Kohtumine jumalusega: Elizabeth Costello juhtum

J. M. Coetzee „Elizabeth Costello“ on tõeline aardelaegas, omamoodi humanitaarteaduste kiirkursus.

ELO LINDSALU

Lõuna-Aafrika Vabariigi üks tuntumaid kirjanikke, nobelist John M. Coetzee on ikka uurinud oma aja põletavate probleemide keskmes inimest. Rootsi Akadeemia Nobeli auhinna pressiteate andmeil iseloomustab tema romaane viimistletud kompositsioon, tuumakas dialoog ja analüütiline sära. Seejuures on ta sügav kahtleja, halastamatu oma kriitikas lääne tsivilisatsiooni julma ratsionalismi ja kosmeetilise moraali suhtes.¹ Eesti keeles on varem ilmunud tema romaanid „Barbarite ootel“ (1989), „Häbi“ (2003), „Südamaal“ (2006) ja „Aeglane mees“ (2007). Coetzee teoste maailmas elada ei ole alati meeldiv, see on kohati suisa ebamugav: tal on tavaks jätta lugeja segasesse hingeseisundisse, nii et piinav häiritus võistleb siira vaimustusega. Ka ei taha tema raamatud lugejast lahti lasta – näiteks „Elizabeth Costello“ üle võib juurdlema jäädagi. Nagu eelmistes romaanides nii pakub siingi kirjandusgurmaanidele naudingut tema äärmiselt rikas ja tihe keel.

Õieti kujutab „Elizabeth Costello“ endast ilukirjanduse ja essee segu, millele vihjab ka alapealkiri „Kaheksa õppetundi“.² Need õppetunnid või loengud seob romaanilaadseks tervikuks pea­tegelane, 60ndates aastates nimekas Austraalia naiskirjanik, keda kutsutakse esinema auhinnatseremooniatele ja konverentsidele. Tema läbimurde­romaaniks on „Maja Ecclesi tänavas“ (1969), mille peategelase Marion Bloomi oli ta laenanud James Joyce’i „Ulyssesest“.³ Costello on päästnud Molly Bloomi „abielulisest vanglast“ vabadusse, lasknud lahti Dublini tänavatele. Muidugi seostub selle­taoline päästeoperatsioon 1960ndate lõpu ja 1970ndate naiste vabastusliikumisega. „Elizabeth Costello“ tegevus toimub 1990ndatel, mil vanaldast kirjanikku ei huvita enam niivõrd palju sugudevahelised võimusuhted kui universaalsemad filosoofilised teemad: tõe/tõekspidamise ja usu vahekord, religiooni ja humanismi seos, inimese suhe loomadesse või kurjuse olemus ja selle kujutamise probleemid. Vormiliselt on tegemist raamjutustusega.

Kas kirjaniku ruupor või alter ego?

Esimese peatüki „Realism“ sündmused kulgevad Ameerikas. Elizabeth on lennanud Pennsylvaniasse mainekat kirjandusauhinda vastu võtma. Üritustel saadab teda poeg John, kes töötab füüsika- ja astronoomiadotsendina Massachusettsi kolledžis ning elab oma perega juba aastaid seal kandis. Eliza­bethi kujutatakse ses peatükis Johni vaatepunktist: too imetleb „seda isikut, keda ta emal õnnestub endast välja võluda: seda sooja, kaine mõistusega inimest, kes pole õel, kuid kelle pea lõikab“ (lk 22). Poeg võrdleb mõttes oma ema vana­kreeka sibülli ja oraakliga, kuid leiab viimaks, et pigem näeb publik emas „jumalat, kes on kehastunud lapseks ja keda veetakse külast külla, et teda ülistada“ (lk 40). John mäletab lapse­põlvest hoopis teistsugust, kahe lapse kasvatamist ja kirjutamist ühitada püüdvat neurootilist üksikema – ja see mälupilt ei sobitu kuidagi selle „jumaluse hääle­toruga“, kellena Elizabethi loomingu austajad teda nüüd näevad.

Ema ja poja dialoog toob välja luuletaja ja reaalteadlase erineva mõttelaadi, kuid ei saa öelda, et nad teineteist ei mõistaks. John on täiskasvanuna vaimustusega lugenud läbi kõik ema teosed ja hindab teda väga. Ta on võtnud ülesandeks kaitsta ema austajate hordide, aga ka solvajate ja „reliikviate jahtijate“ eest. Kuna J. M. Coetzee on lõpetanud ülikooli nii matemaatika kui ka inglise keele erialal ja töötanud programmeerijana, võiks Johnis, kes jagab autoriga eesnime, näha ju noort Coetzeed ennast. Lugemise edenedes tekib aga kiusatus võtta autori omadena hoopis Elizabethi kõrgintellektuaalseid mõttekäike. Kas autori ruupor ei või olla siiski Elizabeth ise? Kui jah, siis miks on ta naine? Verbaalselt ülivõimekas Elizabeth Costello on kindlasti suurvaim. Igatahes vastab ta Tõnu Lehtsaare esitatud suurte isiksuste kriteeriumeile: 1) neil on elu ja maailma kohta oma isiklik seisukoht; 2) nad käivad suuremale või väiksemale osale ühiskonnast närvidele; 3) sisimas on nad üksildased, sest teised ei küüni nendeni.⁴

Liiati on Elizabethil oma loojaga mitmeid eluloolisi ühisjooni: ta on sündinud 1938, vaid paar aastat varem kui Coetzee, elanud ja õppinud noorena välismaal nagu autorgi ning ta kirjutab ilukirjandust ja kriitikat, peab loenguid maailma eri paigus nagu Coetzee, kes on kogu elu teinud paralleelselt kirjaniku- ja õppejõutööd Kaplinnas, USAs ning 2002. aastast Austraalias Adelaide’i ülikoolis.⁵ Ilmselt pakkus naispeategelase loomine autorile pinget. Vastab ju kirjanik Costello ühele küsitlejale: „Just teistsugusus esitabki väljakutse. Luua inimene, kes on teine kui sa ise. Luua talle maailm, milles liikuda“ (lk 20). Vaimuinimesena on Elizabeth üpris usutav tegelane, kuid ta iseloom jääb varjatuks (oma suhteid meestega meenutab ta vaid mõne üksiku seigana, laste ja vanematega aga üldse mitte).⁶

Elizabethi peetud ettekannetest kasvavad välja filosoofilised arutelud nii laiemas kui ka kitsamas ringis. Esimeses ettekandes „Mis on realism?“ arutleb ta muu hulgas Franz Kafka novelli „Aruanne akadeemiale“ üle, kus ahv (kes ei pruugi olla üldse ahv) peab kõnet õpetatud meestele. Teises peatükis vaidleb Costello ühe Nigeeria meeskirjanikuga, kes oma naiivse teooriaga „Aafrika ehedast suulisest romaanist“ maailmas ringi reisib ja raha teeb. Elizabeth selgitab, et Aafrika kirjanikud on langenud eksotismi võrku: nad ei kirjuta niivõrd aafriklastele, kui välismaalastele. Intriigi loovad isiksuste põrkumised, sest Elizabethil tuleb oma vaateid alati põhjendada: intervjueerijaile, poeg Johnile, minia Norale, õde Blanche’ile, aga ka auditooriumide publikule, mis koosneb teadlastest ja õppejõududest. Valulikud kokkupõrked sootsiumiga, kellele Costello ideed on enamasti liiga uudsed ja äärmuslikud, kurnavad ja masendavad teda, suurendavad üksildust veelgi – on see ühiskonna muutjate saatus? Coetzee näitab, et inimese eneseteostus kujutab endast mingi idee järgimist ja võimendamist sellesse uskumise kaudu. See usk on energiaallikas, „otsekui patarei, mis hakkab tööle, kui see idee külge kinnitatakse. Nii nagu toimub kirjutamisel: usutakse, mida vaid peab uskuma, et töö saaks tehtud“ (lk 51).

Elizabethi vastased argumenteerivad samuti hästi, ehkki sageli teistes mõistevõrkudes. „Tahan leida viisi, kuidas rääkida kaasinimestega pigem rahulikult kui ägedalt, pigem filosofeerides kui poleemikat arendades, nii et see pigem valgustaks kui jagaks meid õigeteks ja patusteks, päästetuteks ja hukkamõistetuteks, lammasteks ja kitsedeks“ (lk 82). Kui vajaka on sellisest valgustavast kõnelemisviisist meie praeguses sootsiumis, eriti poliitikas! Üliõpilastele (aga miks mitte juba gümnaasiumiõpilastele) tuleks pakkuda rohkem võimalusi harjutada filosoofilist kõnepruuki, kuid selle asemel lükatakse tudengid kokku suurtesse ringauditooriumidesse. Isegi filosoofiakursustel asendatakse auditoorseid loenguid videoloengutega.

Taimetoitluse vaimsed alused

Kuigi originaalteos ilmus kuusteist aastat tagasi, mõjub raamat värskena. Üks mõjuvamaid on III peatükk „Loomade elu. Üks: Filosoofid ja loomad“, kus Costello peab Appletoni kolledžis ettekande, vaadeldes läbi moraaliprisma loomade kasvatamist üksnes inimeste toidulaua tarvis. Ta kritiseerib radikaalselt ja sisendusjõuliselt filosoofide mõttekäike, millega on sajandeid õigustatud loomade julma kohtlemist ja tapmist. Inimest on peetud mõistuse tõttu jumalikuks olendiks, looma aga aineliseks. Mõistuse ja mõtlemisvõime ületähtsustamisele („Universum on üles ehitatud mõistusele“, lk 83), mille tulemusel loomad eristatakse inimestest kui vähem väärtuslikud, seab Costello vastu aistingu, „maailmas elus olemise aistingu“ (lk 94). Uuemal ajal on väidetud, et loomadel pole teadvust ega teadlikkust oma minast. Elizabeth küsib seepeale õigustatult: „Mis on selles meie tunnustatud teadvuse vormis nii erilist, et sellist teadvust omava olendi tapmine on kuritegu, aga loomade tapmisele ei järgne karistust?“ (lk 106).

Olgugi liha söömist toetavad argumendid meditsiiniliselt põhjendatud, ei ole nende tõeväärtus see, millega õigustada lihatööstuse käigushoidmist, sest Elizabeth ei lähtu inimeste toiduvajadusest, vaid loomade kui elavate hingede õigusest elule. Ta läheb kaugemalegi: võrdleb suuri tapamaju natside koonduslaagritega, mille komandandid ja vangivalvurid, aga ka ümberkaudsete külade elanikud, sulgesid oma südamed kaasinimeste kannatustele. „Iga päev toimub uus holokaust, aga meie moraalne olemus, niipalju kui mina näen, jääb puutumata“ (lk 96). Kirglik Costello ületab ratsionaalsed argumendid sageli ilukirjanduskeele abil, mis põhineb tundeil ja kujutlusvõimel, sest inimene olemaks ei ole mõistuslikkus määrava tähtsusega.

Kolmandat peatükki võiks nimetada ka taimetoitluse vaimseteks alusteks, niivõrd mitmekülgselt ja sügavalt on siin teemat lahatud. Teadagi on praegu probleem veelgi aktuaalsem kui 2003. aastal: eetilisele aspektile on lisandunud hädavajadus vähendada keskkonnareostust ja ökoloogilist jalajälge. Vikipeedia andmeil on Coetzee vegetaarlane nagu ka peategelase nimesugulane, Briti rokkmuusik ja laulukirjutaja Elvis Costello.

Caritas ja kurjus

Studia humanitatis’e minevikule ja olevikule on pühendatud raamatu V peatükk „Humanitaarteadused Aafrikas“, kus Elizabeth kohtub üle kümne aasta oma noorema õega, klassikaliste keelte spetsialistiga, kellest pärast ümberõpet on saanud arst-misjonär Suulumaal – HIV-nakkusega laste haigla juhataja ja katoliku nunnaordu liige. Ülikooli audoktoriks promoveerimise kõnes leiab õde Blanche, et tänapäeva humanitaarteadused on ammu teelt eksinud ja jõudnud lõpuks surivoodile, kuna nad ei tegele enam „lunastava sõna“ otsimisega. Õed, kellest üks on ateist ja teine katoliiklane, mõistavad humanitaarteaduste olemust erinevalt, nii nagu nad on eri meelt ka selles, kumb pakub parema tsivilisatsiooniideaali, kas juudakristlus või hellenism. Kuigi Elizabethi kurvastab õe jäikus, sallimatus ja kamandamine, on Blanche’i töö paranemislootuseta lastega imetlusväärne: parima hoolitsuse ja ravimite abil on ta suutnud tuua laste vähestesse elupäevadesse rõõmu. Ses missioonis toetab teda caritas, kristlik armastus Jumala ja inimese vastu. Nii ei olegi enam tähtis, kumma õe käes on tõe monopol – tõeliselt tähtsad asjad on mujal.

Kuuendas peatükis „Kurjuseprobleem“ peab Elizabeth ettekande Amsterdamis teoloogide ja filosoofide konverentsil. Teadagi ei ole tänapäeval kurjus kuhugi kadunud, võtab vaid rafineeritumaid vorme. Elizabethi painab Paul Westi romaan Hitlerist ja Wehrmachti ohvitseridest, kes organiseerisid Hitleri tapmiseks vandenõu, millele aga viimane jälile sai ja ohvitserid hukata laskis.⁷ Viimaste poomise detailne kirjeldus paiskab Elizabethi põhjatusse masendusse ning ta mõistatab päevade kaupa, miks kirjanik West selle peatüki just niisugusena kirjutas. „Tema [timuka] mõnitustes, millega ta pilkas mehi, kes kohe pidid tema käe läbi surema, oli ülemeelikut rõvedat energiat, mis ületas tema volitusi“ (lk 203). See saatanlik energia pidi teatud mõttes tulema Paul Westist endast, leiab Elizabeth, sest tema ju mõtles välja need ingliskeelsed mõnitused ja pani need timukale suhu. Kuigi nooremana ise palju kurjuse ilminguist kirjutanud, „mänginud sõnadega, mis saatsid elektrišoki mööda lugeja selgroogu alla“ (lk 205), kahetseb ta nüüd tehtut, sest lisakurjuse tootmine ei jäta kirjutajatki puutumata ega tee head kellelegi. „Et päästa oma inimlikkust, tuleb teatud asjad, mida me ehk tahaksime näha (tahaksime näha, sest oleme inimesed!), jätta kulisside taha“ (lk 194).

Ometi refereerib jutustaja Eliza­bethi üleelamisi kirjeldades Westi raamatu jubedaid tekstikohti, sundides lugeja vaimusilmas neidsamu õudusi läbi elama. Kuidas muidu saaks lugeja mõista Elizabethi kannatusi? Psühholoogid teavad, et inimese aju ei tee vahet, kas negatiivne asi juhtub meiega päriselt või ainult meie mõtetes, kehakeemia läheb paika ja stressihormoonid saavad võtta võimust.⁸ Minulegi oli see peatükk liiga ränk, meelsamini oleksin selle vahele jätnud. Kirjaniku ideede ruuporiks olemine ei too kaasa vastutust tema ideede eest. Nii ei saagi lugeja kunagi teada, kui palju kattuvad Costello mõtted Coetzee enda omadega, võib vaid oletada. Coetzeed on sadistide hingeelu huvitanud juba „Barbarite ootel“ (ingl 1980) kirjutamise aegu: sealgi küsib ohver oma piinajalt, kuidas ometi on tal õhtul võimalik „söögilauda istuda ja oma pere ringis või seltsimeeste seltsis leiba murda“.⁹

Nähtamatuse sekretär

Järgmine peatükk „Eros“ algab mõneti kergemas toonis, mida tingib juba aine ise: kirjanikku on inspireerinud vana­kreeka jumalate armuvahekorrad inimestega, müüdid Erosest ja Psychest, Aphroditest ja Anchisesest. Üpris lakooniliselt teatab jutustaja lõpuks meile kogu tõe armastusest: kõiksust valitseb iha. „Iha toimib mõlemas suunas: A tõmbab enda poole B-d, sest B tõmbab enda poole A-d, ja vastupidi: sel viisil ehitatakse üles kõiksus“ (lk 220).

Viimases peatükis „Väravas“ tuleb Elizabethil seista kohtunike kogu ees, kes peab otsustama, kas lasta naine väravast läbi või mitte. Nõutakse selgitust tema usu, tema tõekspidamiste kohta. Stseen on laenatud Kafka „Protsessist“, õieti on see „paroodiaks vähendatud ja kokku litsutud Kafka“ (lk 240), nagu jutustaja oma vahekommentaaris mainib. Teiselt poolt näib see olevat allegooria, kus kirjanik heidab tagantjärele pilgu oma „eluaegsele kirjutamisvaevale“, avades ilmselt oma loomingu eetilisi ja esteetilisi lähtekohti, mille üle mõistavad kohut dogmaatilised ja kiuslikud lugejad-arvustajad. (Loomulikult mitte need kenad kriitikud, kes kirjanikule rohkelt preemiaid on andnud.) Elizabeth nimetab end kahtlejaks ja „nähtamatuse sekretäriks“, laenates selle Czesław Miłoszilt, kirjanikuks, kes kirjutab üles, mida talle dikteeritakse. Kui tal ongi tõekspidamisi, siis ei saa ta oma ameti tõttu endale lubada neisse uskumist. Usk on indulgents, luksus, mis „jääb teele ette“ (lk 243) – selline on Elizabeth Costello kreedo taevaväravas seistes.

Elizabethi meelest ei tohiks raamatutelt „nõuda muud kui seda, et nad õpetaksid meid iseendast aru saama“ (lk 150) – sellega sai teos tõesti hakkama –, kuid peale selle on „Elizabeth Costello“ tõeline aardelaegas, omamoodi humanitaarteaduste kiirkursus, mis jahmatab isegi kogenud kirjandusinimest. Tekst ei lähe igavaks ka teist korda lugedes. Mõneti on see raamat vananemisest, tõekspidamiste muutumisest vanemaks jäädes. Huvitav, millest jutlustaks Costello praegu, paarkümmend aastat hiljem?

PS. Malle Klaasseni tõlge Rein Põdra toimetatuna on suurepärane, tekst voolab komistuskivideta.

1 https://www.nobelprize.org/prizes/literature/2003/summary/

2 Kuus esimest peatükki on J. M. Coetzee nime all varem ilmunud ajakirjades, kogumikes või eraldi trükisena. Ühtede kaante vahel ilmus originaalteos 2003. aastal USAs.

3 Võrdluseks: Jean Rhys laenas romaani „Suur meri Sargasso“ (1966) peategelase Mrs Rochesteri Charlotte Brontë „Jane Eyre’ist“.

4 Saates „Töövari“ antud intervjuu Urmas Vadile. – Vikerraadio 26. I 2019.

5 Coetzee töötas 1970ndatel Kaplinna ülikoolis lektorina, 1984. aastast professorina. Ta on õpetanud ka mitmes USA ülikoolis, pikemalt Chicago ülikoolis. Praegu on ta Adelaide’i ülikooli audoktor.

6 Ilmselt on autor Elizabethi psühholoogilisse portreesse sulandanud jooni ka oma emalt, kes oli õpetaja, ning elukaaslaselt Dorothy Driverilt, kes on feministlik kirjandusteadlane.

7 USA kirjaniku Paul Westi romaan „The Very Rich Hours of Count von Stauffenberg“ ilmus 1980. aastal.

8 Gerli Ramler, Kuidas mõelda oma elu ilusamaks ja paremaks nii, et see päriselt ka juhtuks. Vestlus Katrin Alujeviga Postimehe portaali „Sõbranna“ sisuturunduse rubriigis (19. VI 2019).

9 J. M. Coetzee, Barbarite ootel. Inglise keelest tõlkinud Enn Soosaar. – Loomingu Raamatukogu 1989, nr 37–39, lk 116.