Kasutagem oma ilusat emakeelt õigesti!

HELIN PUKSAND

Emakeelepäeva paiku lähevad mõtted ikka meie kaunile emakeelele. Koolides ja ka teistes muudes asutustes mõeldakse, kuidas seda päeva vääriliselt tähistada. Kirjanike ja keeleinimeste kalendrid on tihedalt täis broneeritud kohtumisi nii nädal enne kui ka pärast emakeelepäeva. Haridus- ja teadusministeerium annab välja keeleteo auhinna eesti keele hoidmise ja arendamise tunnustamiseks. Inimesed valmistuvad aga Vikerraadio etteütluseks – vaadatakse üle keelereeglid ja ollakse ikka ja jälle üllatunud, et reegleid on nii palju muudetud võrreldes nende enda kooliajaga. Samuti meenub legend eesti keelest kui ühest kaunimast keelest, mis maailma kauneima keele võistlusel olevat alla vandunud üksnes itaalia keelele. Kõige krooniks tõmmatakse emakeelepäeval lipud masti – on ju emakeel meie uhkus ja au.

Kui emakeelepäeva eufooria on vaibunud, tuleb taas hall argipäev. Ununevad kõlavad sõnad emakeele ilust ja keelt kasutatakse nii, kuidas ollakse harjunud. Noored lauljad eelistavad laulda inglise keeles, sest eesti keeles ei saavat ennast täpselt väljendada. Kooliõpilased tahavad rohkem lugeda ingliskeelseid raamatuid ja taas tuuakse põhjenduseks, et eesti keeles ei ole nii palju sõnu, et kõigest rääkida-kirjutada. Nii ongi argikeeles üha rohkem ingliskeelseid sõnu või nende mugandusi, samal ajal ei aduta, et alati ei saa võõrkeelset sõna otse kasutusse võtta, sest tegelikult tähendab see midagi muud. Needsamad inglise keeles loetavad raamatudki ei ole novellid (ingl novel), nagu arvatakse, vaid ikka romaanid, sest novell on lühijutt, mitte mitmesajaleheküljeline teos. Kui emakeeles ei loeta ja sõnavara on piiratud, tekivad ka eesti omasõnadele uued tähendused, näiteks väljendab sõna liiderlik noorte meelest liidriomadusi või karuteenega tehakse kellelegi hoopis head.

Keeleprobleemid ei ole iseloomulikud vaid noortele, probleemset keelekasutust võib märgata ka haridusametnike ja ajakirjanike seas, kes peaksid olema noortele eeskujuks. Kuigi eesti keeles on omasõnad enamasti olemas, peetakse võõrsõnu sobivamaks. Üks selline sõna on distants­õpe, mille eesti omasõnalist sünonüümi kaugõpe ei taheta kasutada. Praegu on kõrgkoolides magistriõpe enamasti kaugõppel, päevaõpe on jäänud pigem marginaalseks. Et viiruse levikut piirata, saadetakse ka üldhariduskooli õpilasi aeg-ajalt kaugõppele. Põhjendus, miks distants­õpe on parem kui kaugõpe, on kummaline: kaugõppel olevat Nõukogude ajast halvustav tähendusvarjund. Kummaline on selgitus seetõttu, et nii väidavad 30-40aastased, kellel oma mälestust olla ei tohiks, kuna nad olid siis alles lapsed ega teadnud kaugõppest midagi. Teised jälle püüavad sünonüümidele anda tähendusvarjundeid: kaugõpe olevat vaid kutse- ja kõrghariduse teema, üldhariduskoolis olevat distantsõpe. Miks on vaja eristada kaht samatähenduslikku sõna? Kaugõpe on kaugõpe, olenemata sellest, kas seda kasutatakse kolmandas klassis või kolmandal kursusel.

Probleeme tekitavad teisedki kooliga seotud sõnad. Kaugõppe vastand on lähiõpe. Miks aga ei ole õige selle asemel kasutada kontaktõpet? Eks ikka sellepärast, et ka kaugõppes on tänapäeval kontakt olemas. Kaugõpe pole enam üksnes iseseisev kodus õppimine, et siis kord kuus (kõrg)-kooli vastama minna. Kaugõppes kasutatakse videosuhtluse platvorme ja see tähendab ka kontakti õpilase ja õpetaja vahel.

Kaugõppes olevad õpilased õpivad sageli kodus, ometi ei ole kaugõppe asemel õige kasutada koduõpet, sest ka sellel terminil on juba varasemast oma tähendus, mis on suisa HTMi määrusega kinnitatud. Kuigi eesti keele instituudi liberaalne keele­poliitika soosib normkirjakeele asemel vaba keelekasutust, siis erialakeeles tuleb olla terminites täpne.

Kaunist peatset emakeelepäeva ja kasutagem oma ilusat emakeelt ikka õigesti!

Helin Puksand on Tallinna ülikooli emakeele ja eriõpetuse dotsent.