Kuidas kirjutada poliitikast poliitikata ehk Pääsukese kaka

Kõik romaani „Need taevad“ tegelased on oma keskkonna, ajastu ja meist suuremate jõudude ohvrid, jagades oma üürikest aega samas ruumis, mida nimetatakse tihtipeale eluks, või mõnikord ka ... bussisõiduks.

SVETA GRIGORJEVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Bernardo Atxaga lühike romaan „Need taevad“ lummab esiotsa poeetilise keelekasutuse, filmiliku süžee ning suhteliselt lakoonilise, kuid seejuures müstilise tegevustikuga. Lugedes võib paratamatult sugeneda painav-jälitav nii-öelda konspiratiivsuse tunne, et midagi jäetakse muudkui alatasa rääkimata, miski jääb alati ridade vahele ja lugejal lõpuni hoomamata.

Õieti koosneb Loomingu Raamatukogus välja antu kahest üksteist täiendavast osast: Atxaga romaanist ja tõlkija Merilin Kotta põhjalikust saatesõnast. Kahe tekstilises mõttes üksteisele vastanduva formaadi vaheline teatav hõõrdumine koosloob kummalise ning omamoodi oksüümoronliku terviku: kui romaanis on püütud poliitikat mainida nii vähe kui võimalik, avab, harutab, asetab saatesõna romaani rühmituse Euskadi ta Askatasuna tegevuse ajaloolisse konteksti. (ETA oli mäletatavasti baskide vastupanuliikumise terroriorganisatsioon, mille peamine eesmärk oli iseseisva baski riigi loomine.) Lugeja saab alles saatesõnast aru, et romaani protagonist, 37aastane naine, kes on just vabanenud vanglast ning keda hakkavad jälitama koostööle lootvad (pigem siiski ähvardavad) politseinikud, on sellesama terroristliku organisatsiooni endine liige.

Kas ilma saatesõnata oleks romaan jäänud liialt harunenud otstega tekstiks? Huvitaval kombel: pigem ei. Tõenäoliselt ongi just selle tõiga tõttu Atxaga raamat nii minu kui ka mõnegi teise lugeja meelest kogu oma krüptilisuse kiuste siiski nauditav lugemine.

Inimene ise kui diasporaa ehk Kuidas olla oma koju pagendatu?

Atxaga raamatu põhiprotagonist, nagu sai ennist juba mainitud, on naine, kel nimeks Irene (nime saab lugeja teada küll alles raamatu lõpus). Kogu süžee sündmustik leiab aset suhteliselt lühikese aja jooksul, kahel päeval pärast Irene vanglast vabanemist, ja on kokkuvõttes selline: üks naine ootab bussi, siis sõidab bussiga ja lõpuks väljub sellest bussist – suunaga koju. Buss, millega peategelane reisib, mõjub romaanis vangla kui mitte-ruumi ja mitte-koha pikendusena ning kuigi raamatu lõpus jõuab buss sihtkohta Bilbaosse, lõpeb tekst lugejale ära siiski enne, kui peategelane sinna jõuab. Tekst on edasi antud suuresti protagonisti luuletiheda sisemonoloogina, mille mõju toetavad tegelase eraldi peatükkidena välja toodud unenäod, samuti romaani läbivad intertekstuaalsed viited, milleks on Irene vanglast kaasa võetud raamatud, tema isiklik poeetilis-proosaline antoloogia, millega lugeja järk-järgult tuttavaks saab.

Baski kirjanik Bernardo Atxaga

DONOSTIA KULTURA / CC BY-SA 2.0 / Wikimedia Commons

„Need taevad“ on raamat, mis eelkõige lummab. Tegemist on suhteliselt lühikese tekstikorpusega (85 lehekülge) ning seda saaks iseloomustada ehk isegi eelkõige ja sugugi mitte muu hulgas keeleliselt nõtke krimkana. Huvitaval kombel ei pruugigi toimuva poliitiline taust lugeja seisukohalt nii väga oluline olla. Tihti on raamatusse pikitud ka religioosseid viiteid, seda juba ka täitsa alguses, kui peategelane võtab bussis välja oma endise vanglakamraadi kingitud maali Aadamast ja Jumalast. Sellele järgneb üsna varsti bussis vaadatava filmi „Eeva ja madu“ stseeni kirjeldus, rääkimata sellest, et olulist liini mängivad bussis kaasreisijatest nunnad, kes aitavad Irenel pääseda teda jälitavate politseinike küüsist.

„„Ma pean vangla unustama. Ma olen nüüd väljas. Ja ma ei lähe sinna tagasi,“ mõtles ta enda peale pahandades. Ometi teadis ta, et see on keeruline. Tal saab olema raske vanglat unustada. Ja veel raskem jätta maha seal omandatud harjumusi“ (lk 9). Aga paistab, et vangla on teatud mõttes igal pool. Autor suudab ka teised tegelased joonistada välja kui teatud poliitilisse ja ajaloolisse maatriksisse vastutahtsi ja traagiliselt heidetud. Vangla võib olla sedasi peaaegu iga kinnine asutus ja süsteem: politseijaoskond, klooster, isegi omaenda kodu. Isegi raamatuist võivad saada meid ahistavad kongid. Sest kas mitte raamatud, mida me loeme (või see, et me neid ei loe) ei evi teatud mõttes endas ka – ohtu? „Nende taevaste“ alguses on intertekstuaalse viitena välja toodud esimesena just Stendhali romaan „Punane ja must“ – kas mitte sellegi teose süžee ei ole mitte hea näide teatud ideede kütkesse langemisest? Romaani peategelast Julieni võrgutab mitmete isikute justkui poeetilise žestina grandioosselt elatud elu (eriti Napoleon), teatud narratiivid ja nende loodud heroilisus, nonde tegelaste tihti traagiline lõpp.

Kui „Nende taevaste“ esmakordsel lugemisel näis, et peategelane Irene otsib raamatutest peamiselt turvavõrku ja pelgupaika, siis teisel evisid kõiksugused intertekstuaalsed viited pigem teatud ideede juurde tagasipöördumise ihalust. Kas ei otsigi paljud meist kunstist ja kirjandusest eelkõige seda, mis peamiselt kinnitab juba meie maailmas teatud olemist ja sellest teatud moodi arusaamist, selmet otsida sealt miskit, mis nihestaks meie fossiilseid mõtte­kivimeid, kuidas peaks püsima maailm ja meie selle keskel? „Kord juba vangistatu hing / alati vanglasse naaseb“ (lk 20) – seda Joseba Sarrionandia luuletustki saab lugeda eeltoodud mõtte taustal. Ka siit ei loe ma välja, et Atxaga viitab sellega päris vanglale, pigem meie ihale tallata muudkui sama rada. Olen tihtipeale leidnud end mõttelt, kui ohtlikud on raamatud inimesele, kes otsib sealt vaid kinnitust iseenda kinnistunud mõtetele ja väärtustele.

Kui rääkida veel Stendhalist, siis „Need taevad“ sarnaneb „Punase ja mustaga“ ka pildilikkuse, stseenide kui piltide vahetumise ja vaheldumise formaadi poolest. Mõlemad raamatud on äärmiselt filmilikud ja mõlemast on muide film ka tehtud. Kui aga „Punases ja mustas“ on autor oma tegelased jaotanud siiski kaheks, siis Atxaga toimib teisiti. Esmalt loob ta vastanduse endise vangi Irene (tema on hea või vähemalt keegi, kellele hoiame tegevustiku ajal pöialt) ja kahe teda jälitava ja koostööle sundiva politseiniku vahel (pahad või vähemalt ebasümpaatsed tegelased), kuid raamatu lõpus leiab karakterite mõttes just viimaste puhul aset kõige huvitavam pööre: „Tahan öelda vaid ühte lihtsat asja. Teie olete siin laua taga palju rääkinud tõrjututest, haigetest ja teistest. Aga ka meie oleme tõrjutud inimesed, kui teada tahate. Eriti siin, Euskal Herrias. Me ei leia sõpru, peame elama varjatult, kui ei taha, et terroristid meid maha tapavad. Seetõttu ei peaks te meie käitumist pahaks panema. Me teeme oma tööd ja vahel see töö ei meeldi meile. Täna see mulle näiteks ei meeldinud“ (lk 83).

Tee endise mina juurde

Lugeja ei saa küll teada, mille tõttu Irene vanglas istus, kuid siiski pääseb tihti lähedale tema n-ö radikaalsele maailmas olemisele ja veendumustele: „Esiteks ei meeldinud neile see, et ta hakkas ühe noormehega koos elama; siis see, et abielus olles ei tahtnud ta lapsi saada; edasi see, et ta mehest lahutas; hiljem see, et ta organisatsiooni astus ja vangi sattus; lõpuks veel see, et ta otsustas organisatsiooni maha jätta ja vangist pääseda. Ikka ja jälle, ühel või teisel moel oli tema taldade all ennastsalgava ja õilsa lähiringi tekitatud räpakiht“ (lk 18). Tihti kordub raamatus motiivina sõna „reetur“, näiteks Irene on seda kodumaa ja ka oma endise organisatsiooni liikmete silmis. „Nende taevaste“ protagonist on äärmusliku pagendatuse näide: endine ekstremist jõuab ühest mitte-kohast tagasi tuttavasse paika (koju), kuid ka see on tema endiste tegemiste pärast talle nüüd pigem võõras ja potentsiaalselt ohtlik: teda jälitava politsei, organisatsiooni liikmete kättemaksu, külaelanike halvakspanu jm tõttu. Astunud bussist kord maha, on ta küll kohal, aga see on endiselt „mitte-“. Endine vang on nüüd justkui pagendatud oma koju ja kodumaale.

Suur osa Atxaga raamatust seisabki muide just sümbolismijalgadel: religioossed viited, kõrvaliste tegelaste ametid, peategelase kaasa võetud raamatud, eriti tsitaadid noist, ja kõik need viited bussi-sõidu ajal vaadatud taeva(ste)sse, mille esmane funktsioon, näib mulle, on anda lugejale edasi Irene bussisõidu ajal pigem aina elujaatavamaks muutuvat hingeseisundit: „Taevas oli kummaline ega sarnanenud põrmugi „rahuliku ja avara sinise jõega“, millest rääkis üks Barcelonale pühendatud luuletus; pigem taevas oli see hall ja kõva nagu marmorist lagi või kirstukaas“ (lk 10); „Taevas säras päike nagu suvel ega jätnud ruumi millelegi muule, isegi mitte väikestele pilvedele“ (lk 41); „Ta peatus sillal, enne kui edasi läks, ja vaatas taevasse. See ei olnud üleni pime. Uduvihmast hoolimata oli pilvede vahel näha kuud“ (lk 85).

Raamatu keskne mõte pärineb aga hoopis Irenet aitavalt nunnalt, kes võtab oma sõnadega kokku pisi­romaani moraali ning ilmestab sellega kenasti lugemise inimest nihestavat ja mitte kinnistavat mõju: „„Pääsukese kaka!“ hüüatas ta siis. „Ma ei suuda seda uskuda! Van Goghi maalid!“ – „Teil, tänapäeva nunnadel, on suurem süda,“ ütles suurt kasvu naine. – „Ma ei öelnud seda sellepärast. Mind lihtsalt jahmatas, et nii kui raamatu lahti tegin, komistasin selliste sõnade otsa. Tõtt-öelda näib see mulle ka naljakas. Aga selge see, et ajastu määrab palju: oleme kõik oma ajastu lapsed. Nii ka nunnad, kes töötasid hullu­majas, kus van Gogh viibis. Nii ka meie teatud asjade suhtes. Paljud meie vead ei olegi päriselt meie vead, vaid tulenevad ajastust“ (lk 78).

Ehkki „Need taevad“ on ennekõike ühe kindla karakteri teekond, jõuab autor lõpuks ikkagi kõigi tegelaste sarnaste olude väljajoonistamise katseni: ka ebasümpaatsed tegelased leiavad lõpuks (vähemalt minu kui lugeja silmis) armu ja lunastust. Nii Irene, nunnad kui ka politseinikud, aga niisamuti vähihaige naine on oma keskkonna, olude, tingimuste, ajastu ja meist suuremate jõudude ohvrid – kõik erinevalt ja kummatigi ka sarnasel viisil, jagades üürikest aega samas ruumis, mida nimetatakse tihtipeale eluks, või mõnikord ka … bussisõiduks.

Baski kirjaniku Bernardo Atxaga romaan „Need taevad“ ilmus 1996. aastal. Kümme aastat hiljem valmis selle põhjal mängufilm („Zeru horiek“, režissöör Aitzpea Goenaga, 2006). Peaosalise Irene rolli mängib filmis Nagore Aranburu.

Kaader filmist

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht