Kuidas reaalsusega toime tulla?

„Hieronymuse“ sarjas mullu ilmunud raamatud kinnitavad kirjanduse suurimat väge: ta näitab alternatiive ja laiendab meie kujutlusvõimet, eriti tõlkekirjandus.

RAILI MARLING

Eelmisel aastal ilmus kirjandusklassika eestindamisele keskenduvas „Hieronymuse“ sarjas üheksa raamatut saksa, rootsi, poola ja jaapani ja inglise keelest (sh inglise, ameerika ja iiri kirjandust). Vanim ilmus esimest korda 1871. ja uusim 1986. aastal. Sarjaga täidetakse lünki kanooniliste kirjandustekstide eestindamises, aga tuuakse lugejani ka teoseid, mis pole (veel) kirjandusõpikutesse raiutud, kuna viimased kalduvad vaatama Lääne-Euroopasse ja seega hüppama üle Ida- (ja Põhja-)Euroopast ning mitte uitama läänemaailma piiridest väljapoole. Tekstide hulgas on romaane, luulet ja novellikogusid. Koondportree loomine on seega keeruline ning meele­valdne.

Eesti lugeja loeb neid teoseid aga paratamatult läbi tänapäeva murede ja tõlgendusraamistike. XX sajandi haku Ameerika modernistist kirjanduspaavsti Ezra Poundi sõnul on ju kirjandus uudised, mis jäävad värskeks. Proovin alljärgnevas leida tõlketekstide uudisväärtuse lugejale, kes toimetab kriisidest räsitud olevikus, kus õhus on kultuurimurrang ning kus tegeliku ja näilise või fiktiivse vahel on üha keerulisem vahet teha. Seda reaalsust on ka üha keerukam usutavalt ja realistlikult kirjandustekstidesse valada. Ometi on meie ees üheksa raamatut, mis valdavalt kujutavad reaalsust üsna traditsioonilises romaanivormis. Mis nälga aga nendega praegu leevendada, peale silmaringi laiendamise?

George Eliot, Middlemarch. Etüüd provintsielust. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Triinu Pakk, toimetanud Marika Mikli. Kujundanud Mari Kaljuste. EKSA, 2023. 958 lk.

Henry James, Tuvi tiivad. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Krista Kaer, toimetanud Leena Tomasberg. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2023. 592 lk.

Alustan vanimatest tekstidest, George Elioti „Middlemarchist“ (1871) ja Henry Jamesi „Tuvi tiibadest“ (1902). Kui Elioti¹ kaasaegne hitimeister Charles Dickens kasutas osavalt melodraamat, siis Eliotti huvitasid moraalsed teemad. Tema tekste on kasulik XXI sajandil uuesti lugeda, kuna paljud küsimused on endiselt/taas päevakajalised, nt äratuntav skepsis tõsikindla teadmise leidmise võimaluse ning huvi tunnete vastu (Eliot luges muuseas sel sajandil ingliskeelses mõttekirjanduses taasavastatud Spinozat).

Eliotti ei huvita mitte tegevus, vaid inimese tajumaailm ning sellest tulenev suutlikkus või suutmatus tõde teada või rääkida. Elioti humanistlikest väärtustest kantud loomaailm annab lugejale võimaluse kujutada ette endast erinevate inimeste mõtteid-tundeid ning neile kaasa elada. Romaani on seega kaua käsitletud kui kirjandusliku realismi musternäidet. Samas nendib „Middlemarchi“ jutustaja, et „märgid on väikesed mõõdetavad asjad, tõlgendused aga piiritud“ (lk 28). Tegelasi, kes mingit ühtset tõde taga ajavad, nagu kõiki müüte kaardistada sooviv Edward Casaubon, saadab ebaedu. Juba romaani prelüüdis nenditakse, et „ebamäärasus siiski püsib ja varieeruvuse piirid on tegelikult märksa avaramad kui keegi võiks kujutleda“ (lk 6). Jutt läheb edasi soengutele, aga sama võib öelda ja romaani vaatenurkade kohta.

Kolmanda ja esimese isiku vaheldumine meenutab lugejale, et reaalsuse terviklik kujutamine on võimatu. Modernistid kritiseerisid realistliku romaani püüdlust fragmenteeritud maailma alalhoidlikult ühtsena näidata, aga selle suure pildi tagaajamine kajastab ka püüdu leida seoseid ning luua empaatiat. Elioti humanism võib tänapäeval tunduda naiivsena, kuid see ei eira maailma keerukust. Muidu üldiselt teravasõnaline Virginia Woolf pidas „Middlemarchi“ üheks vähestest täiskasvanuile mõeldud ingliskeelsetest romaanidest.²

Ka Henry James on tuntud oma tellisromaanide poolest ning teda seob Eliotiga ka vastastikune tutvus.³ Teda peetaksegi väga tabavaks Elioti lugejaks ja tõlgendajaks. Omaenda olulisemates romaanides keskendub Henry James, teadvuse voolu mõiste loonud psühholoogi William Jamesi vend, tegelaste teadvuse kujutamise võimalustele. Ühes oma suurteoses „Daami portree“, mis on tõlgitud ka eesti keelde,⁴ toob ta välja, et kirjandusteosel pole mitte üks, vaid miljon akent – talle on ülimalt tähtis, missugusest neist välja vaadata, sest see määrab ära selle, mida näha saame.

Oma hilisema loomeperioodi tekstides, mille hulka kuulub ka „Tuvi tiivad“, keskendubki James peamiselt tegelaste teadvusele. Kokkuvõtte tasandil näib tegu olevat lihtsa looga: rikast, aga suremisele määratud pärijannat piiravad erinevate motivatsioonidega rahahädas inimesed. Lugemise teeb aga keerukaks motiivide segunemine. Lugeja peab looma oma tõlgenduse pettuse ja enesepettuse rägastikust. Kirjandusteadlane Ruth Yeazell on Jamesi viimastele romaanidele viidates väitnud, et nende lugemisest tekib teatud „epistemoloogiline peapööritus“, kuna meile ei pakuta kindlat vaatenurka, millelt saaksime „hinnata öeldava moraalset või faktilist tõesust“.⁵

James mängib vaatenurkade paljususega, laused on pikad, täis põiklusi ja kõhklusi, keelekasutus ei anna tähendust kergelt kätte. Autor paneb meid tegelasele kaasa tundma ning siis annab neile iroonilise kõrvalpilgu, mis sunnib esmast hinnangut muutma. Jamesi maailmas ei ole miski selge. Tema psühholoogiline realism on tänapäeva lihtsate mustvalgete emotsioonide ajastul turgutav, sest aitab hoida lootust, et meid ümbritsevad inimesed on keerukamad, kui käitumise järgi paistavad.

W. B. Yeats, Sümbolid. Luuletusi ja esseesid. Koostanud, inglise keelest tõlkinud, kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Märt Väljataga. Kujundanud Mari Kaljuste. EKSA, 2023. 418 lk.

William Butler Yeats, Iirimaa esimene kirjandusnobelist, on sama kaalu klassik kui Eliot ja James. Koostaja ja tõlkija Märt Väljataga sisukas järelsõna aitab eestikeelsel lugejal aimu saada, kui vastuolulises maailmas meil sageli harda Iirimaa vaimustuse tuhinas loetud luuletaja tegutses. Yeats polnud pelgalt luuletaja, kes aitas viia ingliskeelse luule romantismist modernismi, vaid ka iseseisvunud Iirimaa poliitik. Ingliskeelses maailmas on lausa ära leierdatud Yeatsi fraas „kõik vajub laiali, keskpaik ei pea; maailma vallandub anarhia“ (lk 139). Samuti võib tema 1916. aasta lihavõtteülestõusust kirjutatud luuletust pidada ehk üheks mõjusamaks poliitiliseks ingliskeelseks luuletuseks. Teksti emotsionaalne realism tuleneb poliitilist luulet kirjeldama kippuva nõretava sentimentaalsuse puudumisest.

Väljataga toob järelsõnas välja mõtlemapaneva paralleeli meie rahvuslike äratajatega, kes samuti teatud poliitiliste lootuste luhtumise kontekstis võtavad eesmärgiks puhta kosmopoliitse kunsti loomise kultuurrahva staatuse kättevõitmiseks (lk 394). Yeatsi puhul pole huvitav mitte ainult tema vastuoluline suhe rahvuslusega ja hilisem flirt autoritaarsusega, vaid ka suhtumine reaalsusse endasse. Tema arvates on maailmas otsustava tähtsusega meeleolud või ajatud energiad, mida suudab kinni püüda ja kanaliseerida vaid kunst (lk 397-398). Kõrgemat reaalsust otsides liikus ta elatud reaalsusest ja kogetud poliitikast üha kaugemale esoteerikasse, nagu teravalt meenutab ka järelsõnas tsiteeritud George Orwell.

Stefan Zweig, Juudi jutud ja legendid. Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Piret Pääsuke, toimetanud Õie Ristoja. Kujundanud Mari Kaljuste. Hea Lugu, 2023. 314 lk.

Józef Mackiewicz, Tee eikuhugi. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, toimetanud Leelo Laurits. Kujundanud Mari Kaljuste. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2023. 426 lk.

Stefan Zweig ja Józef Mackiewicz elasid märgtavalt keerukamas reaalsuses, kus natsismi ja stalinismi raudne haare tegi poliitilise reaalsuse ja reaalpoliitikaga kohanemise elu ja surma küsimuseks ning esoteerikasse põgenemise eetiliselt küsitavamaks.

Zweig ei suutnud oma loomekarjääri vältel leida tasakaalu juudi päritolu ja teiste põimuvate identiteeditelgede (austerlase, kirjaniku, humanisti ja patsifistina) vahel, nagu nendib Piret Pääsuke „Juudi juttude ja legendid“ järelsõnas (lk 278). Antoloogiasse valitud Zweigi varajases loomingus juba tõusetub juutide ja neid ümbritsevate kristlike kogukondade ebakindla suhte küsimus. Zweig viib oma jutud möödanikku, kus juudid seisavad silmitsi flagellantide ja pildirüüstajatega – lugudes heiastub lootus, et kuigi loo-olevikus juudid hukkuvad, on parem tulevik siiski võimalik. Viimast aga on Zweigi eluajal üha raskem leida, nagu näitab käesolevas kogumikus „Raamatu-Mendel“, kus erudeeritud ja elukauge juudi intellektuaalile saab saatuslikuks tema vale (Vene) kodakondsus. Ometi on selleski loos lootusesäde – interneerimise järel murtud tegelase hiilgeajad elavad edasi rahva mälus ja pärimuses (nii nagu ka surnuks külmuvaid juute jäävad surmas lohutama esiisade kohalolu ning vana testamendi motiivid).

Juudi rahva ühtsuselootust näeme kõige selgemini kogumiku kõige hilisemas, 1936. aastal avaldatud jutustuses. Pärast raamatute põletamist Berliinis see jutustus täismahus ilmuda enam ei saanudki. Reaalsus osutus Zweigi kujutlusvõimest trööstitumaks. Kirjandusteadlane Emily Ridge on nimetanud Zweigi stiili „empaatiliseks realismiks“.⁶ Zweig eksperimenteerib ka antud lugudes kannatust kujutades narratiivse distantsiga, kuid neis pole veel tunda empaatia kriisi, mida ta ise tagakiusatud vähemuse liikmena tundis.

Zweigilikku empaatilist realismi on vaja ka Józef Mackiewiczi „Tee eikuhugi“ (1955) tõlgendamiseks. Romaani keskmes on sündmused, mis leidsid Vilniuse ümbruses aset Nõukogude okupatsiooni alguses 1940. ja 1941. aastal. Näeme ootuspäraselt, kuidas võõrvõimu tulekuga murenevad varem kindlad sotsiaalsed normid ja suhted, kuidas ellujäämissoov tekitab enesetsensuuri ja kaasajooksmist: kolmes tegevusliinis näeme kollaboranti, vastuhakkajat ja eneseohverdajat. Kohtame ka meeldejäävalt redisinimesteks kutsutuid, kes on enda arvates jätkuvalt seest valged ning vaid pealt punased, kuid autor nende optimismi ei jaga.

Mackiewicz ei karda välja lausuda ebameeldivaid tõdesid, sest enamik neist, kes minema ei pääsenud, kohanes. Rohujuuretasandi kohanemisega kaasnevat vägivalda enese ja oma väärtuste kallal annab autor edasi värvikate kujunditega, olgu nendeks siis kas argihallusesse varjumine või maipühadeks igasuguste punaste riidetükkide ülesriputamine. Mackiewiczi muidu detailiküllas romaanis nimepidi nimetamata, kuid äratuntav Vilnius on mitmerahvuseline ja -usuline koht ning okupatsiooni all läheb kaduma just see mitmekesisus ja sellega kaasnenud pluralism kui üks vabaduse garantiisid.⁷

Sōseki Natsume, Mina olen kass. Jaapani keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Maret Nukke, toimetanud Janne Albert. Kujundanud Mari Kaljuste ja Siiri Timmerman. Tänapäev, 2023. 544 lk.

Sōseki Natsume, Rohupadi. Jaapani keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Maret Nukke, toimetanud Eri Miyano. Kujundanud Mari Kaljuste. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023. 190 lk.

Sōseki Natsume viib meid hoopis teistlaadsete kriiside maailma. 2023. aastal ilmus suisa kaks tema romaani: tema rahvusvaheliselt ehk kõige tuntum „Mina olen kass“ (1905) ja haikuromaaniks kutsutud „Rohupadi“ (1906). Mõlemat raamatut raamib Jaapani moderniseerumise protsess, mis lõimis riigi läänemaailmaga ning lõi paralleelis ka ühtse jaapani rahva ning ühtlustatud jaapani keele. Ise inglise kirjandust õppinud ja õpetanud Sōseki kogemus üleilmastumisega polnud just kõige sujuvam ning tema järelduseks oli, et jaapanlased „ei pea imiteerima Lääne inimesi ega pimesi taga ajama nende elulaadi“ (lk 10). Sama skepsis moderniseeruva Jaapani suhtes on tuntav mõlemas raamatus.

„Mina olen kassi“ puhul on jutustajaks kass, kes toob tegevusliinid kokku, vaadeldes kõrvalt ja kommenteerides eri ühiskondlikke tüüpe esindavaid inimesi. Tõusikliku keskklassi kõrval ei jää karikeerimata ka loomeinimesed. Sōseki teksti saab lugeda tolleaegses kultuurikontekstis, kus oli moes autobiograafilisele ainesele toetumine – kassilugu aasib seda lähenemist.⁸ Romaan on lobe lugemine ning selle filosoofilise külje lahtimuukimine nõuab head konteksti tundmist: näiteks James Fujii tõlgendab seda dialoogis tolleaegsete keele- ja identiteedidebattidega, s.t sellega, kes ja kuidas saab usutavalt rääkida, olgu ta kass või inimene.⁹

„Rohupadjas“ üritab minajutustajast kunstnik jääda kirjeldatavast reaalsusest irdunud emotsioonituks vaatlejaks, kuid teda segab ilus naistegelane. Romaan õpetab meid, kuidas peaks romaane lugema – suvalisest kohast, ilma et lastaks ennast teksti haarata (lk 107-108). Ka „Rohupatja“ saab lugeda jupiti, sest loo ja tegelaste dünaamika on vähene. Sōseki kirjutab vastu lääne romaanitraditsioonile, teose jutustaja positsioon meenutab eksootilist zen-hoiakut. Leidub siiski ka teistsuguseid seiku. Näiteks kohtab argiellu naasnud kunstnik mehi, kes sõidavad rongiga Mandžuuriasse sõtta: „Niipea kui need rongirattad liikvele lähevad, ei kuulu Kyūichi enam meiega samasse maailma. Ta läheb ära kaugele-kaugele maale. See maailm seal on täis püssirohulõhna, mille sees liiguvad inimesed, kes libastuvad mingil punasel ollusel ja langevad üksteise järel põrmu. Taevaalune on täitunud kahurite valjust kõminast“ (lk 164). Need viited loovad paralleeli XX sajandi alguse maailmakirjanduses levinud sõjatrauma- ning kunstikuromaanidega. Lääne kirjandusele vastu kirjutamisel on siiski säilinud sarnased rõhuasetused, ent nende barthes’ilik reaalse efekt tuleneb just kultuurilisest teistsugususest.

Stig Dagerman, Pulmasekeldused. Rootsi keelest tõlkinud Mattias Mäestu, toimetanud Anu Saluäär ja Kadi-Riin Haasma. Kujundanud Mari Kaljuste. Eesti Raamat, 2023. 236 lk.

Stig Dagermani „Pulmasekeldused“ (1949) on endalt 31aastasena elu võtnud kirjaniku lühikeseks jäänud loometee viimane romaan. Autori enda sõnul on oluline selle saamislugu 1949. aastal India ookeanil laeval, mis viis Euroopa pagulasi Austraaliasse. Dagerman sai oma kodu kaotanud inimeste seas aru, et sisemine kodutus võib painata ka neid, kellel on kodu jätkuvalt alles. Romaanis viib Dagerman lugeja Skandinaavia kirjandusest tuttavlikku külamiljöösse, kus noor talutüdruk abiellub endast vanema lihunikuga, et mitte vallaslapsega külaühiskonna heidikuks muutuda. Romaan algab pulmapäeva hommikul ning lõpeb pulmapidustustega. Lugu räägivad mitmed tegelased, teiste seas pruudi isa, isa naine, peigmees ja kolm hulgust. Vaatenurkade paljusus võimaldab Dagermanil pakkuda erinevaid sissevaateid teemadesse nagu üksildus, armastus, igatsus. Jutustajatega muutub ka tonaalsus, kõikudes filosoofilisest rämekoomiliseni. Inimesed on oma üsna lohutute eludega tupikus (pruudi teoga võrreldud isa näiteks keeldub kodust lahkumast), isegi kui illusioon vabast tahtest veel hingitseb. Kuigi romaan on kohati väga naljakas, nagu ka William Faulkneri grotesksed külalood, jääb valdama elu eksistentsiaalse paratamatuse tunnistamine.

Thomas Bernhard, Ärakustutamine. Lagu. Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Mati Sirkel, toimetanud Katrin Kern. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2023. 454 lk.

Kurikuulsalt misantroopiline on ka Thomas Bernhardi „Ärakustutamine. Lagu“ (1986). Tõlkija Mati Sirkel toob oma järelsõnas välja W. G. Sebaldi arvamuse, et Bernhardi ärritav-õrritav kirjanduslaad on omamoodi paastujutlus, „mille eesmärk on kuulajate patust meelt muserdada“ (lk 453). Oma kuulsates sõnavõttudes armastas Bernhard välja tuua fakte, mida tema kaasaegsed kaasmaalased ei soovinud kuulda.

„Ärakustutamise“ riiakas tegelane Franz-Joseph Murnau on Austria hüljanud, kuid pärib oma perekonna varad. Möödanik, mida kehastavad nii natsiveteranid kui ka katoliku vaimulikud, ei lase teda lahti ning enda puhastamiseks kirjutatud romaan, mida me loeme, ei too samuti leevendust. Ka oma pereliini katkestamine ja vara juutidele annetamine ei aita heastada möödanikus sooritatud kuritegusid.

Bernhard paneb lugeja proovile, sest lõikudeks liigendamata tekst rullub üle lehekülgede ja paiskab lugejale sappi näkku. Jutustaja kuulutab, et ta ründab filosoofiat, mida loeb, ja mõtteid, mida mõtleb. Keel ei lase meid aga kunagi vabaks. Raamat on tänu mustale huumorile kohati väga naljakas, sest kriitika­rahe alla satuvad lisaks natsidele ka näiteks kodukootud kampsunid, tuvid ja fotograafia. Bernhardi kõike­hõlmav pessimism teeb tema romaanist „Hieronymuse“ aastakäigu kõige raskemini loetava, aga ka omamoodi vabastava teose. Bernhardi reaalsus on meie omaga masendavalt kõige sarnasem, õigupoolest on maailm pärast Bernhardi surma (1989) veel enam enesepettusesse langenud. Tahaks ennast sellest reaalsusest puhastada, isegi kui abivahendiks on nõnda ebameeldiv klistiir.

Bernhardi juurest on kosutav naasta Elioti seltsi, kes usub inimestesse, kuid kaasa võiks võtta teadmise, et see lootus võib olla eskapistlik enesepett. Tuur läbi üheksa raamatu kriiside ja reaalsuste meenutab kirjanduse suurimat väge: ta näitab alternatiive ja laiendab meie kujutlusvõimet, eriti tänu tõlkekirjandusele, mille puhul näeme, kui palju on ajas ja ruumis kaugetes kohtades rööpnevaid probleeme. Head tõlkijad jätavad tõlked ühtlasi piisavalt võõritavaks, et need meid argiteadvusest kas või natukegi üles ärataks.

1 George Elioti ei tohi segi ajada ingliskeelse modernistliku luule suurkuju ja kirjandusteoreetiku Thomas Stearns Eliotiga.

2 Virginia Woolf, George Eliot. – Times Literary Supplement 20. XI 1919. https://digital.library.upenn.edu/women/woolf/VW-Eliot.html

3 Rosemary Ashton, Henry James Visits the Priory: A Twice-Told Tale. – 19. Interdisciplinary Studies in the Long Nineteenth Century 2020, nr 29. https://doi.org/10.16995/ntn.1919

4 Henry James, Daami portree. Tlk Henno Rajandi. Eesti Raamat, 1977. Tõlke teine trükk on ilmunud 2005. aastal Eesti Päevalehe raamatusarjas.

5 Ruth Bernard Yeazell, Language and Knowledge in the Late Novels of Henry James. Chicago University Press 1976, lk 71.

6 Emily Ridge, Beware of Pity: Stefan Zweig and the Fate of Narrative Empathy Under Surveillance. Novel: A Forum on Fiction 2019, nr 52: 2, lk 240–260.

7 Katarzyna Bałżewska, Sovietization as an Experience of Violence: Everyday Life and its Significance During the Occupation of the Vilnius Region (1940–1941) in Józef Mackiewicz’s Novel Road to Nowhere. – The Polish Review 2020, nr 65: 2, lk 65.

8 Ward William Biddle, The Authenticity of Natsume Sōseki. Monumenta Nipponica 1973, nr 28: 4, lk 391–426.

9 James Fujii, Complicit Fictions: The Subject in Modern Japanese Prose Narrative. University of California Press, 1993, lk 113.