Kõhkleva päikese karehell peegeldus

Kes kordki on näinud päikesest üle valatud Jeruusalemma kive ja Eestimaa pimeduseta öid, see tajub ka laugude tagant nende valguste samasust ja otsatut vahet.

ANU PÕLDSAM

Ilmakära taustal, läheneva talvepimeduse eel valgub „Kõhklev päike“ üminana naha vahele ja soojendab seestpoolt inimlikkuse haprakoelist mõõdet. See ümin saab alguse Iisraeli nüüdisaegse luuletaja, tõlkija, terapeudi ja visuaalkunstniku Gili Haimovichi (sünd 1974) heebrea- ja ingliskeelsest luulest, mille on eesti keelde vahendanud ja kogumikuks koondanud Mathura (Margus Lattik), kelle luulet on ka Haimovich heebrea keelde tõlkinud (valikkogu „Ve-hakáv hoféh le-tsél“ ehk „Ja joonest korraga saab vari“ ilmus 2018. aastal).

Ma ei tea, kas luule on tõlgitav või tõlkimatu, ma ei tea, mil määral on mu ees olevad sõnad Mathura ja mil määral Gili Haimovichi omad või kas need üldse on kellegi omad, ent ma tunnen, kuidas see ümin minus vastu kajab. Ja see ehk ongi luule. Millegi vastu- ja kaasakõlamine – esmalt luuletajas ja siis lugejas. Nagu on öelnud Jaan Kaplinski: „Kui luule ei tule tuulest, siis meist endist igatahes ka mitte. [—] Luule lähtub siis kogemusest, suhtest meie ja keskkonna vahel, kus uus pärineb keskkonnast, mitte meist endast.“¹ Kaplinski rõhutab, et luule taga seisab argikogemusest erinev kogemus, mille „lähtekoht ei ole luules ega luuletajas, vaid väljaspool, tõeluses“². See on kogemus, mida saab edasi anda vaid luulekeeles, mis „suudab mahutada rohkem uusi kogemusi, ulatudes nendest, tõeluskogemustest argikeelde“³. Luule eesmärk pole tema sõnul mitte tõeluse matkimine, vaid tõelusega värskendava kokkupuute saavutamine ja selle kogemuse vahendamine: looja on „avatud inimene, kes võtab keskkonnast midagi, mis on seal sügav või sõlmselt oluline. Looja on filter, mille kaudu teisteni jõuab selitatud tõelus“⁴.

Justkui midagi sellesarnast tajudes kirjutab Mathura „Kõhkleva päikese“ saatesõnas: „Haimovichi luuletused ei otsi ei rõõmu ega õnne .., vaid lihtsalt eluliste kogemuste ja tundmuste tunnistamist ja omaksvõttu.“⁵ Siinkohal on paslik märkida, et just Gili Haimovich on Kaplinski selitatud tõelust tõlkijana heebrea keelde vahendanud: luulevalimik „Avák u-tseva’ím“ ehk „Tolm ja värvid“ anti Iisraelis välja 2022. aastal.

„Kõhkleva päikese“ teeb eriliseks tõik, et siin saavad kokku kolm keelt – heebrea, inglise ja eesti –, kolm kohta – inimene, Eesti ja Iisrael – ning kaks tõelustaju – luuletaja ja tõlkija oma. Ja ometi ei teki sellest kõigest tiheliolemist, vaid siin on ruumi. Ruumi tõeluse selitamise ja sõnastamise vahel, ruumi sõnade vahel, ruumi, kus ringi liikuda. See haakub hästi Haimovichi enda öelduga: „Kui jätame teatud impulsi või kogemuse ning oma reaktsiooni vahele natukenegi ruumi, siis on suurem šanss, et meie reaktsioon saab anda kaalutletuma tagajärje, ilmutada enamat kui muidu.“⁶ Näib, et sama toimib ka tõlkimise puhul: tõlgegi jätab ruumi tõlke ja tõlgitava vahele, vahendab vahendatud kogemust ja ehk jõuab sellele ringiga lähemalegi. Katkend luuletusest „Lehestik“ (lk 32):

Tahtsin kirjutada, kasutades sõna „lehestik“,
ent vajasin paremat keelt kui mu enese oma –
sellist keelt, kus sõna oleks võinud lauses hingata,
lihtsalt ja ilustamata.
Vahest eesti keelt, kus armastada
võib ka vaikides
ning vihata
ja kurvastada lubatakse ühteaegu.

„Kõhkleva päikese“ ruumid on omavahel osavasti ühendatud, need võimendavad üksteist ja muganduvad targasti komponeeritud kõlaruumiks. Haimovichi tajutud Eesti moodustab justkui kogumiku keskme, mida raamistab autori päritoluga seotud tajumaastik: ühelt poolt väga isiklik ja ihuline, teiselt poolt aastatuhandete taha ulatuv, aga suuresti olevikuline ja märkamist täis.

Haimovich on Jaan Kaplinski luules leiduvate maastike kohta öelnud, et need erinevad vägagi tema kodukoha maastikust, kuid „võin sealt ometi välja lugeda palju erinevaid peegeldusi. See luule on nagu armastus, mille üks jõude on niisamuti peegeldada sulle sind ennast, aga viisil, mida ise ei oleks osanud aimata“⁷. Sama kehtib ka tema enda luule kohta. Pehme valgus langeb karedale pinnale – litšide krobedale koorele, elutoa diivani karedale kangale, kortsudele seljal ja tühjadele rindadele, soolatule merele, pehkinud puutüvele, betoonil roomavatele juurtele – ja peegeldub sealt lugeja siseruumi, kus see võib vanale uut valgust heita. Kui kodune ja teistsugune paistab Haimovichi kogetud Eesti, mille valged ööd on kui odrakarva juuksed või hele kaamelikarv, mida mõlemat paitab tuule nähtamatu käsi (vt luuletus „Valged ööd“, lk 28). Kui kodune ja teistsugune paistab Haimovichi kogetud Iisrael, kus „juured sillutavad rada ilmutuse juurde“ ja „lapsed ronivad üles võhumõõkade mäkke, ja jooksevad sealt alla varjendisse tagasi“. Kes kordki on näinud päikesest üle valatud Jeruusalemma kive ja Eestimaa pimeduseta öid, see tajub ka laugude tagant nende valguste samasust ja otsatut vahet.

Need tajumaastikud seob kokku keha, millest saab Haimovichi luules samuti justkui ruum. Võib-olla just see ruum, kust luule saab alguse?

Katkend luuletusest „Kägardatud leht“ (lk 9):

Su keha ei saa oma lugu ära peita. [—]
Sest kui tühi saab üks kägardatud leht
siis õigupoolest olla?
Su keha ei saa oma lugu ära peita.
Seda kätkedagi ainult endasse.

Haimovichi luulereale „me elame tühjal lehel“ (lk 14) kajab vastu Jaan Kaplinski mõte: „Oleme iseend kirjutavad teosed. Autograafid. Põhiline elu konstrueerimises on unustamine. Unustus on must tahvel, millele end kirjutame. Unustus tõmbab piiri meie eluloo ja tõeluse vahele. Jääb ainult see, mida on võimalik tõlkida sõnadeks“⁸.

„Kõhklevasse päikesesse“ kätketud tõlgitud sõnad tõdevad kõhklematult (lk 63):

Läbi üksluise korduse,
läbi niiskete tänavate kõrvetava igavuse
kannan sind
kui üminat.

Kaugused ja ihu, üks kiht teise peal –
nii palju on lõimitud neisse kingitustesse,
aga kõik on kokku soojus.

Kas teisele saab pakkudagi muud kui tähelepanu?

Niisama söakalt kui värske rohelus puuladvus
ma armastan / kirjutan.
See on minu vastuhakk.

1 Jaan Kaplinski, Mis on luule. Rmt: Jaan Kaplinski, Kõik on ime. Ilmamaa, 2004, lk 315. Essee on kirjutatud 1975. aastal.

2 Samas, lk 320.

3 Samas, lk 316.

4 Samas, lk 322.

5 Mathura, Linnuke aknal ja katkise maailma pärand. Pilguheit Gili Haimovichi luulemaailma. Rmt: Gili Haimovich, Kõhklev päike. Allikaäärne, 2023, lk 66.

6 Mathura, Kaplinski luule jõud peitub selle läbipaistvuses. [Intervjuu Gili Haimovichiga.] – Sirp 10. III 2023.

7 Samas.

8 Vt Jaan Kaplinski, Mis ma siis olen?! Rmt: Jaan Kaplinski, Kõik on ime. Ilmamaa, 2004, lk 326-327. Essee on kirjutatud 1990. aastal.