Kirjandust kurakäelt

Marko Martinson

Tammeveski raamat ei ole üdini halb, aga õppida pole sellest ka midagi. Agu Tammeveski, Kolmevennapäev. Haapsalu Trükikoda, 2004. 79 lk.

Eks igas valdkonnas ole nii, et on paremaid ja halvemaid asju. Kirjandus pole erand. Raskusi tekitabki see, et peab jääma adekvaatseks teose hilisemal analüüsimisel. Tagasihoidlikumalt öeldes, mõne mitte meeltmööda raamatu puhul ei saa siiski laskuda allapoole kriitika taset ning arutult sõimata, kuigi võib tekkida säärane tung.

Niisiis, pädevalt arutleda ja rääkida asjast nii, nagu on, on vastumeelsuse korral keerukas kunsttükk.

Tammeveski teos võiks ?anri poolest olla n-ö meestekas. Tekst on lihtne. Sõnaga, arusaamine on garanteeritud, müstika kui säärane puudub. Juttu on kolmest vennast, kes tänu oma nutikusele ja õigel ajal õiges kohas olemisele on üsna haljale oksale jõudnud. Nende kõrval on kolm naist, keda kujutatakse tüüpilise macho maailmanägemusega: on, mis on, aga naine peab oma mehele (vabandust, aga pigem isandale) järgnema läbi tule ja vee ning, mida iganes härra ei suvatse teha, peab naine teda ikka nägema kui maailmakuningat (lisaks sellele  kiruvad nad veel pisut ka noori (üldises võtmes), kes nende arvates peavad sellist iga juba vanaduseks). Alltekst reedab sarnast või, kuidas öelda, puudub üldse: suhted tegelaskujude vahel on seotud nagu algklasside töövihiku ülesanded. Intriigid ja seksuaalvahekorrad on nende vahel täiesti tavalised. Peamine meesfiguur, kellel on läinud oma naisega miskit nässu, leiab endale Hispaaniast aastaid noorema teisepoole, kelle ta väga lihtsasti Eestisse meelitab.

Raamatus on naistel oma maailm. Nad justkui mõjuvad alamatena oma meeste kõrval (näituseks söögilauas kiidetakse mehi ikkagi rohkem, ehkki ka naised on hästi elus läbi löönud), ent päriselt nagu poleks seda.

Juhtum lubaks justkui viidata, et kolm venda on kolmekesi ja kolm naist on kolmekesi ja nad kohtuvad ainult ühises söögilauas või siis on paarikaupa salasuhtlejad (nt Stefi ja Rein, Ilmari ehk Stefi mehe vend; üks kolmest vennast).

Üsna sarnast teemat kohtab ka reaalsust järgi aimata püüdvates seriaalides, ainukese vahega, et selles raamatus on pisut andekamat teksti kui seebikates. On tegelikult üsna üllatav, et keegi suvatseb seebikamaketti raamatu kaante vahele trükkida. Eriti tavapäratuks teeb asja see, et ehkki ma lootsin lõpuni, ehk tuleb mõni huvitav puänt või mõtlemapanev uus idee, jäi see siiski tulemata. Isegi irooniat polnud, vähemasti ilmselget mitte. Ega ka varjatut. Võib-olla on veel mõni irooniavorm olemas. Ei tea.

Nõndaks, mõtte selgitamiseks kordaksin veel üle. Säherdune ?anr on juba ka teisal olemas, ilmub iga päev, välja arvatud pühapäeval, on palju lühem ja konkreetsem: suur pilt, võimsa sõnastusega lööp, natuke teksti ja esikaanelt vahib reeglina otsa tatiste silmadega Baari-Koit või D?ungli-Paavo ja see, kellega nad?

Raamatus tahaks pigemini näha varjatud uste avamisi kuskile alateadvuse soppidesse nii, et vaim rõkkab ja jätab õhku hea mitu küsimust. Jääks palju väärt puid metsa alles. Ma ei mõtle, et realism kirjanduses halb on, häid raamatuid ses vallas on palju, ent Tammeveski tekitatu selle alla paraku ei mahu.

Aga eks see kõik jääb kuskile ?maitse asja? taha pidama. Niisiis, kui kallis lugeja veelgi kahtleb minu liigagi julgetes sõnades tolle üllitise kohta, siis lugegu ise, sest kogu oma tahtejõudu mängu pannes ei mõika mina asja paremini seletada. Ja pealegi tahaksin ma ära unustada aega, mis ma selle raamatu peale kulutasin ? pea kuu. Imestate? Ärge ometigi, maksimum mõned lehed päevas ja mul hakkas juba sellestki kõhedalt halb.

Halva kirjanduseni ma ei jõudnudki. Pean ka möönma, et see oli esimene omataoline, millega ma kokku puutusin. Loodetavasti ka viimane. Alati on tekstis mingi pisuke nüke sees olnud, aga nii need asjad juba käivad, et iga kord pole. Sellepärast ei maksa veel meelt heita.

Paremaid raamatuelamusi teie ellu!

P. S. Võib-olla veel niipalju, et ega see üdini ka halb pole, vähemasti neile mitte, kes säärast elu oma silmaga näinud pole, aga õppida pole sellest küll midagi.