Kuidas jääda maha väljasuremise võidujooksus?

„Elav linn“ elab, voolab, vohab, pungub, linnulaulab-situb, kasvab rohtu ja tungib õrnalt asfaldist läbi nagu võilill, keda ei huvita inimesed ega nende ahermaastikud.

SVETA GRIGORJEVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Maarja Pärtna viies luulekogu „Elav linn“ erineb küll vormiliselt eelmistest, kuid on sisult ikkagi nende pikendus. Alates kogust „Läved ja tüved“ (2013) on ehk Pärtna tekste kõige parem iseloomustada kui eneseteadliku antropotseeni luulet.1 Pärtna on üks noist käputäiest autoreist Eestis, kes on järjepidevalt oma tekstides tõstatanud ja alla jooninud inimese ning teda ümbritseva keskkonna intiimset seotust ning sellest johtuvaid pimetähne.

Kuigi inimene on olnud planeedil selle vanust arvesse võttes suhteliselt lühikest aega, on tema tegevuse tagajärjed biosfäärile olnud katastroofilised. Indiast pärit ajaloolane Dipesh Chakrabarty on kliimateadlaste jälgedes sedastanud, et inimene on saanud pelgast bioloogilisest agendist geoloogiliseks jõuks.2 Oleme planeedile Maa potentsiaalselt sama, mis kunagi asteroid dinosaurustele – toimivat süsteemi totaalselt ümberkorraldav ja suunav, põhiliselt hävitav jõud. Kõlab päris õudselt, mis? Huvitaval kombel ei vapusta see teadmine paljusid sugugi niimoodi nagu näiteks Van Goghi või Monet’ maali peale visatud supp. Päevalilli ja vesiroose ei pruugi tulevikus inimtegevuse tagajärjel enam looduses leiduda. Mis küll tingib olukorra, et eriti just privilegeeritud osale inimkonnast on väljasuremine „liiga kauge, et mõista selle lähedust“ (lk 64)?

Kas anthropos’e või valge mehe võidukäik?

Antropotseen on ajastik, mil inimene ja tema tegevus on muutunud Maa biosfääris domineerivaks teguriks, aidates muu hulgas kaasa ka kliima ohtlikule muutumisele. Ameerika kirjaniku Elvia Wilki hinnangul on aga mõnevõrra optimistlikum ja jätkusuutlikum termin Donna Haraway pakutud „kapitalotseen“. Kapitalotseen suunab süü inimliigilt kui selliselt hoopis keskkonda ekspluateerivale majandussüsteemile – kapitalismile. Ehk siis probleem ei ole niivõrd anthropos, kuivõrd teatud ajast juurutatud elamis-olemisviis, struktuur, prioriteedid ja põhimõtted.3

Kuigi kindlasti eneseteadliku antropotseeni tuules, kritiseerib ka Pärtna pigem just ajalooliselt välja kujunenud süsteemi ning suunab süü valgusvihu lükata-tõmmata inimesele: „Inimajastu alguses leitakse maapõuest põlevkivi ja labidaterad lüüakse mulda. Maastikud võetakse pantvangi, ehitatakse õlivabrikud, pigistatakse kivist välja energia, lastakse mürgised jääkained jõkke. Raudjad hobused veavad kaevanduskäikudest välja raske koormaga puust vagonette, hiidekskavaatorid närivad maakoorde üüratuid üraskikäike, kaevurid saadavad pimedusetunnelitest tehastesse elektrivalguskive, päikese kaheteralist kingitust, millest vabastatud süsinikuosakesed jäävad muutuvasse atmosfääri ringlema“ (lk 74). Inimajastu ehk antropotseen kõigi oma pöördumatute tagajärgedega Maa ökosüsteemidele algab Pärtna silmis just maavarade ja fossiilkütuste kaevandamisest. Autor viitab industriaalajastu hea uue ilma tulevikumarsi ehk progressi võidukäiguga paratamatult kaasnevale arusaamale loodusest kui inimtegevusele allutatud passiivsest, tummast, elutust ja ammendamatust allikast. Maastik võib ju olla inimese ja tema masina pantvangis, aga inimene on veel suurema mega-machina päralt – temaga mahhineerivad progress ja turg ning ta on omakorda selle pantvangis.

Pärtna viitab mitmes tekstis kiirendusele, mis leidis aset XX sajandi keskpaigas: „Sõda, mis jättis kodutuks mu vanaema, lükkas käima suure kiirenduse, mille keskel ma elan. Õues erakorraline talvesoojus, detsembripühapäeva lõpp, eksponentsiaalse kasvufaasi absurdne ja vaevutajutav laialiplahvatus. Planetaarseid piire ületades ei kostu ühtegi heli, maailm jääb vaid märkamatult vaiksemaks, pisut vähem linnulaulu kevadel, pisut vähem putukasuminat“ (lk 70).

Teise maailmasõja järgset perioodi peetaksegi tihti antropotseeni tõenäoliseks alguseks. Antropotseeni teket on tihti seostatud ka koloniaalvallutustega, eriti just nn vana maailma saabumisega uude ning globaalse kaubandusvõrgu loomisega, mis tõi kaasa inimeste, taime- ja loomaliikide mandritevahelise liikumise. Rajanes see teadagi pärismaalaste genotsiidil, nende maade ja varade ulatuslikul varastamisel ning Atlandi orjakaubandusel. Euroopa valge mehe haardest ei jäänud just palju puutumata ning selle nüüdseks küll nähtamatu – aga sugugi mitte vähem agressiivse – käe taktikepi all elame, upume ning põleme jätkuvalt. Siiski on oluline mainida ja eristada: „Mu jalajäljed ei käi enam kehaga kaasas. Nad lähevad, kuhu tahavad, ja kõnnivad isepäi ringi Bangladeshis ja Hiinas, Kongos ja Boliivias, kuhu mind ei ole viinud ükski odavlend. Kuulan asjade kõnelusi, kui nad vestlevad isekeskis pikkadest merereisidest, planeeti katvatest kaubateedest, märkamatult muudetud aineringetest“ (lk 63).

Maarja Pärtna Tähtvere dendropargis.

Riho Kall / Tedretäht

Kaksipidine luulemetseenlus

Hoopis teisiti läheneb koloniseerimisele kirjanik ja kultuuriteoreetik Astrida Neimanis, kes küsib provokatiivselt: kas püüdlustes kaitsta nn mitte-inimesi ja/või enam-kui-inimesi ja/või loodust pole ennatlik ja isegi arrogantne eeldada, et on võimalik esindada adekvaatselt nende huve, kelle me eelnevalt inimkonnana oleme sellesama representatsiooni abil surunud „tummaks ja rääkimisvõimetuks“?4 Nn esindamise tehnikad ja tehnoloogiad toimivad lokkava ebaõigluse heastamise ja ennetamise ning „teiste eest rääkimise“ pingeväljas. Kaitstes kellegi-millegi huve, kui nood ise end kaitsta ei saa, on oht kaaperdada nende rääkimisvõime. Heatahtlik püüe anda kellelegi hääl näiteks inimkeele kaudu luules – või lausa püüe „vabastada“ keski-miski kellegi-millegi kütkest ja kammitsaist – samal ajal ka taaskoloniseerib. Sestap, toetudes Austraalia ökofeministile Val Plumwoodile, küsib Neimanis: missugune on nende inimeste eetika ja poliitika, kes määratlevad end mitte-inimeste eestkõnelejate ja tõlkijatena?

Kas Pärtna ikka pelgalt laiendab inimkeelt enam-kui-inimesele, arvates, et ta teab, mida tahab näiteks kobras või rästas või jõgi? Kas see pole mitte vana hea antropotsentrism ja antropomorfism? Väidan, et ei ole. Autor võib küll kasutada siin-seal nn antropomorfismi võtteid (näiteks rääkiv jõgi), kuid lugedes aimub tugev soov mitte rääkida teiste eest, vaid hoopis teistega.

Antropomorfismist veel nii palju, et kuigi tänapäeval on sel pigem negatiivne konnotatsioon, siis filmiteoreetik Teresa Castro tuletab kenasti meelde, et diskrediteerimine tõukub eelkõige valgustusajast. Enesesse suletud ja piiritletud subjektsuse esiletõusu tulemusel hakati jäigalt eristama inimest ja loodust ning tõmmati nende vahele piir. Antropomorfism kui sotsiaalne avatus (generous sociality) tõrjuti nn primitiivsete rahvaste ning näiteks laste pärusmaaks, seda ei peetud kindlasti ratsionaalse inimese juurde kuuluvaks.5

Pärtna autorimina pigem häälestub ja häälestab, avab end teis(t)ele, ning mõnikord, jah, ta teeb seda antropomorfismi kaudu, kuid tihtipeale vormitakse selles luules siiski iseend. Lüüriline keelekasutus justkui uuristab-puuristab „oma mina“ – nii tuttavat modernse maailma kindlapiirilist subjektsust – poorsemaks ja voolavamaks, aga ei suru nn mitte-inimesele ja/või enam-kui-inimesele peale mingeid oma pretensioone, loosungeid ja tahtmisi: „Laiene pisut väljapoole, avane vaid veidi, ja linn voolabki sinusse nagu pööriaja jõgi“ (lk 12), „Mina kasvan allapoole, mulla ja kivide keskele, võilille- ja teelehejuurte alaspidilaande. Ümberringi nahkhiirte hüüatused, puude helikujud, suu kordab hääletult pimedusse sõnu: lepita end ilmaga, ela ikka edasi“ (lk 13), „Maailm on lahti minemas, aga suurem avardumine on aset leidnud minu sees. Mu vahetu ümbrus ei jaotu enam puudeks, loomadeks ja lindudeks, vaid hõberemmelgaks, kärnkonnaks ja kopraks, võsaülaseks ja kuldtäheks, laulurästaks ja ööbikuks, külmamailaseks ja tiigilendlaseks ja veel paljudeks teisteks, igaühel oma aeg, koht ja iseloom“ (lk 19) jne.

Olen lugenud, et ühe õige arvustuse lõpus peaks andma arvustatavale luulekogule hinnangu. Niisiis: Pärtna luulekogudest on mu lemmik endiselt „Läved ja tüved“. Võib-olla on Pärtna uues raamatus lakoonilise nullstiili eelistajale liiga palju ilulevat ja toretsevat keelekasutust ning liiga vähe õhku. Sellegipoolest on kindlasti tegemist ühe tugevama koguga, mida olen viimasel ajal lugenud. „Elav linn“ elab, voolab, vohab, pungub, linnulaulab-situb, kasvab rohtu ja tungib õrnalt asfaldist läbi nagu võilill, keda ei huvita inimesed ega nende ahermaastikud.

1 Lynn Keller, Recomposing Ecopoetics: North American Poetry of the Self-Conscious Anthropocene. University of Virginia Press, 2018.

2 Dipesh Chakrabarty, The Climate of History: Four Theses. – Critical Inquiry 2009, kd 35, nr 2.

3 Elvia Wilk, Death by Landscape. Soft Skull, 2022, lk 99.

4 Astrida Neimanis, No Representation without Colonisation? (Or, Nature Represents Itself). – Somatechnics 2015, sept, kd 5, nr 2. academia.edu/13719307/No_Representation_without_Colonisation_Or_Nature_Represents_Itself_authors_pre_print_

5 Teresa Castro, The Mediated Plant. – E-flux 2019, nr 102. https://www.e-flux.com/journal/102/283819/the-mediated-plant/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht