Kauguste kunst

Kirjandus viib lugeja vaimu aegadesse ja kohtadesse, kuhu tema kehal pole võimalik jõuda, aga ka vastupidi – sisekosmosesse.

JAN KAUS

Püüdes leida vastust kirjanduse kõnekusele, olen pakkunud välja liikumatu liikumise argumendi.* Kirjandus suudab viia lugeja vaimu aegadesse ja kohtadesse, kuhu tema kehal pole võimalik jõuda. Ajaloolised romaanid kannavad mõtted minevikku, kuhu füüsikaseaduste kohaselt liikuda ei saa. Mõni kosmoseulmekas lennutab lugeja tähesüsteemidesse, mis jäävad vähemalt praeguste võimaluste raames inimkonna vahetust käeulatusest välja. Inimkond soovib jõuda lähiajal Marsile, ent ei tasu unustada, et Maa on Marsile umbkaudu kaheksa korda lähemal kui Jupiter Saturnile, nii et isegi Päikesesüsteemi mõõtkavas oleks Maalt Marsile minek väike retk. Lugedes aga saab mõte liikuda ruumipunktidesse, mis jäävad meile lihalike olenditena veel aastatuhandeteks, võib-olla igaveseks kättesaamatusse kaugusse.

Sobiv näide on Frank Herberti romaan „Düün“. Suur osa selle suurejoonelise loo tegevusest leiab aset Arrakise nime kandval kõrbeplaneedil. Herbert pani oma planeedisuuruse Sahara tiirlema ümber Canopuse-nimelise tähe, mis on Siiriuse järel öötaeva teine eredaim taevakeha. See asub Kiilu tähtkujus, Eesti laiuskraadidel pole nimetatud konstellatsiooni kahjuks võimalik jälgida. Canopus jääb Päikesesüsteemist umbes 313 valgusaasta kaugusele, mis tähendab, et kui hakata kõige kiirema kosmoselaevaga selle tähe suunas kihutama, võtaks kohalejõudmine aega miljoneid aastaid. Herberti kujutlusvõime kannab aga „Düüni“ lugeja kujutlusvõime Canopuse lähedusse mõne sekundiga, on vaja lihtsalt viia oma pilk romaani lehekülgedele.

Kirjandus võib tekitada arusaama kaugusest ja sedakaudu kauguseigatsuse ka maisemates mastaapides, haaratavamas ajas. Mul on meeles, kuidas Jules Verne’i „Kapten Granti lapsed“ nakatas mu reisipisikuga. Teatavasti lükkab selle romaani intriigi käima haikala kõhust leitud pudeliposti sisu, merehätta sattunud kapteni kolm kirja: üks inglise, üks saksa ja üks prantsuse keeles. Viimase peal oli veel näha õnnetusse sattumise üks koordinaatidest, 37 kraadi ja 11 minutit lõunalaiust. Romaani tegevustik liigubki mööda seda laiuskraadi: päästeekspeditsioon alustab teekonda Patagooniast ning rändab sealt edasi lääne suunas Vaikse ookeanini välja. Arvatavasti sain just „Kapten Granti lastest“ kaasa igatsuse käia kunagi ära Argentiinas ja Uus-Meremaal.

Sisekosmos

Rääkides kirjandusest kui kauguste kunstist, tundub ajaline kaugus ruumilisest kaugusest omajagu haaravamgi. Osalt seetõttu, et kirjanduse pakutav ajalise ulatumise kogemus on kihiline. Ajaloolise või ülepea ajas kaugele minevikku ulatuva teose mõju sai juba mainitud, ent ajaline kaugus on kõnekas ka hingeelulises mõttes.

Püüan seda arvamist avada kahe käibeütluse kaudu: üks on Sokratesele omistatav „tunne iseennast“, teine aga Fjodor Dostojevski teose pealkirjana tuntud „inimene on saladus“. Kui need kõrvuti asetada, kerkib kohe küsimus – kas saladust saab ülepea tunda? Saladuslikku inimhinge pole kindlasti kerge koost lahti võtta. Üks võimalik vastus kahe eelmainitud lööklause vastuolu maandamiseks on mõelda, et äkki ei peagi iseenda tundmine tähendama iseenda äratundmist, saladuse väljaselgitamist, sest saladust ei pea mitte niivõrd läbinisti tundma, kuivõrd kogema.

Kuidas kogetakse aga inimhinge saladuslikkust kirjanduse kaudu? Vastust vormides tuleb esile ilukirjandusliku kauguse ajamõõde. Ajaline kaugus eeldab aeglast liikumist, s.t kui keegi asub meist kaugel, võtab temani jõudmine aega. Siin muutub tähenduslikuks korrelatsioon lugemiskogemuse ja ülejäänud elamise vahel: sama aeglaselt, nagu avaneb lugemise käigus lugeja pilgu ees üks tähendusrikas elu, keerulise vaimse ülesehitusega karakter, tuleb meil õppida tundma iseennast ja teisi inimesi. Kuna inimese sisekosmos jääb tema elu lõpuni ruumiks, mida pole võimalik ammendavalt kaardistada, eeldab selle uurimine ka kestust, nõnda pikka ajavahemikku, et see võib tunduda suisa ajatu.

Kummaline, et kuigi sisekosmos asub iga inimese sees, on seda raskem haarata kui tähistaevast pea kohal – mõnikord tundub, et inimese teadvuses on kaardistatud ja kaardistamata alade suhe umbes sama mis nähtava ja varjatud olekute suhe kosmoses.

Kui eeldada, et head kirjandust loetakse selleks, et iseennast pisut paremini tunda, ent sellegipoolest jääb inimene – olgu tegu kõneka karakteri või meie elu mõjutava lähedasega – mingis ulatuses saladuseks (vastuolud, veidrused ja hõõrdumised pole lõpuni ületatavad), on kaks võimalust. Esiteks võib lüüa saladusele käega ja lasta asjadel minna omasoodu. Teine võimalus on saladust jätkuvalt jälgida, tunda nii enda kui teiste inimeste vastu püsivat huvi. See aga võib juhtida meid ajalise kauguse tuumani: inimese tundmaõppimine nõuab aega, nõuab mõttelist liikumist, milles ei pruugi olla muud kohalejõudmist peale liikumise tõsiasja enda. Mida olulisem inimene, seda rohkem aega on tema jaoks vaja. Identsus suhetes on võimatu. Sellest omakorda tuleneb, et teine inimene võib jääda kaugeks ka siis, kui ta on väga lähedal ning mõnikord võimendab tema saladuse lahendamatus tema köitvust, vajadust tema läheduse järele. Kas ei põhine mitte kõige armsamate inimeste ja kõnekamate karakterite tähendus just sellel paradoksil? Köitvate kirjanduslike kangelaste kohta võib esitada samu küsimusi, mida esitame iseendale või oma lähedastele, sest me ei saa neile pihta. Miski sunnib pilku neid kirjeldavate ridade juurde tagasi pöörduma, tahame üht-teist üle käia, uurida mõne teo põhjusi, võidelda kahtlustega, mille tagant paistavad uued täpsustavad küsimused. Tahaksime lahendada karakteris peituva vastuolu, teades, et püsiv lahendus jääb kaugele. Samuti tahaksime küsida iseendalt: miks see tegelane mulle meeldib, millal ja mis põhjusel ma temasse kiindusin? Ja lõpuks jätame me neile nende saladuse, mille röövimine teeks vaesemaks meid endid.

Sel moel kirjandus ühtaegu ähmastab ja võimendab kauguse piire ja piirjooni. Kauguse iseloom muutub teisejärguliseks, oluline on kauguse tõsiasi, selle kehtivus, ulatuse jõud. Vähemalt mina tunnen väljamõeldud tegelaste vastu sageli sama suurt poolehoidu kui oma parimate sõprade suhtes. Eva-Lotta Lisander on arvatavasti üks esimesi naisi, kellesse ma armusin. Niisiis tundsin lähedusvajadust kellegi puhul, kes jäi ja jääb mulle lootusetult kaugeks, täiesti kättesaamatuks. Esiteks ei tea ma siiamaani, miks Eva-Lotta mulle meeldis. Võib-olla seetõttu, et ta oli korraga õrn ja tarmukas, habras ja sitke – ühesõnaga, kihiline. Aga võib-olla meeldis mulle ka see, et mu vahetu juurdepääs Eva-Lottale oli katkendlik, sest olin sunnitud nägema teda enamasti Kalle pilgu läbi. Kalle pilk kahekordistus minu pilgus, aga takistas ühtlasi vahetut juurdepääsu, tegi mu teadlikuks otsese läheduse puudumisest, asetas mu püsivalt eemale. Preili Lisander jääb mulle kättesaamatuks muidugi ka seetõttu, et ta on Astrid Lindgreni väljamõeldis. Siin töötas meie mõlema kasuks täiesti lepitamatu vastuolu: Eva-Lotta on puhas, ajatu vaimolend, kes mõjus otseselt mu meeltele, tekitas valusa igatsuse, mida saavad ühes murdeealises poisis esile manada ainult ilusad tüdrukud. Ja Eva-Lotta on selline ilus tüdruk, kes kunagi ei vanane, kes jääb seiklema Lillköpingu vahele ka pärast minu surma.

Lõpmatu liginemine

Hiljuti langes mulle osaks elamus, milles ühinesid kirjanduse tekitatud ajalise kauguse eri kihid. Sattusin esmakordselt oma elus Pariisi. Muidugi käisin vaatamas kõiki selle linna tuntud ehitisi, ent kõige olulisem oli käik Férou tänavale, kuhu Alexandre Dumas asetas elama krahv de la Fère’i ehk Athose nime kandnud musketäri. Tegu on üsna kõrvalise tänavajupiga Luxembourgi lossi ja Saint-Sulpice’i kiriku vahel. Ma pole arhitektuuriloo alal piisavalt haritud, et oleksin pelga pealevaatamisega suutnud kindlaks teha, kui palju oli tänavaäärsete majade hulgas XVII sajandi esimesest poolest või varasemast ajast pärit ehituskihti, ent see polnudki tähtis. Tähtis oli mõelda, et kusagil siin elas mees, kellelt õppisin poisieas nii mõndagi aususe, truuduse ja julguse kohta. Selle kohta, et aususki on omamoodi julgus ning et julge olla on ühtaegu ääretult raske ja ääretult kerge. Kusagil sealsamas oli asunud tema tagasihoidlik korter, mille seintel paistsid Dumas’ sõnade järgi „siin-seal silma üksikud jäljed möödunud hiilgusest“, sealhulgas François I ajast pärinev mõõk, mida Athos polnud nõus mingil juhul seinalt maha võtma.

Kirjanduse kaugus avanes mulle seal Férou tänaval mitmeti. Athos tundub mulle väga elus, väga tõeline, kuigi meie elu vahel laiutab umbes kolmsada ületamatut aastat. Lisaks köidab mind siiani tema kaugus inimesena: salapärane süngus ja stoilisus, kaldumine enesehävitusse, kohatine julmus ning mingi kaine ja ühtlasi leebe joon – ütleb ta ju „Kolme musketäri“ lõpus siinsamas Férou tänaval d’Artagnanile lohutavad sõnad, et tolle kibedad mälestused jõuavad veel muutuda meeldivaks. Neid sõnu ei unusta ma kunagi. Seega on Athos mulle omamoodi õpetaja, keda oleksin tahtnud tänada. Kuigi, oma õpetajat tuleb ka pisut peljata, temaga ei maksa semutseda, talle külje alla pugeda, lobiseda. Kui Athos oleks seal Férou tänaval minust mööda astunud, oleksin tihanud ehk ainult sügavalt kummardada.

Järgmine kauguse kiht avaldus siis, kui avastasin, et olin Férou tänavale pikemalt seisma jäänud ning seda ühel põhjusel: ma ootasin Athost. Ootasin, kuigi teadsin täiesti selgelt ja kindlalt, et ta ei tule, on ajaliselt kättesaamatu. Esiteks ei saa tulla keegi, kes on juba kolmsada viiskümmend aastat surnud – mulgi oleks võimatu reisida Athose eluaega. Teiseks ei saa tulla keegi, kes pole vist kunagi elanudki. Kummaline, aga seda mõttekam mulle ootamine tundus. Tundus hea oodata kedagi, kes kunagi ei tule. Sedasi avanes justkui ootamise ülim sisu: kui ootad kedagi, keda jäädki ootama, tähendab see ühtlasi, et sa ootad kedagi, keda tasub oodata, tasub oodata ka siis – ja just siis –, kui ta ei tule. See keegi on alati ootamist väärt. Teatud mõttes tähendab selline ootamine ka ootamisele vastupidist: kui oodata teadlikult kedagi, keda pole tulemas, tähendab see, et ootamisest piisab, ootamisest saab kohalolek, tänulik valve, kõik, mis ootusega võib kaasneda, on juba täide läinud, tõeks saanud. Ootaja kannatlikkus on ennast juba ära tasunud, sest kannatlikkus on vähim ja ühtlasi parim, mida ootaja saab anda parimatele inimestele oma elus.

Inimest, kes ei tule, tasub oodata ka seetõttu, et ta on ühtaegu ligidal ja kaugel. Ta on öelnud või teinud midagi olulist, midagi sellist, mis on vajutanud ootaja vaimu sisse püsiva jälje, isegi kui ta pole seda kunagi öelnud ootajale endale, tema kuuldes, temale otsa vaadates. Aga kuna tema öeldu asub sügaval, jääbki ta oma öeldut seal ütlema. Jääb ütlema kõikidest kaugustest – ja jääb ütlema kõikidest kaugustest hoolimata. Sellest on väga selgelt kirjutanud Aleksander Suuman: on inimesi, kes tulevad ja tulevad „ja tulek on lõpmatu liginemine“. Selliseid lõpmatuid liginemisi võiks olla me elus alati rohkem – ning kirjandus on mulle õpetanud nende liginemiste kohta rohkemgi kui elu. Võimalik, et ma ei avaldanud Férou tänaval seistes austust mitte ainult Athosele, vaid kõikidele tähenduslikele olenditele, kelleni ma jäängi ulatuma, avaldasin vaikset austust läheduse avarusele, selle ajas ja ruumis kaugustesse ulatuvale laotusele.

* Mäletan, et lugesin lugemisest kui liikumatust liikumisest kõigepealt Mart Kangru sõnastuses, olgugi et ma ei suuda enam meenutada, millal ja kust.