Kriitikakunst – Kriitiku dilemmad

PILLE-RIIN LARM

Olen huviga jälginud Eia Uusi romaani „Tüdrukune“ ümber lahvatanud poleemikat. Alvar Loogi arvustusele Posti­mehes (5. V) järgnes debatt Facebooki grupis „Virgina Woolf sind ei karda!“. Sellest sain õigupoolest teada Loogi vastulause tõttu (14. V), viimasele omakorda järgnes Piret Karro kannatlik selgitus (22. V), millele järgnes … , millele järgnes … Mu huvi teema vastu püsib, kuid jõud selle kõigega kaasas käia on paraku siinkohal raugenud.

Kriitika on õhus ja kuum – justnagu päike, mis on ometi elu alus – umbes viie aasta tagant, iga kord veidi teisel moel. Seekord siis feministlikus võtmes, mis on väga hea – lõpuks ometi. Näib, et iga kord tuleb naasta põhiküsimuste juurde: mis see kriitika õigupoolest on ja kuidas seda tehakse?

Lihtsam on öelda, mida kriitika ei ole. Kindlasti ei ole kriitika miski, kust otsida tõde. Sellega ei kirjutata kedagi otse kaanonisse ega sealt välja. Arvustus heidab valgust teose ühele, heal juhul mõnele tahule. Ka kõige asjatundlikum, mitmeid lähenemisnurki põimiv ja põhjalik analüüs on sündinud ühes­ainsas loomingulaboris. Selle autori kaudu peegeldab arvustus siiski kahtlemata ka (vahel äraspidiselt) ajastu tõekspidamisi ja nende muutumist.

Igaüks, kes on elus mõne raamatu­arvustuse kirjutanud, on pidanud seisma dilemmade ees. Kõigepealt küsimus, kas teost üldse käsitleda – ise tavatsen kehvade raamatute arvustamise masohhismist keelduda. Toimetajana ei raatsi ma neile leheruumi raisata.

Siit aga järgmine dilemma. Mille järgi otsustada, kas teos väärib käsitlemist või mitte? Ilukirjanduse puhul on mõõdupuuks enamasti teose kunstiväärtus, esteetika. See on olnud peamiseks mõõdupuuks ka Alvar Loogil, kes on muide end oma kriitikutee alguses tutvustanudki määratlusega „esteet“. (Muigasin, lugedes ta arvustusest lauset „Eia on esteet, koledaid inimesi ei ole ta oma romaani karakterite ringi võtnud“ – näen siin hoopis pisukest eneseirooniat.) Sõnameisterlikkuse, kompositsiooni ja muu ilukirjandusele tunnusliku mõttes on „Tüdrukune“ ju tõepoolest hõre.

Teosele saab aga läheneda ka teisiti. Mõni kunstiliselt keskpärane teos võib konkreetses teoreetilises raamistuses (geokriitika, ökokriitika, feminism vm) siiski osutuda rikkalikuks käsitlus­aineseks. Mõne teose teeb kõneka(ma)ks kontekst: imetlen näiteks Vilja Kiisleri oskust sedastada, miks on Sveta Grigorjeva „American Beauty“ või Andrus Kasemaa „Vanapoiss“ äärmiselt tähtsad just siin, just praegu ja meile. Tahaksin väga teada, mis mõtteid äratab Vilja Kiisleris „Tüdrukune“, mis siis, et saja aasta pärast ei pruugi me seda kirjandusloost leida. Kuigi, kes teab? Romaan ei ole ju vaid sõnad, sõnad, sõnad, vaid ka teema. Ka Lilli Suburgi „Liina“ (1877) ei ole kunstiliselt eriline šedööver, kuid seal käsitletud mesalliansi, saksastumise ja naiste hariduse teema mõjusid omal ajal uudselt. See on tegelikult tagasihoidlikult öeldud. Teose „esitrükk äratas suurt järeltormi“,¹ nüüdseks on neid ilmunud neli ning keegi ei vaidlusta jutustuse väärikat positsiooni. „Tüdrukuse“ puhul, mis käsitleb hulka praeguseid valupunkte, nagu naiste­vaheline armastus, naiste juurdepääs riigi juhtimisele jm, võib teose käekäigus ehk olla palju sarnast. Muidugi on see kõik seotud naise keha teemaga.

Kriitik istub. Ta on lugenud, mõtisklenud, märkmeid teinud, tähtaeg koputab uksele. Väljas on kevad, riigis tüürib eriolukord lõpu poole, tuju on hea ja lause lippab kergejalgselt kui catwalk’il. Kas aimab ta ärevust, mis valitseb samal ajal lugejate seas? Kui hirmuäratavalt tuttavad tunduvad mõnelegi neist eriolukorra ajal loetud Margaret Atwoodi düstoopia „Teenijanna lugu“ read: „Konstitutsiooni kehtivus peatati. Öeldi, et ajutiselt. Isegi tänavarahutusi ei toimunud. Inimesed istusid õhtuti kodus televiisori ees ja ootasid juhtnööre. Seegi polnud selge, kes on vaenlane“.² Ei, ta ei aima. „Kannatust. Seda kõike on ju juba pikka aega ette valmistatud. Nüüd, kullake, suruvad nad nii sinu kui ka minu nurka.“³ Kui aimaks, juurelnuks ta pisut pikemalt viimase dilemma üle: kuidas kirjutada. Ausalt või empaatiliselt? Tõsiselt või kelmikalt? Kelle meelest kelmikalt?

1 Aino Undla-Põldmäe, Saateks. Rmt: Lilli Suburg, Kogutud kirjatööd. Eesti Raamat, 2002.

2 Margaret Atwood, Teenijanna lugu. Tlk Ann Alari. Varrak, 2017, lk 229.

3 Samas.