Kas Pirita kloostri lavalt maailmakuulsaks?

Henriku ja Lalli lugude ajaloolisest tõepärast tähtsam on jutustus ise. Just legendid ja nende tõlgendamine eri aegadel osutavad hoiakutele nende taga, arusaamale, mida tähendab olla soomlane.

HANNU OITTINEN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

2022. aasta augustikuus tegid eesti muusikainimesed publikule üllatuse ja andsid kaks etendust – ainult kaks! – ooperiga, mis põhineb Eino Leino mitte väga tuntud näidendil „Lalli“ (1907). Ooperi on eesti klassiku Veljo Tormise (1930–2017) kirjutatud alguseosa ja märkmete põhjal lõpetanud noor helilooja Rasmus Puur. Dirigent oli Pirital Tõnu Kaljuste ja Lalli rollis müristas Koit Soasepp. Soome ajaloo ja rahvapärandi kuulsaima mõrva pani Lalli tõenäoliselt toime kunagi 1150. aastatel. Ohvriks oli Henriku-nimeline ristiusu jutlustaja, võimalik, et misjonipiiskop, kes kuulutati pärast surma märtriks. Hiljem hakkas kirik pidama Henrikut ka Soome esimeseks piiskopiks ja Soome rahvuspühakuks.

Henriku ja Lalli rollid jäid muutumatuks lausa aastasadadeks. Keskaja katoliku kirikule oli Lalli alatu piiskopimõrvar, „kurjem kui kuri“, nagu on kokku võtnud tunnustatud ajalooaineliste raamatute autor Juha Hurme, Henrik aga pühakuks ülendatud heategija. Samal arvamusel oli ka satusetä ehk muinasjutuonuks kutsutud Sakari Topelius oma raamatus „Meie maa raamat“ (1875, „Boken om vårt land“ / „Maamme kirja“), kuni rahvusliku ärkamise aeg lisas nii Lalli kui ka Henriku kujule värvikamaid toone. Heikki Nenonen on ajakirja Elo suvenumbris asja kokku võtnud nii: „Lallit nähakse kas loo kangelase või alatu mõrtsukana, piiskop Henrikut aga kui märtrit ja eht soome oma pühakut või kolonialisti ja uskupöörajat“.

Kuna „Meie maa raamatust“ sai aastakümneteks kooliõpik, siis kinnitas kristliku meelega Topeliuse käsitus ühtaegu ettekujutust nendest kahest alguseaja tegelaskujust. Hiljem on käsitletud eriti Lalli kuju ilukirjanduses teisiti. Toon siinkohal Lalli-kirjandusest viis näidet, autoriteks Jahnsson, Järnefelt, Hovi, Huntuvuori ja Leino. Nende kõrval pean tegelikult ilukirjanduslikeks tekstideks ka kaht varast allikat, millel põhinevad kõik teised Lalli ja Henriku lood.

Püha Henriku legend ja piiskop Henriku surma laul

Soome esiajaloo tähtsamad allikad „Püha Henriku legend“ („Pyhän Henrikin legenda“) ja „Piiskop Henriku surma laul“ („Piispa Henrikin surmanvirsi“) on mõlemad tihedasti seotud lugudega esiaja märtrist ja tema surmajast. Ladina­keelne „Püha Henriku legend“ sündis poolteistsada aastat pärast arvatavat kirvega tapmist. See kordab teiste samasuguste lugude moel legendi vormis „Henriku elu ja imeteod“, vita et miracula. Lallit isegi mitte ei nimetata nimepidi, vaid tema on „üks mõrtsukas, kes kargas vagaduse teenrile kallale … ja tappis ta julmalt“. Neljale esimesele lektsioonile ehk peatükile (vita) järgneb selgitus imede kohta (miracula), mida ajaloolase Tuomas Heikkilä ennistatud versioonis on üksteist. Esimene ime on see, et „kurjategija mõrtsukas“ võtab piiskopil mütsi peast ja paneb selle endale pähe, aga kui katsub mütsi jälle ära võtta, tulevad peanahk ja liha kaasa.

Niisugune kallisvara nagu „Lalli ehk Mere keskel on mees“ ei tohi piirduda kahe etendusega Birgitta festivalil. Veljo Tormise alustatud ooperi viis 2022. aastal lõpule Rasmus Puur, Lalli osas müristas Koit Soasepp.

Anneli Ivaste

„Piiskop Henriku surma laulu“ võib pidada Henriku ja Lalli loo rahvalikuks versiooniks. Selle värsse on liikunud juba XIV sajandil, aga üles on neid kirjutatud alles alates XVII sajandist. Lallit nimetatakse nimepidi, nagu ka tema naist Kerttut. Sama laulu tuntud kirjelduse järgi on Kerttu Lalloilasse külla tulnud Henriku vastu äärmiselt ebaviisakas: „Kerttu paha perenaine / pruukis riivatu suud“ („Kerttu kelvoton emäntä / suitsi suuta kunnatointa / keitti kieltä kelvotointa“) jne. Ta ei anna piiskopi saatjaskonnale süüagi, vaid nood pidid võtma toidu ise, kuid jätavad selle eest siiski korraliku tasu. Kui Lalli koju tuleb, siis valetab Kerttu, et piiskop võtnud ise, mis tahtis: „Võttis keldrist õlut, / viskas tuhka asemele“ („Otti olutta kellarista, / heitti tuhkia sijahan“). Just sellepärast lähebki Lalli suuskadel piiskopile järele ja tapab ta.

Legendiga võrreldes on surma laulu versioonid mahukamad ja funktsionaalsemad trohheusemõõdus eepilised luuletused. Neis kordub siiski legendi jaotus eluks ja imetegudeks, kuigi surma laulu on aastate jooksul lisatud kõikvõimalikku, nagu osa piiskop Henriku testamendist.

Henriku ja Lalli ajaloolisus

Professor Tuomas Heikkilä kinnitaski põhjalikus uurimistöös „Püha Henriku legend“ („Pyhän Henrikin legenda“, 2006), et Henriku ajaloolisus ei ole usaldusväärselt põhjendatud. Samale tulemusele jõudis ta Lalli suhtes värskes uurimuses „Rahvusmõrtsuka portree“ („Kansallismurhaajan muotokuva“, 2022). Kõige taga oli aastatuhande alguses – ja ilmselt on nüüd jälle – soomlaste tohutu tahtmine uskuda oma muinas­jutukangelaste autentsust, otsekui juhiks meie meelt ikka veel 800 aasta tagune üldine katoliku usk.

Tegelikult ei ole Heikkilä üldse tahtnud öelda, et Lallit ja Henrikut pole olemas olnud, vaid ütleb, et tõendeid nende olemasolu kohta on imelikult napilt. Niisiis võivad nad ka olla ajaloolised isikud. Tolleaegse katoliku kiriku seisukohast oli ajaloolisus tähtsusetu, sest kirik püüdis Soomet XII sajandist peale jõuliselt ristiusustada. Selleks otstarbeks sobis hästi paganast Lalli tapatöö, kuna ohvrist sai teha märtri ja pühaku. Ka Rootsi riigile tuli legend kasuks, aitas Idamaa (Soome) kindlamalt riigiga liita.

Ajaloolisusel on muidugi olnud oma kaitsjad, alates Soome reformaatori Paavali Juusteni piiskopikroonikast kuni arheoloog Juhani Rinne uurimistöödeni välja. Teoses „Piiskop Henriku surma laulust“ („Piispa Henrik ja Lalli“, 1948) tõdeb luuletaja ja folklorist Martti Haavio, et Lallit ja eriti Lalloilat ei saa mingil juhul paigutada kuhugi kindlasse kohta, vaid Köyliö, Nousiaineni või mõne muu sündmuspaiga nimetamine tuleneb kohalikest traditsioonidest ja keskustest, kus austati Püha Henrikut. Ometi kaldus Haavio ettevaatlikult Köyliö ja ilmselt ka Lalli kui ajaloolise tõelisuse poole. Lalli tegeliku olemasolu poolt on viimati tõendeid esitanud ajaloolane Mikko K. Heikkilä teoses „Heina isandad. Soome ajaloo iidseim pärand“ („Heinien herrat. Suomen historian pisin perinne“, 2022).

Ajaloolisuse küsimus on sellegipoolest Henriku ja Lalli lugude marginaal. Sellest tähtsam on juba ammust ajast lugu ise, jutustus, narratiiv. Just nimetatud legendid ja nende tõlgendamine eri aegadel osutavad meie hoiakutele nende taga, arusaamale, mida tähendab olla soomlane. Tõsiasjale, miks soomlastele Henrikut ja Lallit tegelikult vaja on olnud.

Jahnssoni Lalli

Evald Ferdinand Jahnssoni tragöödia „Lalli“ (1873) kuulub varaste Lalli-fiktsioonide hulka, mida mängiti“ 1874. aastal soomekeelses teatris (Suomalainen teatteri, praegu Soome Rahvusteater).

Näidendis kaitsevad Lalli ja Kitka kui jumal Ukko teenrid soome vanu jumalaid, kuid üha väiksema eduga. Nad vannuvad, et võitlevad püha vabaduse nimel piiskop Henriku ja Rootsi rüütlite ning sõjaväe vastu, ja surevad lõpuks üheskoos rahva õnne nimel. Nad ühendavad lahinguks Soome hõimud. Siin peitubki Jahnssoni kui uuendaja teene: Lalli ei tegutse kui üksik hunt, vaid aate ehk vana usu ja Soome nimel võõraste vastu. Lalli kaotab lahingu, kuid kuulutab maale helget tulevikku. Kerttu on kristlane ja mitte häbematu ja valelik talueit nagu surma laulus. Ta pakub Henriku tapnud Lallile enne surma tegude kahetsust. Kerttu ise on juba kaotanud oma kuueaastase poja Ilmari rootslastele kasvatada ja siis toonelale.

Soome ajaloo ja rahvapärandi kuulsaima mõrva pani Lalli tõenäoliselt toime kunagi 1150. aastatel. Ohvriks oli Henriku-nimeline ristiusu jutlustaja, võimalik, et misjonipiiskop, kes kuulutati pärast surma märtriks. C. A. Ekmani maal (1854).

Avalik omand / Wikimedia Commons

Jahnsson järgib vaid põgusalt Püha Henriku legendi ja surma laulu sündmuste käiku. Nii näiteks ei tapa Lalli Henrikut järvejääl, vaid saab põgeneva piiskopi kätte hurtsikust. Kirjutaja oma fantaasialendu esindavad väljamõeldud tegelaskujud, kelle tegemiste sekka puistatakse parajal määral surma laulu ainest, nagu Henriku surnukeha vedamine härgadega.

Jahnssoni „Lalli“ varaste kritiseerijate hulka kuulus juba Julius Krohn oma Soome kirjandusloos („Suomalaisen kirjallisuuden vaiheet“, 1897). Vilka dialoogi ja õnnestunud stseenide vastukaaluks on näidendis ka ebaloomulikke kohti ja kobavat karakterijoonist, nagu on kord „võimas ja siis jälle hädine“ Lalli.

Üle kümne aasta hiljem on kooliõpetaja ja kirjandusuurija O. A. Kallio visandanud „Uuemas soome kirjanduses“ („Uudempi suomalainen kirjallisuus“, 1911) Jahnssoni kirjanikuportree. Tema peateosed ongi näidend „Lalli“ ja jutustus „Hatanpää Heikki ja tema mõrsja“. Jahnsson kirjutas alguses ka rootsi keeles, „aga rahvuslik liikumine tõmbas ta soomekeelsete kirjanike sekka“. Kallio leiab kokkuvõttes, et „kunstilisest nõrkusest hoolimata“ on Jahnssoni looming teedrajav. Märgatavalt ebasõbralikumalt on suhtunud sellesse teerajajasse XX sajandi teisel poolel karjala kirjandusteadlane Eino Karhu. Ta pole leidnud teostest midagi ühiskondlikku, vaid seob Jahnssoni ühte kimpu oma aja teiste lemmikute ehk K. J. Gummeruse ja Theodolinda Hanssoniga, kuulutades nende loomingu „viletsavõitu Topeliuseks ilma tõelise kunstilise sisuta“. Ja ta on väitnud, et „väga madal aatelis-kunstiline tase mõjus lugejate maitsele halvasti“.

Järnefelti ja Hovi Lallid

Arvid Järnefelti jutustuses „Lalli“ (1933) on kirjandusteadlase Kai Laitise sõnul näha nii „tolstoilik enesevaatlus kui ka järnefeltlik kunstikäsitlus, mille keskmes oli „kunstis valetamise hirm“, tõe ja ehtsuse taotlus. „Lallis“ viib autori seesmine nägemus erilise kujutluseni hingede rändamisest ja mälestustest, mis kerkivad endisest elust. Sellest lähtub ka raamatu eessõna. Järgneb Lalli minavormis jutustus „Mõrtsukas“ („Murhamies“) põhjamaistest hõimudest ja kättemaksust rootsi kristlastele ning sõduritele. Lalli maksabki kätte, tapab piiskop Henriku, kuid saab endale vastaseks oma Rootsist röövitud naise Gertrudi ehk Kerttu – ja ka oma südametunnistuse. Sel ajal, kui Lalli heitleb oma hinge sügavustega, esindab Kerttu teoses kristlikku halastust ja järeleandlikkust uue usu suhtes. Seesama joon oli näha juba Jahnssoni Kerttus.

Teose esimesele osale järgneb lühike teine osa „Lalli põrgus“ („Lalli helvetissä“). See on tagasitulek painavast „Mõrtsuka“ kujutluspildist, mis põhineb jutustaja erilisel „uuestisünnimälul“. Järnefelti proosa-Lalli on hiirtest näritud ja ajapiire ületav kättemaksu ihaldav individualist, kes võtab eeskujuks enne Kerttu ja siis tolstoilased ehk need, kes mõõka ei haara. Loo tegelaskujude kummalisust ja jutustajatasandite hulka rõhutab lõpus veel ka „Lisa“, kus Järnefelti tütar Maija Boldemann jutustab raamatu võimaliku järje isa räägitu põhjal.

Järnefelti Lalli on otseselt mõjutanud vähemalt üht ilmunud draamat. Toivo Hovi alias Lauri Kettuse „Lalli Lallonpoika“ kuuevaatuseline lugemis­draama (1960) ongi otseselt pühendatud „Arvid Järnefelti mälestusele“. Autor oli teose algvariandi oma sõnade järgi jätnud 1947. aastal Soome Näitekirjanike Liidu hindamiskomisjonile. Soodsad seisukohad ei viinud näidendit siiski lavale ning Kettunen avaldas oma teose hiljem lugemisdraamana, kus teksti täiendavad peatükkide algusesse ja ka mujale paigutatud proosakatked.

Hovi on kasutanud oma „Lallis“ suuresti sedasama ainest mis Järnefelt, äratuntavad on ka tekstiviited Järnefelti „Lallile“, nagu piiskopi peakate ja hiired süžeeliinis ning preestrite tegevusele viltuvaatamine. Ometi kasvab Hovi Lalli teistsuguseks kui Järnefelti üksildane filosoof: temal on „suur ülesanne“ ühendada rahvas võõraste vallutajate vastu. Sellega on seotud hõimuaated ja keelehingus: „Ja siis laseme tõusta Karjalal! Kuni Laadoga ja Valge mereni. Meie kõik, kellel on ühesugune kõnepruuk. Üks maa, sama rahvas!“

Ka Hovil astub ühiskondlik tasand vastuollu (alguses) just Kerttu kristlusega. Ühiskonnakäsitus ühendab Hovi pigem Jahnssoni kui Järnefeltiga, taustal säravad parempoolse Soome ideaalid. Poole näidendi peal on Hovil õnnestunud oma lugu paremini edasi viia, kuid teos jääb siiski teatritekstina kõrvaliseks. Lugu jääb kaugele tänapäeva draama dialoogist, sest teksti segavad tegelaskujude tohutu hulk, lobisemine proosakatketes, kõnekäändude ja murrete kasutamine ning keeleteadlase soov õpetada lugejale seda ja teist. Hovi-Kettuse „Lallit“ ongi võimatu kujutleda tänapäeva lavale, kuigi ega lugemis­draama ole selleks mõeldudki.

Ajalootundjast naiskirjanik

Õpetaja ja kirjanik Hilja Huntuvuori (1887–1968) kirjutas arvukalt ajaloolisi jutustusi ja romaane. Henriku ja Lalli ainetel valmisid tal idealistlikud ja isamaalisust rõhutavad lood „Soome apostel“ („Suomen apostoli“,1923) ja „Lalli pojad“ („Lallin pojat“, 1926).

Huntuvuori Lalli on Köyliö kuningas, kes jääb oma vägedega alla lahingus kristlasest kuninga Eriku vastu. Ta tapab piiskop Henriku ega saa pärast seda rahu. Huntuvuori toetub rahvapärandile ja laseb hiirtel Lallit kiusata igal pool, kuhu see ka läheb. Lõpuks tapab piiskopisurmaja salamõrtsukas. Kerttu kasvatab pojad Lalli-Urko ja Karhu kristlastele kätte maksma. Poistel läheb korda tappa kaks Henriku piiskopist järeltulijat, kuid jutustus lõpeb ristiusu võidu ja üldise leppimisega.

Ajalooprofessor Tuomas Heikkilä on iseloomustanud Huntuvuori keskseid tegelaskujusid kui klantspilte, kristlikult puhtahingelisi ja rahvusliku rüssäviha vaimu kandjaid. Niisugust vooruslikkust toitis mõte, et muinasaja ja kristluse liit teostuvat iseseisvas valges Soomes. Idealismist hoolimata, ehk just sellepärast, oleks Huntuvuori kui Lalli-kirjanik veel suuremat tunnustust leidnud, kui ta poleks olnud naine. Ajaloodotsent Einari Juvelius nimelt pidas vajalikuks õpetada, et „naine peaks rahvuslikult tähtsatest teemadest kõrvale hoidma“. Lalli ja Henriku vahekord oli niisiis juba rahvuslikult tähtis. Kriitika tegi huvitavaks see, et Huntuvuori oli Juveliusest parem XII sajandi tundja ja tõi Lalli kujusse rahvapärandist erinevaid oma nägemusi, nagu kinnitab Tuomas Heikkilä analüüs. Naine poleks seega tohtinud fabuleerida niisamasugusel moel nagu sellest teemast varem kinni haaranud mehed, vaid naine oleks pidanud jääma pärandi sängi, mida see siis ka poleks tähendanud. Ootustele vaatamata Huntuvuori siiski nii ei teinud ja tegutses oma tahtmist mööda.

Eino Leino „Lalli“

Kui Toivo Hovi oleks Leinot paremini tundma õppinud, oleks ta ehk mõistnud, et tegelaskujude hulga piiramine võimendab näidendi sõnumit. Paari­kümne asemel võib hästi hakkama saada ka kuuega. Jahnssoni ja Hoviga võrreldes on Leino kindlalt teistest üle ka näidendi ülesehituses, võimes üllatada, sujuva keele poolest ja ka Lalli selgelt väljendatud soovi tõttu olla vaba, teistest täiesti eraldi. Kas meistri seisus kohustas juba varakult? Leino „Lalli“ on tihe, tempokas ja tänu dialoogile koguni lõbus näidend.

Leino „Lalli“ (1907) on esimene osa triloogiast, mille ülejäänud näidendid on „Piiskop Tuomas“ („Piispa Tuomas“, 1909) ja „Maunu Tavast“ (1908). Tihedus oli teadlik, sest nende „pühade draamadega“ taotles Leino, nagu ta sarjas „Maskid“ („Naamioita“) kirjutab, „ikka suuremat ja suuremat stiliseerimist, üha äärmuslikumat kunstivahendite lihtsustamist, teatri tegemist jälle kõrvale kauniks ja silmale ilusaks, näitelava moodustamist taas luule ja mitte ainult kodanliku maitse ja kirjandusliku käsitöö kodupaigaks“.

Leino eluloos iseloomustab luuletaja õuelaulik L. Onerva Lallit kui „Helkavirsi’te ja „Simo Hurtta“ eepiliste kangelaste otsest järeltulijat ja hingesugulast. Temale on Lalli koguni „oma alistamatuses, kogu üksildases laanehinges esisoomlase rassivaimu jõuline kehastus, mis ulatub argisusest püha draama eeskotta“.

Nelja vaatusega näidendis on Lallil ja Kerttul tütar Sinikka. Kerttu on Kupittal ristitud. Sinikka käib kohtamas Inkoga, kes võtab varsti ette kosjatee. Kerttu annaks varata kosijale korvi. Lalli kaaluks asja. Lalli vana kaaslane Tuura heidab Lallile ette peaaegu kõike: erakuelu, põllumeheks hakkamist jahipidamise asemel, ristimisest keeldumist, sõnumipulga tähele panemata jätmist. Lalli peaks tulema kärajatele tunnistust andma, aga Lalli tahab vaba olla, täiesti omaette, ning läheb samal õhtul Lapi laande teadjalt nõu küsima.

Lalloilasse tuleb kerjusena piiskop Henrik. Ta annab endast teada ja mõistab Lalli ja Kerttu kange meele karmilt hukka. Kerttu on Henriku vastu: ei anna süüa, ei hobust. Inko peab Henriku kutsariks hakkama. Lalli jõuab tagasi, kuuleb, mis juhtunud, ja läheb Henrikut otsima. Inko jõuab sõidust tagasi poolsurnult, ilma hobuseta, kes on jää peale ära lõpnud. Surnud ja ilma peata Henrik on kaasas. Varsti jõuab tagasi hullunud Lalli, kes veeretab süü toimunu pärast metsa, Lapinvuori, Kõigeväe õlgadele. Tal on peas piiskopimüts ja ta kaob koos kujutletud hiirtega.

Ooperi „Lalli“ libreto ja etendused toovad suurepäraselt esile Leino näidendi tiheda ja üllatava sisu. Tekstides on „Kalevala“ kandvust Veljo Tormise stiilis: „Ei ma seni soosse sure, kuni kannan kahta kätta“ jne. Ladinakeelsed värsid loovad oma värvingu ja lauludes kõlab õrn lüürilisus nagu Sinikka kaebelaulus: „Kaks on paati tuulen kanda / piki Lemmenlahe randa / kuu kaob pilvede varju“.

Märtsis hakatakse Rasmus Puuri ooperit „Lalli“ salvestama. Külalisetendustest või külalislavastajatest esialgu täpsemaid teateid ei ole. Kuid niisugune kallisvara ei tohi piirduda kahe etendusega Birgitta festivalil.

Soome keelest tõlkinud Piret Saluri


Allikad

Lalli“ versioonid

Toivo Hovi (Lauri Kettunen), Lalli Lallonpoika. Kuue vaatusega lugemisdraama. 1960.

Hilda Huntuvuori, Lallin pojat. WSOY, 1926.

Hilda Huntuvuori, Suomen apostoli. Otava, 1923.

Evald Ferdinand Jahnsson, Lalli. gutenberg.org/cache/epub/20573/pg20573.txt

Arvid Järnefelt, Lalli. WSOY, 1933 (2. trükk).

Eino Leino, Lalli. gutenberg.org/cache/epub/14439/pg14439.txt

Eino Leino „Lalli“ libreto eesti keeles (tlk Piret Saluri).

Rasmus Puuri ooperi „Lalli“ salvestus Birgitta festivalil 5. VIII 2022.

Muud allikad

Martti Haavio, Piispa Henrik ja Lalli. WSOY, 1948.

Tuomas Heikkilä, Lalli. Kansallismurhaajan muotokuva. Tammi, 2022.

Tuomas Heikkilä, Pyhän Henrikin legenda. SKS, 2006.

Juha Hurme, Lallin ja Henrikin arvoitus. – Helsingin Sanomat 5. IX 2022.

O. A. Kallio, Uudempi suomalainen kirjallisuus. I ja II osa. WSOY, 1911.

Eino Karhu, Suomen kirjallisuus runonlaulajista 1800-luvun loppuun. I-II. Kansankulttuuri, 1979.

Rain Kooli, Piispansurmaaja Lalli herää henkiin tallinnalaisessa luostarissa – virolaisvoimin syntyi uusi ooppera, joka esitetään kokonaan suomeksi. – YLE uutiset 6. VIII 2022.

Julius Krohn, Suomalaisen kirjallisuuden vaiheet. SKS, 1897.

Eino Leino, Naamioita. V. 1909. Lukijalle.

Heikki Nenonen, Lalli, suomalainen ooppera Virossa. – ELO 2022, nr 3.

L. Onerva, Eino Leino. Runoilija ja ihminen. I-II. Otava, 1932.

Z. Topelius, Maamme kirja. Lukukirja Suomen alimmille oppilaitoksille. 34. korjattu painos. WSOY, 1930.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht