaali õppureid haarata. („Väike Illimar“ on viimane teos, mida üritada noortele sisse sööta.)

Nõukogulik-kommunistliku kultuuriideoloogia kindel ambitsioon pärast revolutsioonituhina vaibumist oli maailmakultuuri kullavaramu hoidmine ja jätkamine. Seda tehti koos koletu nivelleerimisega. Kõik suured autorid tõlgendati ühetaoliseks humanistlikuks massiks, usulised motiivid suruti alla. Dante, Shakespeare, Milton ja Goethe said kõik oktoobrirevolutsiooni ettevalmistajateks, proletaarlasteks honoris causa. Meie ajale lähenedes kasvas lõhe progressiivse ja reaktsioonilise kirjanduse vahel. Kui Balzaci üle peeti vaidlust, kas ta oli hea kirjanik oma tagurlike vaadete kiuste või tõttu, siis XIX sajandi keskpaigast hilisem mitterealistlik lääne kirjandus sattus peaaegu tervenisti ebasoosingusse. Aga sellestki oli võimalik mitmesuguste nõksudega üle saada. Pealegi suurendas ebasoosing veetlust.

Kolm suurt modernisti Proust, Kafka ja Joyce jäid piiripealseks. Kõiki neid ENSVs ju avaldati. Aga neid ümbritses taunituse hõng, mis tagas kütkestavuse. Lääne või vähemalt ingliskeelse maailma kaanonis võeti seda kõrgmodernistlikku triot kogu romaanižanri enesestmõistetava apogeena. Perifeersema taustaga kriitikud tõstsid nende kõrvale muidki nimesid, näiteks Nabokov Belõid või Kundera Brochi.

Praegune kirjandusõpetus, vähemalt koolides, ei taha õpilasi enam kirjandusprotsessi faktipuruga koormata. Üks seitsme aasta tagune dokument paneb lausa ette: „Vähendada kirjandusloolise kirjanduskäsitluse osakaalu, selleks et kirjandusõpetus koolis ei muutuks kultuurilooliseks narratiiviks, kus vahendatakse oluliseks peetud teoste jadasid ja autorite elulugusid ehk kokkuleppelist kaanonit.“ Sõnastuslikule koledusele vaatamata on mõte pigem õige või vähemalt arusaadav: kirjandustunnid ei peaks ette valmistama mälumängureid, vaid süvendama lugemisoskust. Laia pildi omandamise asemel tahetakse, et õpilane võtaks ühest tekstist maksimumi.

Kui Teise maailmasõja järel pretendeeris idablokk kogu inimkonna progressiivse kultuuripärandi õigusjärglaseks, siis sarnane ambitsioon oli ka Ameerika Ühendriikide ülikoolidel. Üheks selle ilminguks olid Teise maailmasõja järel Chicagost alguse saanud „suurte raamatute“ segažanrilised kursused ja nendega kaasnevad raamatusarjad, mis keskendusid lääne tsivilisatsioonile. 1980.–1990. aastate nn kaanonisõdades langesid need ideoloogiliste rünnakute alla, aga hingitsevad edasi, üha enam arvestades geopoliitilist, rassilist ja soolist „õiglust“.

Üks maamärke tollest valgustuslikust mõtteviisist, mis püüdis kultuurilugu pakendada haridussüsteemi jaoks sobivateks üksusteks, oli Harold Bloomi 1994. aastal ilmunud hoogne ülevaade „Lääne kaanon. Ajastute raamatud ja kool“. See käsitles 26 suurt kirjanikku Dantest Beckettini (nende seas ka Freud, kes ennast ise kirjanikuks ei pidanud). Raamat lõppes 15leheküljelise teoste nimekirjaga „Gilgamešist“ Mark Twaini romaanideni. Hiljem võttis Bloom nimekirja n-ö tagasi, öeldes, et see kirjastuse pealesunnitud võte kallutab raamatu põhisihilt tähelepanu kõrvale. Nimekirjade koostamine, olgu koolile või üldsusele, on alati riskantne ja küsitav üritus. Bloom tsiteerib oma kaanonit kaitsvas poleemikas inglise kriitikut Frank Kermode’i: „Kaanoneid, mis eitavad teadmise ja arvamuse eristust, olles ellujäämisvahendid, mis on loodud ajakindlateks, aga mitte mõistusekindlateks, saab mõistagi dekonstrueerida; kui inimesed arvavad, et selliseid asju olema ei peaks, leiavad nad kergesti vahendeid nende hävitamiseks. Kaanonite kaitsmist ei saa siis mingi keskne institutsionaalne võim enam oma hooleks võtta, nad ei saa siis olla enam kohustuslikud. Aga raske on mõista, kuidas haridusasutuste normaalne toimimine, sealhulgas tööle värbamine, suudaks toime tulla ilma kaanoniteta.“

Kui võtta Bloomi varjamatult inglise keele keskse nimekirja 26 põhjalikumalt käsitletud autorit, siis eestikeelsesse planetaariumi on neist nüüdseks mingil moel üle kantud peaaegu kõik: Shakespeare, Dante, Chaucer, Cervantes, Montaigne, Molière, Milton, Samuel Johnson, Goethe, Wordsworth, Jane Austen, Whitman, Emily Dickinson, Dickens, George Eliot, Tolstoi, Ibsen, Freud, Proust, Joyce, Woolf, Kafka, Borges, Neruda, Pessoa, Beckett. Korralikult on esindamata üksnes Milton, Johnson ja Wordsworth. Dickensitki on tõlgitud üllatavalt vähe.

Nüüd, pärast „Ulyssese“ tõlke ilmumist (ja pärast Brochi ja Belõi tõlkeid) on maailmakirjanduse võlvi kõrgmodernismi sektor tõlkeplanetaariumis korralikult esindatud ja saab jätkata lünkade täitmisega. (Muidugi tuleb rõhutada, et niikuinii ükski iseseisva maitse ja mõtlemisega lugeja – kui ta just õppur ei ole – ei koosta oma lugemismenüüd kaanoni järgi. Meile kõige armsamad raamatud on enamasti just perifeersed ja marginaalsed – need, millest teised kuulnudki pole.)

Vanema kirjandusega on lood keerulisemad. Kirjanduse mõiste kohta käib reegel, et mida vanem kirjandus, seda laiem mõistemaht – seda rohkem eri liike tekste sellesse paigutatakse. Vanakreeka ja rooma kirjanduse antoloogiates on üle poole tekstidest tänapäeva mõistes mitteilukirjanduslik: ajalugu, retoorika, filosoofia, kirjad, traktaadid, didaktika, teadus. Pärisilukirjandusele – näidenditele, romaanidele ja lüürikale – kuulub antiikkaanonis vähemus. Tööpõld tõlkimiseks on seal sellegipoolest määratu.

Uusaegse kirjanduse tõlkimise ootenimekirjas paistab aga järgmise suurteosena seisvat Miltoni „Kaotatud paradiis“ (koos „Tagasivõidetuga“). Kuigi inglise keele oskajaid pole meil kunagi olnud nii palju kui praegu, põrkame Miltoni puhul mitmele raskusele. Esiteks, tegu on värssteosega, õnneks küll riimideta. Eesti värss – nagu mujalgi lääne pool – on praegu kuidagi laokil või zombistunud olekus. Värsitõlkimise üle arutatakse palju, aga vana värsskirjanduse tõlkeid on lisandunud vähe – tähtsaimana Dante „Komöödia“ kangelaslik lõpuleviimine. Värss on üks peamine komistuskivi ka antiik-, renessansi ja klassitsistliku draama ees või Ovidiuse, Lucretiuse ja Vergiliuse veel tõlkimata poeemide puhul. Eepose ümberpanek ilma värsita ei tundu ka hea lahendus. Teine probleem on see, et kuigi Miltoni jutustuses on lummavalt ülevaid ja retooriliselt vägevaid kohti, pole kindel, kes seda üldteada lugu maailma loomisest, inglite mässust ja inimese pattulangemisest lõppude lõpuks üldse eestikeelsena lugeda tahaks – kui just ei peaks tõlkega samaaegselt valmima mõni Hollywoodi samaaineline film. Joyce’i proosaeepose tõlke müügiedule aitas kaasa kauane ootus ja teose ümber sugenenud snobistlik aura, mida eesti väljaanne küll igati hajutada üritas. Aga ma pole veel kohanud inimesi, kes kibeleksid palavas ootuses eestikeelse Miltoni – nagu ka mitte Racine’i või Corneille’, Tasso, Ariosto või de Camõese järele. (Ovidiuse ja Lucretiuse ootajaid suudaksin paremini ette kujutada.)

Oma eelduste küsitavusele ja eesmärkide utoopilisusele vaatamata on lünkade täitmise ja planetaariumi mudel olnud kiiduväärsed jõud, mis on teinud eesti kultuurile palju head. Planetaariumi mudel eeldab ettekujutust sellest, mis maailmakirjandus on ja millised suurusvahekorrad seal valitsevad. Kirjanduslik firmament ei ole aga kunagi firmus, vaid muutub kiiremini kui päris taevas. Selle tõlkes kopeerimine ei saa järgida täpselt ette antud ülesannete järjekorda. Niikuinii jääb tõlketoodangust valdava osa moodustama hooajakraam. Haridussüsteem ja poliitiline geograafia eelistavad eri aegadel teatavaid piirkondi teiste ees; mõned žanrid on liikunud kirjanduse perifeeriast keskme ligi ja vastupidi. Lääne kirjandusklassika tõlkeid on sugenenud sel sajandil kõvasti juurde, peamiselt tänu „Hieronymose“ sarjale, aga ka ülikoolide kirjastustele. Mida kaugemale ajas tagasi minna, seda laiemaks tööpõld läheb. Aga haridussüsteem või seltskondlik maineökonoomia suudavad uutele tõlgetele aina vähem regulaarseid lugejaid garanteerida.