Kõik on Norras

Knut Ødegårdi religioosne luule ning Øyvind Rangøy poeetiline segu merest, fjordidest ja mälestustest tekitavad soovi norra luulega edaspidigi kohtuda.

SIIM LILL

Norralt on paljugi õppida. Sotsiaalhoole­kanne, naiste tugikeskused jne – riiklikud tugisüsteemid toimivad seal hästi. Ministrid jätavad sümpaatse mulje. Väikesed mägikülad on täis kodu­kohvikuid. Igal pool on vahvleid ja moosi. Norrat väisav vaene eestlane pugib kilode kaupa krevette ja maksa – odavaid asju. Ka kirjandus lokkab. Ainuüksi õhuke vihik 1998. aastal ilmunud Øystein Lønni novelle lunastaks kogu norra kirjanduse.¹ Norrakeelset proosat on ju eestindatud küll, aga luulega pole lood olnud kõige paremad, kui välja arvata Carolina Pihelga eri kohtades ilmunud suurepärased valimikud.² Ent viimase aasta jooksul on meid tabanud värske tuul, mis annab lootust edasisteks kohtumisteks. Täpsemalt on kerkinud kohalikule kirjandus­maastikule Øyvind Rangøy, kes on mõnelgi pool avaldanud nii enda kui ka tõlkeluulet. Kahel tema kaudu raamatu­vormi saanud teosel peatumegi.

Hirmus on elada hirmus usuluule ees

Rangøy koostatud ja tõlgitud norraka Knut Ødegårdi valikkogu „Olin imiku nutt varisenud keldris“ annab läbilõike juba soliidsesse ikka jõudnud luuletaja loomingust, alustades 1967. aasta esimesest kogust ning lõpetades 2017. aasta omaga. Varajastes kogudes tegeleb Ødegård jõuliselt oma lapsepõlve ja norrakatele valusate tabuteemadega. Rangøy mainib oma lühidas, ent ääretult sisukas ja kaasahaaravas järelsõnas, ülevaates norra luulesse, et Ødegårdi isa töötas Saksa okupatsiooni ajal politseis ja sai seega pärast sõda külge natsistigma – luuletaja ongi üks esimesi, kes hakkas seda temaatikat halastamatu selgusega käsitlema. Meenub ammune möödumine Knut Hamsuni majast, kuhu ei viidanud tee pealt ühtegi märgatavat silti.³ Mõningaid asju on raske kollektiivselt andeks anda. Lapsepõlv ei puudu ka viimases kogus: „Siis pööras üks poistest pissijoa minu poole / ja pissis mu peale, hüüdes: „Hitler on surnud.““

Proportsionaalselt on kõige rohkem tekste viimasest kogust, millest on isegi kahju, sest esindatud tekstid on kõikuvad. Näiteks on jõulise teksti „On see toomingas“ kõrval romantiliselt klišeelik „Vanapaar jalutamas“: „Tule, ma ütlen ja võtan su, / väikese tüdruku, käest kinni, otsin tuge, / kepp teises käes“ ja lausa piinlik „Tüdruk terviseklubis“. Aga vanade meeste elujõud on helkiv-heitlik ja seega sobivad need luuletused valikkogu kronoloogiliselt lõpetama. Saame hea ülevaate ühe luuletaja leegitsema löömisest ja tema vanaduse mõtisklustest. Kuigi elujõudu jätkub Ødegårdil veel kauaks. Ta luuletab ja reisib ning kannab oma luulet ette mitmel pool maailmas, olles seda mõnelgi korral teinud koos Rangøyga. W. B. Yeatsi igikestev hüüatus: „Ei ole vanameeste jaoks see maa“⁴ ja eri lahendused, mida selle väite ümberlükkamiseks otsitakse (Yeatsi puhul lausa keha füüsilised korrigeerimised), ei ole kusagile kadunud. Küllap jäävad püsima ka siis, kui kliimasoojenemine on hävitanud arvutimaailma ja luuletajad peavad taas hakkama kasutama mälu.

Aga nüüd kogumiku tähed: „Salutatio“ ja eelkõige „Credo“! Rangøy kutsub Ødegårdi religioosse luulekeele uuendajaks. Ja ta uuendab seda hästi. Religioosne luule võib olla jõuline ja võimas, ilma et tekitaks piinlikkust. Ei häiri ka see, et tõlkimisel on kohati katoliikliku sõnakasutuse asemel võetud kasutusele Maarjamaale kohasemaid sõnu (preester pro kirikuõpetaja) ja ladina keele oskajad märkavad kohe väikest trükikuradi kätetööd (juba originaalis!). Ødegårdi usutunnistus ja ülistus on võimsad, neid peab lugema tervikuna – laskuma rütmi. Nii võib saavutada hetkelise ekstaasitunde, mida ei juhtu just väga sageli (seda peamiselt just ilmuvate luuletuste lühiduse tõttu). „Et in unum Dóminum Iesum Christum … / Mis on püha, ma mõtlen, kuid mõte jääb seisma / mu südamelöökide kõlast ses priskes kehas / mis liigub pakkumiselt pakkumisele, vaatemängudele ja liiderlikule rahuldusele.“ „Credot“ lugedes saavad need kehanarrused hetkeks konteksti ja tähenduse. Tekib äratundmine.

Knut Ødegårdi valikkogu toob eesti kultuuriruumis uusi tuuli katoliikluse üldimagole, mis on viimasel ajal saanud rohkem tähelepanu juutuubi ja vabamüürlusvastase võitluse kaudu, mis ei ole kindlasti tolle usuvoolu essents. Teisalt näitab Ødegård, et religioosne luule kui selline võib olla elav ka praegu. Eestis on seda meeldetuletust eriti vaja, sest Enno ja Masingu järel paistab meid olevat tabanud teatav hirm usu ja poeesia jõulise ühendamise ees. Samuti ei pea usuluule olema vaga: usk ei ole valikmoodul, vaid primaarne helin, mida ei saa lahutada kõigest muust.

Lõpuks pean nurisema kujunduse üle. Ødegårdi kogu on nii väikeses kirjas, suured valged lehed, millel tohutut tühja ruumi – arusaamatu formaat. Luuletused ise nõuaksid midagi kaunimat ja võimalusi selle teostamiseks ju ise­enesest oleks.

Kjernehusutstikker

Vihmakass ja Kakerdaja teeb nagu ikka hääd tööd. Øyvind Rangøy esimene eesti keeles kirjutatud kogu kutsub kujunduslikult ennast lugema, meelitab luuletusi lausa kõva häälega skandeerima. „Sisikond“ on esimene eestikeelne sõna, mille autor ära õppis.⁵ Ja küllap on paljut tema enda „sisikonnast“ ka nendel lehtedel. Küll mitte nõnda jõuliselt kui Ødegårdi sõnades, ent see on ju esikkogu, midagi peab jätma ka tulevikuks!

Rangøy luuletuste lugemine Ødegårdi järel ongi mõneti nagu eelmise peegeldus. Hõigata kusagile sõnad ja kuulata nende kajasid, mida siis juba uuesti välja hõigata …⁶ Nendes kahes hõikes on kohati midagi sarnast, sarnane noot, mida on samal ajal raske piiritleda. Rangøy tekstid on kummaline segu merest ja fjordidest, Norra ja Eesti piltidest, mälestustest. Esimesel lugemisel tuli pähe Kanada, riik, mis tundub eestlasele seal ringi käies nii tuttav, nii kodune, aga ometi on midagi nihkes, teisiti. Kõik on kuidagi ilusam ja parem. Küllap on tegu kollektiivse alateadvuse romantilise arhetüübi avaldumisega – oma, mis võõralt peegeldatuna tundub siledam ja magusam. Laevad, kala lõhn, saagad jne – kõik see oleks nagu tuttav, aga samal ajal ei ole ka. „Siin on rohkelt maitsvaid maasikaid, siin on rukis ja raps ja / inimeste hingede metsi kattev sinine loor. Siin olen kodus, ja / võõras, nagu ma koduski võõras ja kodus olen. Ja aeg-ajalt, / nagu vilksamisi vaadates mägede taha, on maailm sama.“

Rangøy luules on palju lapsepõlve ja loodust, see on voogav ja kõnelev. „Ronin alla suurte kivide vahele. Vuliseb, niriseb, lööb ja / voolab. Soolase liikuva vee kõik kõlad, nimeta värvid. / Kuulan neid, nendel on kuju.“ Ei ole küll nõnda eredalt mällu sööbivaid tekste nagu Ødegårdil, aga üldine mulje tekitab hää tunde. Hoopis omaette asi on teda ennast lugemas näha: ettekantud tekst omandab alati suurema tähenduse, sööbib paremini mällu.

„Küllap mind kurvastab lagunev kirja­keel / mõtlen ja vaatan, / kui plekkkatus roostetab: // sajab juba sisse, / vanad mõrrad kõdunevad / ja poest saab pitsat,“ kirjutab Rangøy. Loodetavasti saame varsti lugeda juba järgmist kogu ja võtta ühe norra estofiili endale eeskujuks! Kui kaks keelt kohtuvad mitmekeelses luuletajas, on tulemus hää ja üks keel ei pea teise ees taanduma. Rangøy luuletab ka norra keeles. Mõlemad keeled löövad teineteise kõrval särama ning ühe kaudu saab teisest ja enda keelest-kultuuristki paremini aru. „Elu on kui paks, higine vana sakslane, kellega oled sunnitud / kajutit jagama. [—] ja nendes / tundides saate lõpuks üksteisest aru ja / lähete sõpradena lahku.“

1 Øystein Lønn, Mida me täna teeme? ja teisi novelle. Tlk Elvi Lumet. Loomingu Raamatukogu 1998, nr 33–34.

2 Vt nt Norra vihikut veebiajakirjas Ninniku (2009, nr 10) ja Tor Ulveni raamatut „Sinagi kuulud kiviaega“ (tlk Carolina Pihelgas, EKSA 2012).

3 Siin oleks hääks lugemiseks ületamatu kirjaniku Per Olov Enquisti (olgugi ta rootslane!) raamat „Hamsun“ (tlk Ülev Aaloe, Loomingu Raamatukogu 1998, nr 37–38.)

4 W. B. Yeats, Teekond Bütsantsi. Rmt: Väike inglise luule antoloogia. Tlk Märt Väljataga. EKSA 2018, lk 211.

5 ERR 24. III 2019. Norrakatele meeldib kuuldavasti värsketele keeleõppijatele õpetada sõna „kjernehusutstikker“, s.o „(õuna)südamikueemaldaja“.

6 Rangøy pole kindlasti usuluuletaja, ent need kajad on siiski olemas: „Jumal, ma enam ei tea, kas / suudan sind püsti hoida.“