Kirjanikud on justkui igal pool ja ei ole ka

PILLE-RIIN LARM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kuula homme õige raadiot.

Laupäeval kell 10.05 läheb Klassikaraadios eetrisse uue sarja „Gogol“ teine saade. Sarjas leiab teemasid ja žanre seinast seina. Näiteks käsitletakse homme Made Luiga ja Tauno Vahteri osalusel praegust lühiproosabuumi. Kajar Pruul kõneleb kümnendi parimad teosed välja sõelunud vikergallupist ning oma luulet loeb Sveta Grigorjeva. Saadet teevad Kaisa Ling ja Maia Tammjärv.

Kell 14.05 ehk just siis, kui valmistad köögis mõnusat rooga või sõidad vanaema juurde, on paras aeg sättida ennast Vikerraadio lainele: saates „Loetud ja kirjutatud“ tuleb juttu Margus Mikomäe „Surnute raamatust“. Nojah, kokkamise ja eakate sugulaste külastamisega homne teema kõige paremini ei klapi, kuid kuula ikka. Saadet juhivad vaheldumisi Maarja Vaino ja Valner Valme.

Vikerraadio kirjandussaadete tühik ei täitunud just sel moel, nagu lootust avaldasin (vt Sirp 26. IV 2019), kuid raadio-kirjandussaated on mitmekesised ja, mis peaasi, eetris regulaarselt. Õigupoolest võib veeta terve homse päeva kirjandust kuulates, sest internetis leiab ka mõlema sarja varasemad saated. Lisaks on veeb punnis täis taskuhäälingut: oma jutusaatesari on Värskel Rõhul, Eesti Päevalehel, raamatupoel Puänt, Tallinna keskraamatukogul … Kindlasti unustasin kellegi, palun vabandust!

Helis on kirjanduselu niisiis päris rikkalik. Aga visuaalselt? Millal sa viimati kirjanikku nägid, rääkimata tõlkijast või toimetajast? Õige, eile: Vahur Afanasjev kõneles ETV kultuurisaates „OP“ oma uuest romaanist „Õitsengu äärel“. Kirjarahvast jõuab ka „Plekktrummi“ ja isegi „Aktuaalsesse kaamerasse“. ETV2s on näidatud väga häid portreefilme. Samuti on kasvanud veebis ülekantavate või seal aset leidvategi kirjandussündmuste arv – üks menukamaid kanaleid on ilmselt Utoopia raamatupoe Facebooki-külg. Tõsi, nn käsitöö-kirjandussaateid on mõnikord raske jälgida: tihti lohiseb jutuajamine ülemäära pikaks, mõni intervjueerija pajatab liiga palju iseendast, ekraani võib minutite kaupa täita kellegi püksitagumik … Siiski on hea, et need olemas on. Juba leiavad taas aset ka päris raamatuesitlused, peetakse festivale jne.

Kirjanikud on justkui igal pool ja ei ole ka. Ikka õhatakse aeg-ajalt, et ETVs võiks taastada eraldi kirjandussaate (nagu ka teiste kultuurivaldkondade saated). Ehk on ka arvukad veebi kirjandussaated millegi muu kui ainult koroona­vangistuses digiühiskonna sümptom? Publik soovib ilmselgelt hoida kätt kirjanduse pulsil. Lugev inimene tahab end ka väljendada, tahab end arutledes harida justkui muistses filosoofiakoolis, samuti osa saada salongimelust. (See sageli muide õnnestub, juhin tähelepanu kas või orgaaniliselt kaadris vilksatavatele veiniklaasidele ja sulnile õhkkonnale.) Eks osa veebisaateid ole seotud ka millegi turundamisega ning mõnel juhul motiveerib osalejaid honorar. Siiski näib, et meeldivalt sageli püütakse kas kodanikualgatuse korras või oma muude töökohustuste kõrvalt korvata üldist dialoogivähesust. „OP“ on ju väga tubli, kuid meie rikkalikule kultuurielule kitsavõitu.

Literaate on enamasti ka lihtsalt meeldiv kuulata, isegi vaadata. Palun näidake rohkem kirjanikke. Igasugune rahulik intelligentne vestlus, kus üksteisele ei räägita peale ja kedagi ei solvata, mõjub 2020. aasta sügisel kui palsam. Aina aktuaalsem on aga seejuures Jan Kausi mullune tõdemus: kirjanduse populariseerimine tähendab ühtlasi suhtluse ja kõneregistrite vaheldusrikkuse ning maailmakogemise mitmekesisuse eest seismist. „Kõiki neid asju on meil praegu hädasti vaja“ (Sirp 15. XI 2019).

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht