Kuidas elad, kooliraamatukogu?

Kooliraamatukogude varustatuse mõju ilukirjandusteoste valikule ja käsitlusviisidele kirjandusõppes

KATRIN KULLO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

2017. aastal õpetajana tööle asudes tõdesin naiivselt, et õpilastega ei saagi kõiki raamatuid kohe, kui soov tekib, koos lugeda. Hakkasin uurima, missugune paistab kooliraamatukogude varustatuse olukord teistele õpetajatele. Kas ja kuidas varustatus lugemisvalikut suunab, mis teoseid kirjandusõppes kasutatakse? Kuivõrd on õpetajad pidanud teoste valiku ümber tegema sellepärast, et raamatuid ei ole piisavalt? Kuidas erineb teosekäsitlus, kui ühiselt arutletakse ühe ja sama või korraga mitme alusteksti üle? Annan ülevaate 172 kirjandusõpetaja ja 111 kooliraamatukoguhoidja vastusest.

Õpetajate ja raamatukoguhoidjate hinnang

Kirjandusõpetajate ja kooliraamatu­koguhoidjate keskmine hinnang (kooli)raamatukogu varustatusele ilukirjandusega oli ümardatult sama: 1–5 punkti süsteemis 2,5. Minu pakutud skaala järgi on see tulemus rahuldava ja hea vahel. Sealjuures ei mõjutanud hinnangut märkimisväärselt kooli asukoht ega kooli tüüp.

Kooliraamatukogudes on vastanute hinnangul pigem hästi esindatud teosed, mida on tiražeeritud rohkelt: menukid, nõukogudeaegne kirjandus, ka kirjandusklassika. Alaesindatud on uuem noortekirjandus ja teosed, millest ei ole kordustrükke (sh nii mõnigi klassikateos). Lisaks on õpetajate sõnul olnud muresid ka riiklikus ainekavas soovitatud autorite teoste kättesaadavusega. Mõned näited: Andrus Kiviräha „Rehepapp“, Albert Kivika „Nimed marmor­tahvlil“, Jaan Krossi „Keisri hull“, Shakespeare’i „Romeo ja Julia“, Franz Kafka „Metamorfoos“ jm.

Kas ja kuidas suunab varustatus seda, mida õpilased loevad? Õpetajad on pidanud korrigeerima käsitletavate teoste valikut sellepärast, et (kooli)raamatukogus ei ole teose eksemplare piisavalt. Paljud kirjandusõpetajad on ebapiisava varustatuse tõttu pidanud oma esialgsed valikud tegema näiteks žanri- või kirjanikukeskseks. Enamik uuringus osalenud õpetajatest nimetas mõne teose, mida nad sooviksid õpilastega käsitleda, kui teaksid, et eksemplare jagub kõigile. Mõned õpetajad loeksid võimaluse korral pigem rohkem teoseid klassiga ühiselt, kuid hindavad siiski ka suunatud ja vaba valiku võimalusi.

Niisiis annavad õpetajad õpilastele lugemiseks valikuvõimaluse nii põhjusel, et sel on omad positiivsed küljed, kui ka olude sunnil – raamatuid ei ole. Kõiki teoseid ei pea lugema koos, aga valikut ei peaks määrama (kooli)raamatukogu varustatus.

Mõnedki kooliraamatukogud on liidetud rahvaraamatukogudega, nii et kooli on jäänud ainult õpikute kogu. Leidub siiski ka teistsuguseid näiteid: 2021. aasta alguses avati Tartumaal Kõrvekülas põhikooli juurdeehitis, kus said uue kodu ka Kõrveküla raamatukogu ja Tartu valla muusikakool. Hoone autorid on Lauri Eltermaa ja Kaur Talpsep (Kauss Arhitektuur).

Pille-Riin Larm

Valikteos ei soosi süvenemist

Sisukalt ja õpilast arendavalt saab kirjandustunni läbi viia nii siis, kui kõik on lugenud sama alusteksti, kui ka siis, kui nad on lugenud eri teoseid. Õpetajate praktikast lähtub aga, et kuigi ühise ja korraga mitme alusteksti käsitlemisel õppemeetodid kohati küll kattuvad, ei kattu alati eesmärgid.

Kui klassis loetakse mitut alusteksti, olgu siis suunatud või vabal valikul, toetab see õpilase baasvajadusi, nagu autonoomsus ja kaasatus. Intervjuudes tõid õpetajad välja, et kui õpilased tutvustavad klassile loetud teost, areneb õpilase esinemisoskus ja -julgus, teistes kasvab tihtipeale lugemishuvi, õpilaste silmaring avardub.

Teisalt mainiti mitmel korral, et eri teoseid lugedes võib käsitlus jääda pinna­pealsemaks kui ühiselt sama teost lugedes. Eri alustekstide korraga käsitlemine soosib jutustavamat ja ühekülgsemat käsitlemist. Eesti kirjandusõppes on nagunii hulk aega domineerinud jutustav käsitlus: autoreid iseloomustatakse elusündmuste ja teoste loetelu kaudu, teoseid tegelaste ja süžee põhikäikude kaudu. Niisugune käsitlusviis domineerib ka korraga mitme alusteksti käsitlemisel: eri teoseid käsitledes keskenduvad õpetajad enam autori- ja lugeja­kesksele analüüsile.

Suunatud või vaba valiku andmise korral on juhul, kui õpetajal puuduvad vajalikud didaktilised oskused, oht kaugeneda kirjandusteose poeetilisest analüüsist. Tekstikeskseks analüüsiks on õpetajal nähtavasti rohkem võimalusi siis, kui klassiga käsitletakse üht alusteksti. Kuna kättesaadavusprobleemid on uuringu vastustele tuginedes iseäranis seotud uuema kirjandusega, võib just nüüdiskirjanduse käsitlemine jääda pinnapealseks või kanda teisi eesmärke.

Tuleb aga rõhutada, et korraga mitme eri alusteksti käsitlemine ei välista põhjalikku, sh tekstikeskset analüüsi. Tähtis on töötada õpetajatele välja selgem metoodika, kuidas muuta teoste käsitlemine tundides võimalikult efektiivseks. Näiteks: kuidas läheneda suunava valiku puhul tekstidele nii, et poeetiline tasand, ilukirjanduslikkus ei nihkuks tagaplaanile? Ka üldisemalt: kuidas ülepea toimub lähilugemine ja kuidas seda kirjandusõpetuses rakendada?

Kuigi ruum individuaalseks valikuks peab jääma, on ühiselt loetud kirjandusvaral hulk plusse. Näiteks on mitmete uurimuste järgi õpilaste lemmikteoste seas olnud palju neid, mille õpetaja oli lugemiseks välja pakkunud. Lisaks teenib ühise alusteksti lugemine usutavasti ka ühise kultuuritausta loomist. Paraku on (kooli)raamatukogudes kohati muresid ka klassikavaramusse ja riikliku ainekava soovitusliku kirjanduse nimekirja kuuluvate teoste kättesaadavusega, rääkimata sellest, et ühistunnet võiks luua nüüdiskirjandus.

On mõistetav, et kogu uuema kirjanduse valikut ei saa ega olegi mõistlik kooliraamatukokku klassikomplekti kaupa tellida. Ent kirjandusõpetaja, kooliraamatukoguhoidja ja koolijuhi koostöö üks eesmärk võiks olla soetada riiklikus õppekavas või kooli ainekavas soovitatud kirjandus vajalikus mahus. Ka uuemat kirjandust peaks olema võimalik koos lugeda. Miks ei võiks olla klassikollektiivis ühiselt analüüsitud ja selle kaudu ka ühist tausta loov teos näiteks Margus Karu „Nullpunkt“?

Raamatukoguhoidjate ja õpetajate koostöö

Hästivarustatud põhikogu on hõlpsamini saavutatav kirjandusõpetaja ja kooli­raamatukoguhoidja toimival koostööl: kõrgemini hindasid varustatust need õpetajad, kes olid ka tihemini raamatukoguhoidjaga kontaktis.

Paljud õpetajad pöörduvad raamatukoguhoidjate poole siiski pigem harva. Ometi arvavad vaid vähesed õpetajad, et soovide esitamisest pole üldse kasu olnud. Õpetajad ei avalda raamatute tellimiseks soovi seetõttu, et teatakse, et koolil pole vajalikke ressursse, või on levinud arvamus, et raha ei ole.

Kuigi raamatukoguhoidjatest hindas ilukirjandusteoste tellimiseks ette nähtud ressursse väga heaks vaid 11% ja suurepäraseks 6% vastanutest, on siiski tihtipeale võimalik soovidele vastu tulla. Kooliraamatukoguhoidjad ootavad õpetajatelt rohkem ettepanekuid uute raamatute tellimiseks. On selge, et raamatute puudujäägi ennetamine ja ületamine on mitme osalise koostöö tulem ja sestap peaksid oma vajadused sedastama nii õpetajad kui ka kooli­raamatukoguhoidjad. Loodan, et ka see kirjutis lähendab asjaosalisi mõnevõrra.

Mitmed fookusrühma intervjuudes osalenud õpetajad hindasid varustatust madalalt (14st kümme hindas varustatuse rahuldavaks või kasinaks). Vestlustes selgus aga, et probleemiks nad seda ei pea. Pigem tajutakse raamatute rasket kättesaadavust paratamatusena. Õpetajad on olukorraga kohandudes leidlikud ja loovad: lugemiseks antakse piisavalt kaua aega; laenatakse ja ostetakse ise raamatuid; tunnis käsitletakse eri meetodite abil teoseid koos. Nõnda osutus komplekteerimisprobleemist suuremaks, määravamaks murekohaks hoopis õpilastes lugemishuvi tekitamine mis tahes ilukirjandusteose vastu. Selle ülesande teeb veel keerulisemaks kirjandustundide vähene arv – tihtipeale ei olegi võimalik korraldada lugemistunde, kus tekstidesse üheskoos süveneda.

Ehk ei ole liigne kohandumine ja „hakkamasaamine“ parim perspektiiv? Mõnikord võib see tähendada, et õpetajad ei näe või ei kasuta oma võimalusi kooliraamatukogu varustatust parandada ning lepivad sellega, mis on. Äärmusliku näitena võib küsida: kui koolis leidub klassikomplekti jagu propaganda­teost „Kuidas karastus teras“, siis kas ühiselt loetaksegi just seda? Uuringust ei selgunud, kas kooliraamatukogu varustatust väga heaks või suurepäraseks hinnanud õpetajate (kooli)raamatu­kogu on tõepoolest hästi varustatud, nüüdisaegne ja paindlik. Võib-olla valib õpetaja tunnis käsitlemiseks teosed raamatukogu hetke­võimalusi arvestades ega mõtle, kas peaks või võiks õpilastega lugema teistsuguseid teoseid?

Siin aga saab olla õpetajale hea partner ja eksperdist kaasamõtleja kooli­raamatukoguhoidja. Küsitluse tulemustest nähtub, et kui eelarvelised võimalused kõrvale jätta, on hästi­varustatud põhikogu kirjandusõpetaja ja kooliraamatu­koguhoidja toimiva koostöö korral saavutatav.

E-lahendus on osaline lahendus

Ilukirjanduse defitsiidimuret kooli­raamatukogudes lahendatakse mitmeti: paljud õpetajad tutvuvad enne õpilastele lugemisnimekirja koostamist eksemplaride arvuga nii kooliraamatukogus kui ka lähedal asuvates raamatukogudes, samuti otsitakse raamatute e-versioone. Enamasti laenavad õpilased raamatuid ka ise mõnest kaugemast raamatukogust või tuttavate käest. Nii õpetajad kui kooli­raamatukoguhoidjad on digivõimalustega pigem kursis: õpilastele on soovitatud Digiraamatut ja Tallinna Keskraamatukogu e-raamatukogu ELLU võimalusi.

Eesti kooliraamatukogudesse ei ole teadaolevalt veel rajatud e-raamatu­kogusid – peamiselt sellepärast, et nende loomine on digilahendustest kõige ressursikulukam ja töömahukam. Vastustes mainiti ka ebapiisavaid IT-alaseid teadmisi ja huvipuudust.

E-raamatukogu loomisel põrkutakse kohe mitme takistusega: e-raamatute formaadid; õiguste haldamise ja teoste laenutamise piirangud; ka e-raamatud vajavad eelarvet ning nende lugemine ligipääsu tehnikale; ka e-raamatukogu komplekteerimisel tuleb teha keerulisi valikuid. Osaliselt võiksid digivõimalused siiski varustatuseprobleemi lahendada, samuti leidub võimalusi koostööks kirjastustega.

Üks paigake

Viimaks mõni sõna kooliraamatukogust kui erilisest ruumist, millel on mu enda haridusteel olnud kahtlemata tähtis, inspireeriv roll, aga ka sellest, et kohati ei suuda kooliraamatukogud toetada lugemisharjumuse väljakujunemist.

2001. aastal välja antud kogumikus „Kooliraamatukoguhoidja käsiraamat“ unistatakse kooliraamatukogude kujundamisest õpikeskusteks. Selle all peetakse silmas eelkõige interneti püsiühendust ja koopiamasinate hankimist, kuid muu hulgas tuuakse kogumikus välja ka õpikeskkonna märksõnad „lähtumine õppekavast“ ja „lugejakesksus“. Kui aga kooliraamatukogu põhikogust puudub tänapäevane noorsookirjandus ja kui kirjandusõpetajad on pidanud käsitletavate teoste valiku ümber tegema raamatute defitsiidi tõttu, siis ei lähtu selline kooliraamatukogu rahuldaval määral õppekavast ega ole lugejakeskne – ei lähtu kasutaja vajadustest.

ERÜ kooliraamatukoguhoidjate sektsiooni juhataja Sirje Riitmuru sõnul võib praegu täheldada kooliraamatu­kogude rahvaraamatukogudega liitmise tendentsi, nii et kooli jääb ainult õpikute kogu. Tundub, et see perspektiiv ei soodusta õpilaste ligipääsu ilukirjandusteostele. Mure seisneb muu hulgas selles, et ka kodudesse ostetakse raamatuid (eriti ilukirjandust) üha vähem ning kui ka kooliraamatukogudesse ainult õpikud jätta, siis ei viibi lapsed ilukirjanduse keskel enam pea kusagil.

Niisiis: põhiharidus peaks andma nii lugemisoskuse kui ka -huvi ja -harjumuse, toetama iseseisvat tervikteoste lugemist. Ilukirjandusteoste kättesaadavus ei tohiks seada suuri piiranguid õpetajate ega õpilaste valikuvabadusele. Kirjandustundide arv peaks olema piisav, et jõuda tekstidesse süveneda. Kooli eesmärk peaks olema lugemise toetamine ja laste lugemisharjumuste kujundamine. Seda aitab saavutada rikkaliku õppevahendite ja põhikoguga (tulevikus ehk ka e-teavikute koguga) kooliraamatukogu, mis teeb koostööd aineõpetajatega. Ühtlasi vajavad õpetajad abimaterjale, mis aitaksid eri teoseid koos põhjalikult käsitleda.

Tähelepanu väärib ka kooliraamatukogu kui asendamatute võimalustega õpikeskuse tulevik üldisemalt. Kas pole vahel mõnus kõndida riiulite vahel, hinnata raamatuid nimelt kaante järgi ja siis lugema asuda, leida idee lugemiseks kogemata?

Artikli aluseks on Tallinna ülikoolis kaitstud magistritöö „Kooliraamatukogude varustatuse mõju ilukirjandus­teoste valikule ja käsitlusviisidele kirjandusõppes“ ning ettekanne Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse suvekoolis.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht