Kui tossutäkk raudruunaks kohitseti

Eesti maastikule jõudmise järel kolisid rongid ja raudtee kiiresti ka eesti kirjandusse, nii armastamiseks kui ka pahandamiseks ja pilkamiseks.

VEIKO MÄRKA

Novembris saavad kõik rongiga sõitnud eestlased tähistada suurt juubelit. Eesti raudteel täitus 5. novembril 150 eluaastat. Sel päeval aastal 1870 avati pidulikult Peterburi-Tallinna-Paldiski liin, ehkki pidev liiklus algas hiljem.

Mida raudtee inimestele üksikult ja ühiskonnale tervikuna tähendas, kuidas kogu elukorraldust ja ellusuhtumist muutis, pole vaja selgitada. Kultuuri, sealhulgas kirjandust, mõjutas see institutsioon vähem. Meil ei ole sellest ajast nii fundamentaalset ja emotsionaalset teost kui soomlastel Juhani Aho „Raudtee“ (1884). Siiski on Eestis kirjutatud nii rongist mahajäämisest kui selle ootamisest; kurbadest lahkumistest jaamades ja ootamatutest kokkusaamistest tamburites, konduktoritest ja rongijuhtidest; on kirjutatud vaksalitest, teivasjaamadest ning perroonidest. Muidugi ka jänestest ja restoranvagunitest. Rongi alla jäämisest ja rongiõnnetustest eriti juttu tehtud pole.

Raudtee rajamine langes samale ajale rahvusliku ärkamisaja sünniga. Aasta varem peeti esimene üldlaulupidu. Küllap pole juhus, et laulupeotraditsiooni ja rahvusliku ajakirjanduse looja J. V. Jann­sen oli ka agar raudteede propageerija. Teenivad ju kõik kolm sotsiaalse suhtluse kiirendamise, silmaringi avardamise ja ühistunde kasvu huve. Kes palju liigub, see palju teab. Ning muidugi saab rongiga kiiremini ja mugavamalt laulupeole kui vankriga või jalgsi. Sellest on kirjutanud nii Eduard Vilde kui ka Juhan Smuul, ehkki selle olulise vahega, et Vilde muhulased sõidavad marsruudil Keila-Tallinn-Tartu, Smuuli omad aga Virtsu-Rapla-Tallinn.

Ja iga jaam on kipjatok

Kuigi Eestis veel raudteed polnud, teadsid ärksamad pead sellest paljut juba enne, kui siinmail rööpaid laduma hakati. Kellel rahakott laiemalt reisida lubas, oli ka isiklik kogemus, näiteks 1851. a avatud Peterburi-Moskva raudteelt.

Juba aastal 1857 kirjutas auruvankrist elavalt ja innustunult J. V. Jannsen Perno Postimehes: „Oleme jo monda korda kuulnud, et raud teesid ka ma peäl peab ollema, kelle peäl aurowankriga sõidetakse, ei hoost egga härga ees – ei tea, kas se ka tõssi peaks ollema?

Tõssi kül, terwe tõssi. Saksa-, Prantsuse- ja Inglismaal on neid jubba tuhhat pennikoorma kaupa walmis; ka meie Wennemaal on Peterburgist Musko linna 700 wersta raudteed, mis ühhe ö ja päwaga lahkeste ärrasõidetakse. Et luggejad raudtedest ja aurowankridest parremat arro saaks, panneme sia üht pilti jure, kus peäl üks auromassing sõites nähhä on. Raudteel ei olle mitte röped tee sees, waid rattaste sees, nago wokki rattastel, kus nörid peäl jookswad. Joud, mis rattad wurrama panneb, on kewa wee aur, mis massingi sees essimesse wankre peäl järgeste kötakse. Pallawal aurul on wägga suur wäggi sisse lodud, mis innimessed wannal aial weel ei tunnud, agga meie päiwil ni hästi raudtede peäl, aurolaewade jures, weskites ja mitmes muus kohtas sure sure kassoga prugitakse. Kül se üks imme assi on!“

Johannes Semperi luuletuse „Veduri enesetapp“ ilmumine mõjus omal ajal nii vägevalt, et Otto Krusten kujutas autorit šaržil vedurina – ilmselt ainus selline juhtum eesti kunstis (Sädemed 38/1926).

