Kirjanduse kolikamber

Toomas Liiv

  Euroopa tuli Idast

 

Võtame asju ja olukordi realistlikult, pragmaatiliselt. Võtame taasiseseisvunud-eestilikult. See tähendab, eeldame, et nüüdis-Eestis ei ole kombeks kritiseerida ei Gustav Suitsu, Friedebert Tuglast ega Noor-Eestitki. Mida nad olid, seda olid nad (väidetavalt ja ikka ja alati) õigesti. Eelnimetatud on sakraalsused, pühadused, omast kohast mingid ?isamaa isadki? ? tahtsid ju just nemad saada eurooplasteks, kelleks meie sada aastat hiljem oleme ametlikult saanudki.

See on tegelikult jama. Näiteks noore (novellistist) Tuglase vana vingamees Eduard Vilde ei tulnudki selle peale, et ta ei ole (veel) eurooplane. Vilde lihtsalt oli (Euroopas sündinuna!) eurooplane. Ent see selleks. Manalamehed on manalamehed, nemad on kirjutanud, ja enam ei kirjuta. Vilde ja Tuglas magavad oma igavest und ju ühes ja sellessamas surnuaias, Tallinna Metsakalmistul. Aga nende tekstid, paraku, elavad edasi. Kas või kolikambris, ja kolikambris on parem edasi elada kui surnuaias. Surnuaias ei saagi tegelikult (edasi) elada. Seal saab ainult surnud olla. Ent väitkem käesolevas, et Noor-Eesti originaaltekstid on eesti kirjanduse kolikambris. Nad elavad edasi, kuigi unustatuna. Ent neid saab meenutada. Kolikamber on avatud ruum, sinna saab juurde panna ja sealt saab ka kustutada. Kolikambriväliselt funktsioneerib ainult kirjanduslooliselt kirja  pandud mälestus, mingi ?legend?, mingi kirjanduslugu, mingi memuaristika à la ?kui noored me olime?, mingi banaalseim mälestus, tammsaarelikult käsitatuna ehk isegi mingi ?mälestuste mälestus?.

Mälestus ja mäletamine on aga alati moonutamine. Kui räägitakse noorusest, siis on eelduseks ikka sündimine, sünd, ja, kahjuks, ka suremine, surm. Noorus läheb mööda, siis tuleb varsti vanadus ? ja selle järel tuleb juba surm.

Kõigepealt aga: kuidas sündis Noor-Eesti? Kes sünnitas Noor-Eesti? Senised kirjanduslood, need tammsaarelikud mälestuste mälestused, räägivad Nuori Suomist ja Kuressaare gümnaasiumipoiste ajakirjast Nooreestlane. Küllap need nähtused inspireerisid Suitsu ja tema mõttekaaslasi. Ent Noor-Eesti sünnitas tegelikult ikkagi ?veitsis tegutsenud poliitiliste pagulaste loodud revolutsiooniliste salaühingute liit Noor-Euroopa, mis 1830. aastail ühendas rahvuslikke salaseltse Noor-Itaalia, Noor-Poola ja Noor-Saksamaa. Ihaleti demokraatlikku vabariiki ja ühiskonna moraalset taassündi. Oli ka saksa kirjanik Heinrich Laube (1806 ? 1884) romaaniga ?Das junge Europa? (1833 ? 1837). Ühesõnaga, oli nn noorrahvuslus, mille üheks olulisemaks eesmärgiks revolutsioonilisus, ja see oli ju ka meie Noor-Eesti eesmärgiks.

Ja siis ta tuligi ? 1905. aasta Vene revolutsioon. Tuli päris ehtsa revolutsioonina, mis esialgu küll natukene nagu pooleli jäi, ent tänase eestlase pilguga vaadates tuli kogu see lugu ikkagi valest suunast, idast, otsekui kingitusena suurelt idanaabrilt. Kingitus kingituseks, aga ikkagi ? vene värk! Ega see Eesti ajalugu ikka suurem asi ole. Venemaad on raske Prantsusmaaks, s.t Euroopaks kirjutada/tõlgendada.

Aga kuidas tajusid tollast olukorda, poliitilist konjunktuuri noorukesed nooreestlased? Gustav Suits kirjeldas selsamal aastal ilmunud koguteoses ?Võitluse päevil? olukorda nii: ?Venemaa tööstuse edenemisest ja töölisklassi eneseteadvuse kasvamisest on tõusnud see jõud, mis vanu vorme purustab. Liikumise peakangelane, see, kes vanale korrale surmahoopi tahab anda, on proletariaat, täis oma võimu ja tähtsuse tundmist. Selle eestvõtjad kõnelevad vaimustatult töölisklassi suurest ülesandest inimsoo ja hariduse kohta. Nemad seletavad, et nad mitte ainult sellepärast ei võitle, et poliitilist võimu enese kätte saada, et ühe klassi asemele teist valitsevaks panna, vaid et kõigile klassivahedele, kõigele ühiskondlikule vihavaenule otsa teha, mida kapitalism õhutab ja üleval peab. Teise sõnaga: nemad tahavad teisiti talitada kui see klass, kelle käes Prantsuse Revolutsiooni ajal peaosa oli, nimelt kodanike klass. Valitsevat võimu enese kätte saades ei taha nemad seda mitte teiste klasside kahjuks kurjasti tarvitada ? vaid sotsialismi põhjal seisev proletariaat peab ühiskonna ärapäästjaks saama.? (G. Suits,Vabaduse väraval. Tartu 2002, lk 10.)

Nagu näeme ? Euroopa (revolutsioonilisus) tuli meile Idast, Venemaa kaudu: ?Meie elamegi võitluse päevil. Palju on veel puhastada, enne kui kõik sõnnik on ära kasitud. Võitlusrikkad aastakümned on tulnud. Ka kirjandus võtab osa võitlusest ja rahvahulkade hüüdest: vabadust ja leiba!? Peetagu siiski aga meeles: tõsine luuletaja ei pea kirjanduses ei sotsiaaldemokraat, ei kodanlane ega aristokraat olema, vaid kõigepealt ikka luuletaja. Tema on ju see, kes võitlejatele ikka ja uuesti seda peab meelde tuletama, et inimene mitte üksnes leivast ei ela.? (Ibidem, lk 13.)