Kirjutamine on erootiline tegevusala

Ralf Rothmann: „Ei ole ühtki teist kunstiliiki, mis elavdaks inimese sisseelamisvõimet ja hoiaks seda elusana sel määral, nagu kirjandus seda suudab.“

AIJA SAKOVA

Kirjandusfestival „Prima vista“ toob sel aastal Eestisse ühe saksa nüüdiskirjanduse suurmeistri Ralf Rothmanni (sünd 1953).

Rothmann on sündinud Põhja-Saksamaal. Lapsepõlv möödus tal Ruhri tööstuspiirkonnas, kus tema isa töötas söekaevanduses ja ema oli jaamarestoranis ettekandja. Ta õppis müürsepaks ning teenis elatist ehitusel, hiljem juhutöödega koka, autojuhi, põetaja ja trükkalina. 1976. aastast peale elab Rothmann Berliinis. Ta debüteeris 1984. aastal luulekoguga, kuid kirjanduslik avalikkus sai temast teadlikuks 1991. aastal, mil Suhrkampis kirjastati tema esimene romaan „Sõnn“ („Stier“). Eesti keeles on ilmunud Ralf Rothmanni romaan „Surra kevadel“ („Im Frühling sterben“, tlk Mati Sirkel, 2015) ja jutustus „Ketsemani“ (tlk Mati Sirkel, Akadeemia 2019, nr 4).

Ralf Rothmann, lubage mul alustada mõnevõrra provokatiivselt. Teid tuntakse erakordselt tundliku kirjandusliku keele, kuid ka ühest olulisemast Saksa kirjandusauhinnast (Deutscher Buchpreis) loobumise tõttu. Olete öelnud, et ei taha olla kirjanduse puudel. Kas kirjandusauhinnad võivad olla ohtlikud?

Mul ei ole loomulikult midagi kirjandusauhindade vastu ega ka mitte Saksa raamatuauhinna vastu. Auhinnad, täpsemalt see raha, mis käib auhindadega kaasas, tähendavad ju kirjanikule ka tükikest vabadust. Saab jälle saapad osta ega pea muretsema järgmise üürimaksetähtaja lähenemise pärast. Sisemine ja väline vabadus on ju peamine eeltingimus igaühele, kes loominguliselt töötada tahab. Vastuvõetamatu on mulle protseduur, mis on uuemal ajal seotud kirjandusauhindade külge. Kui rääkida konkreetselt Saksa raamatu­auhinnast, siis tähendab see seda, et tuleb teiste autoritega võistlusse astuda, telegeensena stuudios istuda ja nagu mingis show’s oma raamatut kaamera ees „tutvustada“. See ei hakka vastu mitte ainult mulle. Kirjanikud on tagasihoidlikud inimesed, kelle töö leiab aset vaikuses. Sellest vaikusest meedialärmi keskele astumine võib märgatavalt kahjustada inimese poeetilist potentsi.

Kirjanik Ralf Rothmann: „Autori või üleüldse kunstnikuna tuleb elada igal silmapilgul avali südamega.“

Gerhard Leber / Scanpix

Olete ikka ja jälle rõhutanud, et nii kirjutamine kui ka lugemine tähendavad teile õnne võimalust. Samuti olete öelnud, et lähtute kirjutades vajadusest kuulata oma südant, oma sisehäält. Teie kirjutamine kasvab aga ühtlasi välja ka teatavast (häda)vajadusest kirjutada end vaikusest välja, kirjeldada seda vaikust, anda vaikusele sõnad tagasi. Romaanis „Surra kevadel“ vahendate oma isa võimaliku loo Teise maailmasõja lõpupäevilt, tõsi, seda ei ole te temalt endalt kunagi kuulnud.

Olen aastate jooksul kogenud, et tõeliselt olulisi tekste ei ole võimalik välja mõelda. Need tekivad ja arenevad välja sisemisest (häda)vajalikkusest, nad sõna otseses mõttes trügivad pinnale, ning kui oled autorina piisavalt alandlik ja järgned sellele siseimpulsile, siis võib töö õnnestuda.

Mulle ei ole kirjandus tingimata intellektuaalne tegevus ning tegelikult on ka üsna ükskõik, mida mina kirjutades mõtlen või tunnen. Palju olulisem on, millise mõtlemise ja tundemaailma juurde minu tekstid lugeja juhatavad, milleks nad teda inspireerivad. Ülesehituse seisukohast on muidugi oluline, et ma ei kirjuta „see tüüp on üks kaabakas“, sest see oleks ju lihtsalt üks arvamusavaldus. Tuleb kirjutada nii, et lugeja tunneks lugedes: „Issand, milline kaabakas!“ Sellisel juhul saab lugemisest loominguline ja õnnestav protsess.

„Surra kevadel“ puhul oli nii, et mu isa järjekindel vaikimine sõja teemadel põhjustas minus vaakumi, mis tekitas omakorda teatava pöörise. Ma armastasin seda tolleks ajaks juba surnud meest väga ja tahtsin teada, mida need aastad, mil ta pidi sunniviisiliselt, mitte oma vabal tahtel, osalema sõdurina sõjas, mida need aastad temaga tegid, miks oli ta nii sügavasse melanhooliasse langenud. Elasin sellesse aega sisse, ent nii, nagu mina selle üles kirjutasin, asjad ilmselt ei olnud, aga oleksid võinud olla.

Igal juhul kuulsin ma hiljem paljudelt lugejatelt: „Nüüd, pärast teie raamatu lugemist, saan ma oma isa vaikimisest aru.“ See puudutas ju tervet põlvkonda, kes oli oma kogemuste ja mälestuste tõttu traumeeritud ja tummaks jäänud.

Olete öelnud, et kirjanduse essents ei seisne mitte hariduses, vaid kogemuses ning et empaatia ja avali süda on kirjutamisel esmatähtsad. Kas võib öelda, et kirjandus on tänapäeva maailmas tähtis eeskätt sellepärast, et õpetab seisatamise kõrval ka osavõtlikkust ja tähelepanelikkust teise inimese vastu? Või on see liiga lihtsalt sõnastatud?

Ei, sugugi mitte. Niisugune ongi kõige õilsam kirjanduse ülesanne. Kaasatundmine kuivab silmanähtavalt kokku. Pildid, mida meedia meile pakub, teevad meid tuimaks. Võimetus endale ette kujutada, kuidas teine inimene kannatab või mida ta tunneb, kui talle seda või teist ütelda või teha, on kahjuks selle tulemus.

Ei ole ühtki teist kunstiliiki, mis elavdaks inimese sisseelamisvõimet ja hoiaks seda elusana sel määral, nagu kirjandus seda suudab. Kirjandus ei paku meile valmis pilte ja mugavaid valmis vastuseid, vastupidi: kirjandus vajab meie aktiivset osalust, elavdab ja treenib meie ettekujutusjõudu ning aitab meil sõnastada oma küsimusi elule veidi täpsemalt.

Teie kirjutamismeetodit võiks iseloomustada märksõnadega „kõrvalseisja“ ja „vaatleja“, kuid samal ajal on teie tekst ka väga ehe – ja ma ei pea siinkohal silmas omaeluloolist ehedust. See võtab lugeja endaga kaasa, teeb ta tundlikumaks. Kindlasti tuleneb see teie keeletundlikkusest, aga ka sellest, et kirjutate iseenda kaudu.

On tõepoolest tõsi, et minu töö essents on mu enda kogetu. Kõik need ametid, mida olen pidanud, on olnud hea ülikool. Puhas fiktsioon ei ole minu rida. Välja saab mõelda kõikvõimalikke asju, kuid lõpuks teeb kirjaniku ülemäärane tarkus siiski pisut kurvaks.

Teksti mõjujõud ei tulene aga ainult autori kogemustest, vaid ka tema keeletundlikkusest, loomulikult. Ja kui ma ennist ütlesin, et kirjutamine ei ole tingimata intellektuaalne tegevus, siis võiks siinkohal lisada, et kirjutamine on minu puhul suuresti erootiline ala. Armastus keele vastu, tema kõlade ja kokkukõlade, tema värvingute ja rütmide vastu ei ole lihtsalt mingi kaasnähtus. Lause sisemine tõde tahab leida väljenduse ja kui autor ei ole selle suhtes tundlikkust välja arendanud ega lase end sellest juhtida, sõnastab ta ilmselt tõest mööda ja jääb pidama oma õõnsalt kõlavasse kontseptsiooni.

Kuidas on piiriga kirjutamise ja elu vahel, s.t kirjutamise kui töötamise ja elamise piiriga? Kas sellise piiri saab kirjaniku elus üldse tõmmata? Peale selle huvitab mind ka piir kirjutatud sõna ja elu elususe vahel. Kas on võimalik, et kogemused, äratundmised saavad kirjutamise kaudu, selle kaudu, et need on sõna abil väljendatud, elusamaks kui elu ise?

Mina ei ole kunagi elu ja töötamist rangelt eristanud ja arvan, et see poleks ka hea. Autori või üleüldse kunstnikuna tuleb elada igal silmapilgul avali südamega, tuleb hoida end nii puhta ja valmina kui vähegi võimalik selle hetke jaoks, kui juhtub midagi uut, kui mõni luuletus või mõni lugu või ka lihtsalt mõni rida tahab päevavalgele tulla. Mul on suured kõrvad ja ma kuulan väga tähelepanelikult, kuidas inimesed räägivad, kaklevad ja vaikivad. Kui olen selle kodus üles kirjutanud, pole sugugi harv, et üleskirjutatuna kõlab see kõik palju tähendusrikkamalt kui igapäevaelus.

Ja mida muud saab see tähendada, kui et tõeluse taga on tõde, mille me kipume liiga sageli ära unustama. Kirjanduses tuleb ta jälle nähtavale, nagu ka muide vaikuses, mis on vaid näiliselt akustiline fenomen. Tegelikult on vaikus metafüüsiline – ja see, kes arendab välja ridade taha jääva vaikuse kuulamise võime, loeb topelt, vähemalt.

Ralf Rothmann esineb 7. mail kell 17 Tartu linnaraamatukogu saalis ja 9. mail kell 18 Tallinnas okupatsioonide ja vabaduse muuseumis Vabamu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht