Kollane nokkmüts, salajane haigrukõnd, kõhn rebane

Gustav Suitsu luuleauhinna pälvis Mehis Heinsaar luulekoguga „Pingeväljade aednik“.

ASKO TAMME

Mehis Heinsaare luule on kui musträsta laul, ühtaegu tuttav ja kordumatu.

Piia Ruber

Tööst Gustav Suitsu luuleauhinna komisjonis on saanud justkui traditsioon: umbes pool auhindadest on välja antud minu osalusel. Varakevadisel ajal olen pidanud ette võtma oma igapäevastest käimistest täiesti erineva asja: korraks peatuma, järele mõtlema, mida ma luulelt ootan, mida ma ühe või teise raamatu kohta öelda tahan ja ütlen, kui see kord minuni on jõudnud.

Juba aastate tagant mäletan Kalju Kruusa ja Kristiina Ehini kogude häält, mäletan ka mõnda, mis auhinda ei saanud. Luule hääl, ei oska oma hinnangu kujunemist paremini kirjeldada, on minu silmis luule mõõt. Tekste lugedes tekib igale luuleraamatule oma saatehääl, mingi maa-alune ümin või vilin, mootori surin või ka pikk aeglane ohe. Ja seekord, väga lihtne, kõlas kõige selgemalt Mehis Heinsaare „Pingeväljade aedniku“ saatetoon. See ülem- või alamtoon, raske on seda diletandil täpsemini määratleda, on justkui telg, mille ümber tekst liigub. Vahel on võimalik märgata, kuidas üksik detail, mõni kujund, mõni rütm, seda muudab, aga enamasti on see justkui polüfoonilise muusikateose oma teed käiv kolmas-neljas, viies või seitsmes hääl.

Esimesena nimetan seda, mida esimesena märkasin: Aga kõige rohkem imestan / ma ikka musträstast – / kuis ikka ja alati / laulab ta nootidest mööda. Kuidas saab lind nootidest mööda laulda? Ja luuletaja? Musträsta laul on tollesama luule hääle hea näide: kuulaja justkui teab, mis tulema peaks, aga siis on ta vile kord justkui murdosakese liiga kõrge, siinsamas murdosakese liiga madal, kord liigub ta kuulaja heakõla ootusest ette, kord jääb maha, jäädes ikkagi ja kogu aeg just selleks, ainuvõimalikuks lauluks.

Ma ei räägi teiste komisjoniliikmete eest, aga nimelt see polüfooniline ainuvõimalikkus – just see haigrukõnd, just see kollane nokkmüts, just need vanad puud, heinamaad, tondihobud, kõhn Spithami rebane – veenis mind seekord.

Gustav Suitsu luuleauhinda antakse Tartus välja 2004. aastast. Selle saab luuletaja, kes on eelmisel aastal avaldanud vähemalt ühe kunstiliselt kõrge­tasemelise luulekogu, mis kannab Gustav Suitsu luule väärtusi. Auhind antakse üle 14. märtsil, emakeelepäeval.

Tänavu esitati auhinna kandidaatideks järgmised autorid ja teosed:
Joanna Ellmann, „Kõrbest“
Mehis Heinsaar, „Pingeväljade aednik“
Martin Oja, „Öö lainetel surfajad“
Kristjan Tamošiunas, „Ühe ainsa ma leidsin ju säält“
Berk Vaher, „Silmanurga taga“
Kristiina Viin, „Isepüüdleja“

Žüriisse kuulusid Rutt Hinrikus, Jüri Kolk, Arne Merilai, Asko Tamme ja Mart Velsker.