Samal aastal ilmus teinegi tuumakas raudteelugu Friedrich Nikolai Russowilt – jätkväljaande „Tallinna koddaniko ramat omma söbbradele male“ 12. osas. Selle autor ei kiitnud „aurowankrit“ mitte kuulu järgi, vaid sõitis selles ise maha ligi 700 kilomeetrit Peterburist Moskvasse, tsaar Aleksander II kroonimispidustustele. „Enne sõitu oli pisut aega, nõnda et ma seda tulevankrit ja raudmaanteed võisin läbi vaadata. See tulevanker on kõiksugu masinaid täis, nõnda kui see tulelaeva peal oli, ja ka ligi nii suur veekatel kui vanker ise on, tema sees. Nõnda kui laeval on ka tulevankril pikk paks korsten ja niisamuti kui seal ajab veeaur tema rattaid ümber (nõnda et see vanker õigem peaks auruvankriks nii kui laev aurulaevaks nimetatud saama). Tema taha pandi tõllad ja vankrid rahva ja asjade tarvis, siis hakkas masin mürama ja tõukama, siis liikuma ja ikka usinamast edasi minema, et viimaks puud ja majad silma ees nagu lendasid.

Järgneb raudteed iseloomustav uute tutvuste sobitamise ja silmaringi avardumise kogemus:

Mina olin kaks päeva tee peal ja aiva venelaste sekka juhtunud. Esiti ma hoidsin ennast ikka tagasi oma vaese vene keele pärast, aga nemad olid nii lahked minu vastu, et pidin ometi hakkama jutustama, nii veider ja imelik kui minu keelemurre ka oli, aga nemad ei ole mitte üks kord naernud, vaid aitasid sõbralikult minu vene keelt kohendada, ja nõnda siis ma sobrasin ikka seni kui läks dobraks. Pealegi kutsusid nemad mind jaamade peal, igakord kui masin seisma jäi, üheskoos teevett jooma, ja nõndaviisi sain ma nendega veel ligemalt tuttavaks.“

Teejoomine kujunes niisiis kohe Venemaal (hiljem NSV Liidus) tähtsaks rongisõiduga seotud traditsiooniks. Hiljem oli igas suuremas jaamas, kus kraanist kuuma vett lasta sai, selle juures vastav silt „Kipjatok“. Nii pole ime, et Paul Viidingu luuletuses „Rongis“ (1961) peab väike poiss sõna kipjatok jaama nimeks ning imestab, et ühenimelisi jaamu nii palju leidub.

Russow juhib tähelepanu asjaolule, mis eristas rongisõitu teravalt näiteks hobusega linna sõitmisest. Rong on geograafiliselt ja etniliselt defineerimatu, sel ei ole rahvust ega pea seda riigipiirid. Tuleb ei tea kust ja kaob ei tea kuhu. Saab ilma sinuta tunduvalt paremini hakkama kui sina ilma temata (erinevalt hobusest). Liigub iga päev kindlal marsruudil ja kellaajal. Ometi pole tänane rong sama, mis eilne ega ole homne sama, mis tänane. Reisijad või kaup on uued, uued on ka mõtted ja meeleolud. Võib öelda, et rong on irreaalne nähtus, korraga liikuv ja paigalseisev. Aknatagusel linal vahelduvad kaadrid kiirelt, vagunis püsitakse paigal ning vahitakse võibolla tundide kaupa vastasistujaga tõtt. Juhtub vastupidistki: rong võib teadmata põhjusel pikemalt seisma jääda, vagunis istujate seas toimub aga pidev rotatsioon.

Eesti proosas on rong peamiselt reisimiseks, mõtlemiseks, aknast välja vaatamiseks ja vestlemiseks. Intensiivseid tegevusi pakutakse lugejale harva. Alles Andrus Kiviräha „Ivan Orava mälestustes“ esineb pööraselt kirglik raudteehull – Aleksei Müürisepp. Aga tema ongi raudteelane, seega professionaal.

Enamasti on rongisõit turvaline või suisa igav. Üldpilt meenutab üsnagi Eduard Ole kuulsat maali „Reisijad“. Esimene tõsiseltvõetav rongikatastroofi kujutav raamat oli alles Ellen Niidu „Rongisõit“ (1958) – ja seegi luulevormis. Ka hilisem aeg pole midagi suundamuutvat lisanud.

Seal roopas karjus raudne täkk

Rongiteema on oluline juba esimeseks eesti romaaniks peetavas Maximilian Põdderi „Bob Ellerheinas“ (1884). Nimitegelane reisib marsruudil Pihkva-Peterburi-Moskva. Tema huvi pälvivad mõlemad rongiga sõites elamust pakkuvad sfäärid: akna taga kiiresti vahelduv pildirida ning vaguni muutlik miljöö. Esimest võiks võrrelda filmiga, teist teatriga. (Viimane võib võtta ka osalusteatri vormi, mis elamuslikkust kahtlemata suurendab, ehkki mitte alati positiivses suunas.) Põdder märkab vagunis mõndagi, mis Eestimaal tollal võõras.Üks noor naisterahvas mustas lihtsas ülikonnas, meesterahva viisi lühidalt lõigatud juustega ja siniste prillidega, võis ehk mõni Peterburi naisstudent olla; oma kommete poolest aga oli tema õige vaba, sest tema ei võtnud mitte ainult oma paberossitoosist aeg-ajalt mõne uue paberossi välja, vaid mõistis neid ka imeliku kiirusega viimase otsani ära põletada.“

Põdder nimetab vedurit tossu­täkuks, mitte raudruunaks nagu hiljem valdavaks sai. See tundub loogiline. On ju vedur energiline, võimas ja särtsakas, nagu üks suguvõimeline isa­hobune olema peab. Ka meie XIX sajandi teise poole nekrutilauludes võrreldakse vedurit ikka täkuga. Näiteks „seal roopas karjus raudne täkk, / tal suitsust, aurust uhke lakk“ ja „varsti valjad välja toodi, / raudteetäkku rakendati …“

Aga juba 1885/86 järjejutuna ilmunud Ed. Bornhöhe „Teekond Õhtu-Euroopas“ seisab: „Mina ei jäänud lugeja õnneks kuhugi tee äärde seisatama ega kriipseldama, vaid andsin ohjad täiesti raudruuna hooleks, kuni jälle üle Saksamaa raja jõudnud olin.“ Eks omamoodi ole õigus Bornhöhelgi – vedurid tõesti järglasi ei saa.

Bornhöhele oli raudtee südamelähedasem kui vist ühelegi teisele eesti kirjanikule. See ilmneb mitmest tema reisikirjast. „Tasujas“ ja „Vürst Gabrielis“ ta ju rongisõitu kasutada ei saanud. Küllap on Põdder meie esimene „päris“ kirjanik, kes rongirataste raginat omamoodi tõlgendab. „…muud midagi enam kuulda ei olnud kui ainult raudteerongi uinutav rattatttata-rattatttata, mis ühtsoodu edasi kõlas.“

See „ratatttata“ ei jäänud viimaseks taoliseks „tõlkeks“ meie proosas. Juhan Smuuli „Muhulaste imelikud juhtumised …“ (1955) võtab rataste kõnega kokku Eesti NSV raudteede olukorra: „Algul aeglaselt, siis ikka kiiremini laulsid rattad rööbastel Virtsu-Tallinna rongi igapäevast viisi: „Raud-tee-va-lit-sus, raud-tee-viletsus, Raudteevalitsus, raudteeviletsus … Ning viimasel pöörangul põrutasid ühtlaselt ja kiirelt: „Viletsus! Viletsus! Viletsus!““

V. Beekmani „Transiitreisijas“ tajub armunud Uibo selles helis 500 kilomeetri jooksul kallima nime: „San-na, San-na“. Teet Kallase romaanis „Kes tõttab öisele rongile“ kuulevad aferistlikud peategelased Daume, Hamburg ning Karloff liikuma hakkava rongi rataste kõmas: „Läks õn-neks, läks õn-neks, läks vist tões-ti õn-neks …“. Aivo Pihlaka „Rattad viivad“ (2001) algab rõõmsalt. Viljandi kooliõpilased sõidavad Helsingisse ekskursioonile ning neile tundub, et rongi rattad laulavad: „Hel-sin-gis-se, Hel-sin-gis-se“. Ootamatult aga laul muutub: „Pär-nu-Jaa-gu-pis-se, Pär-nu-Jaa-gu-pis-se“.

Nii muutub rong kirjasõnas mõnikord justkui mõtlevaks olendiks.

Tapan mahaminejad

Eduard Vilde sulest pärinevad nii meie traagilisim kui koomilisim rongilugu. Romaanis „Külmale maale“ (1896) assotsieerub juba pealkiri raudteega, sest sel ajal kedagi enam muul viisil Siberisse ei saadetud. Kurb pole siin niivõrd mitte sunnitööle sõit, mis avab Jaanile ja Annile positiivsed väljavaated (abiellumine), vaid lahkuminek Tallinna vaksalis.

Veel pilk pojale, tema miniale. Teine kellalöök. Erutatud kihin.

Oma nõrga jõuga tõstab eideke esmalt nutva Manni, siis kartuses väriseva Mikukese kõrgemale, et vend neid läbi trellide viimast korda saaks paitada. Ka Anni tahab neid sel kombel jumalaga jätta, aga juba kajab kolmas kell üdist läbi tungiva manitsusega üle rahvahulga, konduktorid lagendavad rongi ääre inimestest – ja juba liiguvad rattad.

Jumalaga, ema!“

Jumalaga, poeg, jumalaga, minia!“

Kaie silmad läigivad nagu palavikutõbisel, ta sirutab mõlemad käed kaduvale rongile järele, nagu tahaks ta seda veel vilkeks peatada; siis hakkab valju häälega nii südantlõhestavalt nutma, et kõik lähedalolijad seisma jäävad ja tema ümber sõõri kogunevad.

Sel silmapilgul sähvatab hele välk, pika täkilise tulejoana mustavaid pilvemägesid lõhestades. Kõu kärgatab nii, et maa vangub ja paljud jaamahoone aknad põrisevad. Ühtlasi algab raske vihmahoo tume pahin. Ruttu tühjeneb vaksaliesine, igaüks otsib ulualust, nutja naine vaid jäetakse sinna seisma voolava vihma, piksemaru ja ta suure valu kätte.“

Perestroika ajal muutis romaani pealkirja akuutseks Villu Tamme samanimeline laul, mis samuti rongidega seotud. „Ja meie kõik sõidame külmale maale, / külmale maale, külmale maale. / Vagunites laulame hümni kodumaale.“

Täiesti teine Vilde avaldub vaid kaks aastat varem ilmunud jutustuses „Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol“. See toob eesti kirjandusse senitundmatu tõve – raudteehaiguse. Sitika Kaie pole mitte ainult laulupeole sõitev muhulane, vaid ka vanatüdruk, mistõttu temast tehakse kahekordne juhm, süüdlaseks Siim Sikusarv. „Ei, veesõitusid enam ei tule, vaid Tallinna sõidame siit hobustega ja sealt kihutame raudteel edasi. Aga või see raudteehaigus parem on kui merehaigus! Mõne pureb teine veel palju hullemini ära ning tapab teinekord kah.“ „No miks sa seda mulle siis kodus ei öelnud!“ virises Kaiekene. „Ega ma nüüd üksi või tagasi minna. Hea küll, siis sõidame mõlemad maad mööda sinna laululinna; oma jalga ma raudteele ei tõsta, kui seal mind jälle surmatõbi ootab. Sikusarvest omakorda saab üks meie esimesi ja väga värvikaid rongijäneseid.

Kõige rohkem tehtigi vanasti Eestis rongisõidunalju muhulaste, aga ka hiidlaste üle. Oli ju nende raudteekogemus tunduvalt väiksem kui mandrieestlastel. (Virtsu raudtee avati alles 1931.) Näiteks M. J. Eiseni kogus „Eesti rahvanaljad“ (1909): „Korra tahtnud hiidlane raudteega sõita. Võtnud esimese klassi pileti ja ütelnud: „Eks ma nüüd ikka rutemini edasi saa kui teised! Mida rohkem raha, seda kiirem sõit!“ Viimaks jäänud rong teise vaksali seisma. Hiidlane astunud maha ja ütelnud: „Mina mõtlesin, et ma pidin esimene olema. Näe, teised ka siin!“

Juhan Smuuli muhulased sõidavad üldlaulupeole lühemal marsruudil, kuid eredaid läbielamisi piisab neilgi. Smuuli jutt ilmus Stalini surmale järgnenud sula tingimustes 1955. aasta sügisel Sirbi veergudel ning pakub tunduvalt lopsakamat huumorit ja kibedamat satiiri kui hilisem, kuuekümnendate aastate eesti kirjandus. „Järgmine – Rapla!“ teatas vagunisaatja täpselt samuti, nagu Võrumaalt päritolev vagunisaatjagi Tapa jaamas: „Tapan mahaminejad!“

Paljuütlev on Vilde ja Smuuli vastandlik suhtumine raudteepersonali: esimesel austav, teisel halvustav. Muidugi on erinevus ka selles, et Vildel sõidetakse laulupeole laia-, Smuulil kitsarööpmelisel raudteel. Viimasesse suhtuti Eestis läbi aegade tunduvalt kriitilisemalt. Bornhöhe „Tallinnast Nuustakule“ (1903): „Kitsaroopaline raudtee on meie ajakirjanikkudel peksupoisiks, kes naha peale saab, kui ajakirjaniku süda vahest hoopis teise asja peale täis on (õige ajakirjaniku süda on ikka täis). Mina ei taha kitsaroopalisest halba rääkida. Ta ei ole heategev asutus ja teeb ometi tuhandetele head, kõigepealt muidugi iseenesele.

Muidugi oli vahepeal nii eestlaste kui muhulaste rongikogemus 60 aasta võrra rikkamaks saanud ja respekt väiksem.

Justkui hundid seal vagunis

Eesti kirjanduse üks kuulsaim, aga ka traumeerivaim rongistseen leidub O. Lutsu „Suves“: Kiire sõit Moskvasse ja tagasi. Kiirgi satub vagunis osalusteatrisse ning seda väga kurvas osas. „Justkui hundid seal vagunis … Siis tuli veel üks trobikond kaabakaid sinna vagunisse ja sõimasid mind juudiks, ja ikke, kui midagi oli, siis jälle: „Noh, Berka, ai-vai, kuda sehvt läheb?“ Mis patseertokki või kallusid sa seal veel mäletad – katsu, et välja saad.“

Rahvuslik diskrimineerimine on siiski naljaasi võrreldes paljaksvarastamisega Moskva perroonil ning sellele järgnevale haletsusväärsele tagasisõidule.

Arvo Kruusemendi samanimelises filmis (1976) omandab raudtee veel tähtsama funktsiooni. Luts ei räägi Tootsi reisist sõnagi, filmis aga vastanduvad teravalt tema ja Kiire toimetulek rongides. Tootsi enesekindel suhtlemine kaaslannadega kupees, edukas köstri rongiaitamine ja südamlik kohtumine jaamas Liblega moodustavad kontrasti Kiire rongiõudustega. Ka viimase paljaksvarastamine toimub filmis mitte perroonil, vaid vagunis. Puändiks on Tootsi ja Kiire sõidumarsruutide kujutamine kaardil: need on visuaalselt identsed, kuid sisult vastandlikud. Järeldus: tõeline mees saab rongis alati hakkama, hädavarese jaoks on see aga õuduste tipp.

„Kevades“ leidub üks lühike, kuid suurejooneline rongivõrdlus Vipperi ja Tootsi dialoogis.

Kuda lõpp? Mis lõpp? Mis sa arvad selle lõpuga?“

Lõpp, noh.”

Maakera lõpp? Ah et maakera lõpeb õhtu poole ära, nagu raudtee Tallinna alla, mis?“

Nii vastandatakse planeet Maa kui ebastabiilne, suuremalt jaolt tajumatu ning ohtudest tulvil objekt stabiilse, tajutava ja turvalise raudteega. Rong ei eksi teelt ega jõua Rapla asemel San Franciscosse, nagu loodab minategelane Margus Kappeli laulus „Jänese Boogie“ (sõnad Priit Aimla). Veel enam: ta jõuab sinna reeglina kindlal kellaajal. Rongis ühenduvad ruumiline ja ajaline täpsus.

Lutsule, kes igasugust reisimist vihkas, tossutäku kastreerimine meeldis. Näiteks „Viis väikest pakikest“: „Järgmise raudruunaga tossutasime (nagu ütlevad vaimukad kirjasaatjad) edasi pealinna poole. „Moodsas reisikirjelduses“ esineb see sõna kolm korda. Ilmselt Lutsu teene ongi see, et ruun meie rongikirjanduses täku lõplikult seljatas.

Kohitsetud vedur jõudis ka luulesse. Adolf Rammo „Kus punast värvi maja …“ (1955): „Päev talle pikkust lisab, / ja peagi aeg on käes, / mil teda vanaisa/ raudruunal sõitmas näeb. Ivar Grünthal „Jaamas“ (1960): „Raudruuna haagistati eluslooma, / rong oli punane ning vedur must.

Ka A. H. Tammsaare kujutab rongisõitu ängistavana. Eriti romaani „Tõde ja õigus“ 2. osa alguses, kui Indrek on teel Tartusse Treffneri gümnaasiumisse. Inimese privaatsfäär lahustub ükskõikses või vaenulikus massis. Seda võib tõlgendada isikliku suhtumisena, sest on ju Indreku kujus – vähemalt selles köites – palju autorit ennast.

Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainukene lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes silkas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi.“

Kriitiliste realistide Vilde ja Tammsaare loomingule vastandub meie ilmselt kõige ebakriitilisema realismi näitena Hans Leberechti „Valgus Koordis“ (1949). Ja tõepoolest – rongisõidu meeleolu on suisa vastandlik!

Naabrid lõid kaasa ja nendega koos Paul Runge. Siis lauldi „Viljandi paadimeest“ ja „Kusta, Kusta, anna piitsa oma valgel’ hobusel!“. Ühes suuremas jaamas tõi keegi veel pudeli viina. Ja igaüks, kes sellest oli lonksu võtnud, jutustas midagi lõbusat ning naljakat elust, nagu ühes heas reisiseltskonnas peabki olema.“

Samas ei saa ette heita, et see situatsioon oleks eriti ebarealistlik. Rongis juhtub kõike. Ja seda kõike pakub ka eesti kirjandus. Olgu ruun või täkk – peaasi, et ruttu ja mugavalt kohale viib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht