Keda huvitab, mida mõtleb kirjanik?

Mõtteid Vahemere maade kirjanike konverentsilt

ANNA-MARIA PENU

Me kõik otsime Euroopat. Ajad on sellised. Otsitakse ka siin, Vahemere kallastel, mille lainetesse on ainuüksi juba sel aastal kustunud üle kahe ja poole tuhande hinge. Ma ütlen seda, vaatamata sellele, et põhja pool liigutab see fakt väheste südant. Korraks – siis, kui meedia veel hõõgus iga päev sõja, põgenikekriisi, terrori ja Pariisi teemadel – tundus, et lõpuks kohtuvad elu ja poliitika päriselt, puudutavad teineteist, ei põrka eemale. Aga ei. Teiste viletsuse, kannatuste, surmaga harjume kiiresti, enda oma aga kardame nagu tuld. Ja nii me otsime edasi.

„Kirjandus võib-olla ei päästa inimeste elu, ent aitab kindlasti peletada koletisi,“ kinnitas süüria poeet Maram al-Masri Hispaanias Granadas 28. kuni 30. aprillini peetud Vahemere maade kirjanike konverentsil („Tres Festival, voces del Mediterráneo“). Sõdadest ja kaosest väsinud publik haaras neist sõnadest lootusrikkalt kinni. Kuskil peame hingata saama. Al-Masri ütles seda päeval, mil meieni jõudsid uudised järjekordsest sõjapõgenikega paadihukust, kokkuleppest Türgiga ja uutest tapetutest Süürias. Ta ütles seda riigis, kus pole juba pool aastat valitsust, sest pärast majanduskriisi pole siin miski ega keegi enam sama.

Keda aga huvitab, mida mõtleb kirjanik praegusest ühiskondlik-poliitilis-eetilisest olukorrast? Veel vähem see, mida mõtlevad Vahemere maade kirjanikud, kes on eestlastele nõnda kauged ja võõrad. Fatos Kongoli, Buket Uzuner, Basem el-Nabres, Mahi Binebine, Abraham B. Yehoshua, Wassyla Tamzali, Mircea Cărtărescu, Dubrovka Ugrešić … Mitte ükski nimi ei ütle meile midagi. Me ei tunne neid, me ei tahagi tunda, meid ei huvita. Meil on arvamus neist ja nende kultuurist juba olemas. Arvata on kerge, kõik teevad seda, palju kergem kui nende kirjutatut lugeda, kui neid kuulata. Ja siis ikkagi leida, et lihtsaid üheseid vastuseid ei ole.

Hea küll, üheseid vastuseid pole. Kuid nende kuulamisest koorub välja midagi palju väärtuslikumat meie Euroopa otsingutele, kooruvad välja ühised vastused. Ja see on rikkus. See on võit. See ongi koletiste peletamine.

Nad räägivad sellest, et neil kui loojatel tuleb endale võtta ühendaja, kooselu hõlbustaja roll, et Vahemere piirkonda, tervet Euroopat veel mitte rohkem lõhestada. Neil tuleb rõhutada teemasid, mis meid ühendavad. Ainult see peletab hirme. Nad nõuavad Euroopa Liidult tugevat juhirolli pärast kõiki Ameerika Ühendriikide vigu piirkonnas ja hoiatavad, et eurooplaste mitmepalgeline mäng võib pagulaskriisis bumerangiks muutuda, kui ta seda juba teinud ei ole, sest õhutab rassismi ja sallimatust ning kiirendab sel viisil põhiväärtuste kadu. Viimasena aga rõhutavad kõik, et religiooni asemel tuleb õpetada filosoofiat, humanitaarteaduseid, et noorematel põlvkondadel oleks vahendid, millega astuda populismi ja äärmuslaste vastu.

Nad räägivad samadest asjadest, samadel eesmärkidel, samasuguse armastusega kui meie. Nad räägivad rahust. Nad räägivad elust.

„Siin ei ole araabia keele tõlki. Miks ei ole, kui isegi rumeenia keelest tõlgiti? Miks siis?“ küsib vestlusjuhi küsimusest mööda, otse saali vaadates viimasel päeval viimase esinejana lavale ilmunud 84aastane lumivalgete juustega egiptuse kirjanik Nawal El Saadawi. Ta küsib seda inglise keeles, küsib saalis, kus vähemalt kolmandikule publikust on araabia keel emakeel, ja ta küsib seda linnas, mis oleks araablasteta varemetes, kus poleks nendeta inimkonna kultuuripärandi üht kuulsaimat juveeli Alhambrat. Tõesti, miks ei ole Granadas toimuval Vahemere maade konverentsil araabia keele tõlki?

„Aga sellepärast, et araabia keelt ei austata,“ vastab El Saadawi ise ja tal on õigus, isegi kui see meile ei meeldi. „Me elame koloniaalses, kapitalistlikus, patriarhaalses ja religioosses maailmas. Siin pole miski muutunud, keegi meist pole sellest vaba. Meie üle valitseb üks ja seesama süsteem. Peame võitlema selle vastu ja mitte omavahel.“

Saalis tõuseb üks käsi. Noor neiu tutvustab ennast moslemi ja feministina. Kaunis naine ta kõrval on ta ema. Ema pea on rätikuga kaetud. Tütar küsib laval olijate arvamust pearätiku kandmise kohta. Nemad emaga on veendunud, et pearätikut kandes võib siiski sama hästi võidelda vabaduse, võrdsuse ja naiste õiguste eest.

„Religioossed äärmused, nagu ka identiteedipoliitika, on osa post­modernsest ideoloogiast,“ vastab Nawal El Saadawi. „See on maailm, kus meid rõhutakse kõige ilusamate sõnadega nagu „individuaalsus“, „mitmekesisus“, „identiteet“, „demokraatia“, „valikuvabadus“ … Ah, kui ilus sõna see „valikuvabadus“! Kuid meik, juuste värvimine, dieedid on kapitalismi, tarbimisühiskonna nõue. See pole valikuvabadus. Samamoodi pole seda pearätiku kandmine.“

El Saadawi kõrval istub tuneeslanna Wassila Tamzali, kes vangutab vaid pead. Enne rääkimist teeb ta väikese pausi, ohkab ja alles siis tõstab prillide taga targa pilgu küsija ja ta ema poole:

„Araabia naiste olukorda kasutab lääs pidevalt selleks, et varjata üle­üldist rassismi araablaste vastu – ja see on tõsine asi. Lääne poliitiline motivatsioon ei ole naiste õigused, vaid võõraviha. Meid kasutatakse ära. See ei tähenda aga, et me ei peaks endale küsimusi esitama. Kuidas me kirjutame, arutleme patriarhaadi üle praegustes tingimustes? Milline on meie kaitse islami äärmuslaste eest? Ärgem unustagem, et religioon on ideoloogia ja tema politiseerimise vastu tuleb meil võidelda kogu hingest …

Taak me õlgadel on suur ja isegi mina ei ole kõigest vabanenud. Mul on seetõttu vahel raske ennast feministikski nimetada, sest feminism on just individuaalse vabanemise teooria. Hannah Arendt ütles vabaduse ja valikute kohta seda, et see ei tähenda valimist kahe variandi vahel, vaid võimalust valida kolmas. Kas meil araabia naistena on see võimalus? Ma ei aktsepteeri mitte kuidagi, mitte mingis võtmes ega tõlgenduses seisukohta, et pearätiku kandmine on vabastav. Sest see ei ole seda. Naised, kes pearätikut kannavad, on võtnud omaks rõhumispoliitika ja selline samastumine ei saa eales olla osa vabanemisest.“

Saal sumbub kõrvulukustavasse aplausi. Hetkeks paistavad pearätikuga kaunis naine ja ta tütar oma istmetel kui kivikujud. Käsi mikrofoniga õhku jäätunud, selg sirge, pilk laval istuval kahel araabia feminismi suurkujul. Keegi ei ütle midagi. Ja siis nad tõusevad püsti, pearätikuga kaunis naine ja ta tütar, ning astuvad väljapääsu poole. Me kõik mõistame neid, inimlikult. Pole kerge kuulda, et sa pole vaba, et su vabadusetunne on kõigest illusioon, et su valikud ja võimalused on suunatud, piiritletud. See on sama raske kui vabaduse nimel ebamugavaid küsimusi esitada, valitsevatele reeglitele, mõttemustritele vastu hakata. Sellepärast me rõhuvate situatsioonidega lepimegi.

Ja sellepärast ei talu me vabalt mõtlevaid, tegutsevaid, elavaid inimesi: nad tuletavad meile liiga teravalt meelde meie enda vabaduse puudujääke. Nii mõtlen konverentsi viimase päeva õhtul. Vahemeri suudleb mu varbaid, paitab mu juukseid. Vahemeri on siinsamas. Isegi siis, kui ma istuksin Peipsi või Thamesi või Doonau kaldal. Vahemeri oleks ikkagi siinsamas.