Kuidas rääkida kamina ees tõelisest?

JÜRGEN ROOSTE

Intervjuu Rein Rauaga, kel ilmus just melanhoolne ja filosoofiline essee-romaan ?Hector ja Bernard?.

Kui ma jõudsin täna (1. VI 2004) varahommikustel tundidel su romaani lõpuni, siis see sentimentaalsus tõi mulle pisara silma? Oli see halb või hea?

Ma arvan, et see oli hea. Üldiselt, kõik need, kes arvavad, et see lõpp on liiga ilus, et olla tõsi, on vast need, kes ei taha oma pisarat poetada; nad on kadedad oma pisara peale.

Milline on intellektuaali roll ühiskonnas? Sa oled ise olnud viimaste aastate jooksul sotsiaalselt aktiivne, hakanud sotsiaalselt aktiivseks, sekkunud probleemidesse. Sinu õpetajatöö on ka valgustuslik?

Ma olen üks väheseid inimesi Eestis, kellel on tegelikult võimalik seda intellektuaali sotsiaalset rolli täita. Sellepärast, et enamus inimesi on seotud nii- või naasuguste jõujoonte, mingite võimustruktuuridega ja lasevad end nendest painutada. Nad ei saa oma arvamust vabalt avaldada. Sest äkki, kui ma oma arvamust avaldan, helistab kantsler see või see sellele või tollele ja ütleb, et minu ?see? tuleb kinni pidada. Äkki antakse mõista, et kui ma saan ?seda? raha, siis see pole soovitav? On nii välja kujunenud, et see mind ei mõjuta. Ja ma olen pannud tähele, et kõik need, keda minu arvamus võiks puudutada, tegelikult respekteerivad seda, et neil on olemas mingi aus vastane. N.-ö. partner, kes ütleb, kui nad mingit jama teevad ? neil on mu meelest sellest salaja hea meel. Enamik inimesi mõtleb nii, et kui nad lömitavad võimu ees, siis neil hakkab paremini minema. Aga ei hakka. Nad lömitavad, järelikult pole neile mõtet tähelepanu pöörata. Nad on lasknud ennast murda ja nende arvamus ei tähenda enam. Isegi need, kes on niitidega seotud, peaksid leidma endas selle julguse, et öelda: see ei tähenda meile midagi.

Kas su romaanis oma korteris püsiva ja säält maailmaga suhtleva mõtleja Bernardi eskapistlik tee on sinu arvates hea valik, intellektuaali paratamatu valik, kui tema hääl ei suuda asju muuta? On see kuju su pakutud lahendus?

Ei ole! Mõlemad peategelased Hector ja Bernard tulevad minu isiksuse kaheks äärmuseks lahutamisest: ühelt tuleb turjalt viisteist-kakskümmend aastat maha võtta ja teisele juurde panna. Aga elus oleks võinud ka nii minna. See on võimalik, kui mingisugused jõud Eesti kultuurikeskkonnas saavad raudselt ohjad oma kätte, et siis ongi siseemigratsioon, Bernardi tee, ainus ja loomulik. Ma loodan tõesti, et nii ei lähe.

Hectori (raamatu noor luuletaja) eluperiood on sul selja taga. Kas see oled mingis mõttes sina?

Nad mõlemad on mingis mõttes mina. Kui mind jagada kaheks, mitte päris nagu dr. Jekyll ja mr. Hyde? ja kumbki pool võimendada äärmuseni, anda neile oma elu, siis tuleks nii välja. Mina olen seal vahepeal. See, kes Hector natuke vanemaks saades võiks olla ja kes Bernard võib-olla kunagi on olnud.

Mis mulle meeldis, on see, et mul on tunne, et see raamat on kirjutatud valgustusliku, hariva eesmärgiga. Et seda võib mingil tasapinnal võrrelda ?Sophie maailmaga?, mis on rohkem lastele kirjutatud. Su raamat on kirjutatud rohkem noorte meeste vaimu kasvatuseks. Vana ja targa ning noore ja tarkuse poole püüdleva mehe sõprus. Kas tahtsid kirjutada oma filosoofia käsiraamatut? Sa käsitled mõnes mõttes kõige levinumaid põhimõttelisi filosoofiaprobleeme, aga ka ühiskonnaprobleeme?

Päris alguses, kui ma hakkasin kirjutama, tahtsin ma kirjutada säherdust Platoni dialoogi, milles Bernard oleks enam-vähem olnud Sokrates ja Hector tema noor kaasvestleja. Aga see läks käest ära ja triivis rohkem sinna Voltaire?i ?Candide?i? poole, sellise filosoofilise esseeromaani poole. Ja seal ikka juhtub ka päris palju. Tegelikult ma andsin selle teksti nii käest ära, et ma polnud päris kindel, et ta on? võib-olla oleks pidanud veel natuke laagerdama. Viimaseid versioone lugesid mõned mu sõbrad ja lähedased inimesed, mõned arvasid, et oleks pidanud olema veel puhtam ja klaarim, kristalliseeritum, vähem säärast narratiivi ja inimlikku, rohkem arutlust. Teised, vastupidi, ütlesid, et romaani telg on huvitav, aga vahel kaldub targutamisse jne. Siis ma mõtlesin, et vahest ongi tasakaalupunkt käes.

Kas sulle meeldiks rohkem, kui seda vaadeldaks kui ilukirjanduslikku loomingut, mis võimaldaks teatavaid pehmendusi, või kui sinu filosoofiliste arusaamade väljendust?

Kuidas nüüd öelda, eks see ole kirjandus, mis väljendab ka minu filosoofilisi vaateid. Aga need on loomulikult lihtsustatud: kui kamina ees ja veiniklaasi ääres mingi vestlus käib, siis see tekst, mis sünnib, on kindlasti midagi muud kui see, mille võiks saata teadusajakirja. Mitte, et üks oleks halvem või parem? Mõlemal þanril on oma võlu. Nagu sa ka raamatust nägid: mind ajab närvi, kui inimesed räägivad filosoofilistest probleemidest, mis on täielikult eristatud/eraldatud elutegelikkusest, kes lihtsalt üheksast viieni tegelevad filosoofiliste probleemidega ja panevad siis oma kabineti ukse kinni. Ja lähevad elavad täiesti teistsugust elu.

Mind paelub koht, kus Bernard räägib, et dialoog on konverentsiks muutumas. See oli üks tugevamaid kujundeid raamatus üldse. Arutlusi asendavad tõepoolest mingid meedia-jututoad, kus mängitakse mõlema poole (eeldusel, et on kaks poolt, kaks väidet) tulisemad tunded, eelarvamused üksteise vastu välja. Telediskussiooni põhiline alus: pole võimalustki, et üks või teine pool saaks oma idee teiseni viia.

Sellega on nii? Ma olen oma elus olnud ehk mõnel suurepärasel konverentsil, kus keegi räägib 10 ? 15 minutit ja pärast seda kestab kolmveerand tundi tuline arutelu, kus kõik saalis viibijad saavad tõesti kaasa rääkida. See on tõesti see, milleks nad mõeldud on. Aga siis on olemas rida konverentse ja sagenema kipub see þanr, kus inimesele on ette nähtud pool tundi, millest 27 minutit ta räägib ja ülejäänud kolm minutit täidab mõni ta sõber, kes räägib, kui tore see on, mis ta teeb? See on vastik, eriti ilged on poliitilise kaaluga konverentsid. Kui kuskil Aafrikas on näljahäda ? mis me teeme? Rahvusvaheline organisatsioon eraldab raha, kutsub kokku inimesed, paneb nad elama luksushotellidesse, teeb neile suured banketid ja lõunad välja ? ja siis igaüks räägib, kuidas tema arvates tuleks seda näljahäda likvideerida. See on ju haige! Sokratesest Habermasini räägivad filosoofid, et probleeme saab lahendada elavas dialoogis. Ja nii see loomulikult ongi. Aga need konverentsid pole elav dialoog, vaid surnud sõnad.

Selline dialoog, nagu sina kirjeldad, on üldiselt ühiskonnas väga haruldane. Ma ei tea, kas sa tunned muret raamatu kui vormi pärast. Või intiimse dialoogi pärast, mis võimaldab aru saada? Mõtlen laiemalt, isiklikke diskussioone, kas või oma abikaasaga. Sõltub muidugi inimestest, osa elab palju tugevamalt meedia mõjuväljas. Isiklik aeg pärast tööd on väike. Kui töös puudub diskussioon?

Nii on tihti, jah. Märksõna on siin ?võõrandumine?. Selle üks võikamaid, ebameeldivamaid vorme on, kui keegi hakkab lausuma lauseid, mis tema jaoks valmis on tehtud. Võtab need enda omaks, räägibki nendega.

Mul tekib ajuti tunne, et Eesti ongi säärane kummaline ühiskond. Siin-sääl liikudes võid näha seebikamalle, õpitud käitumist.

Vaatan su rinnamärki: ?a zombi zdes tiihije?, mis seal salata, see on hea iseloomustus Eesti Vabariigi kohta. Bernard räägib raamatus ka sellest, et ta võib-olla ratsionaalselt oletab, et asi on teisiti, kui ta loodab. Aga mingi hüsteeriline usk, et asjad on nii, nagu ta tahab, loodab, on ainus asi, mis teda elus hoiab. Kui ta tegelikult aru saaks, et olukord on teistsugune, siis ta läheks minema, tähendab, tapaks end ära. Mingis mõttes ta ongi ju minema läinud.

Seda Bernardi arvamust ma mingis mõttes jagan. Ma ei saa elada oletusega, et 90% inimestest on sündimisest saati loodud töllerdavateks idiootideks. Ehkki sellel arvamusel näivad olevat peaaegu kõik tähtsamad Eesti poliitilised jõud.

See paistab nende meediakampaaniaist!

Ja ka poliitikast. Et eestlased peaksid tuima näoga panema välisinvestorile kuuluvas ettevõttes mobiiltelefone vms. kokku; et jumal hoidku, kui mõni neist ülikooli satub, sest see on rahvuslikule majandusele tohutu katastroof. Ja siis on väike-väike grupike elitaarseid tüüpe, kelle vanematel on raha eliitkooli jaoks või lihtsalt hea positsioon, kes siis ka heasse ülikooli pääsevad, eelistatavalt kuskil läänes, siis tulevad tagasi ja hakkavad seda investori firmat manager?idena juhatama. See asi ajab mind väga närvi.

Lased Bernardil öelda, et ei maksa liialt raamatute peale loota. Neis on tarkust, aga sellest ei pruugi meile kasu olla, kui kogemus seda ei täienda. Mis see tegelik kogemuste maailm on, mis peaks olema filosoofia läte, mis ei eemalduks kabinetisügavusse? See, mida sa kujutad, Hectori ja Bernardi suhe, on ka ikkagi ideaal, seda ei ole olemas. Või on, aga väga vähe?

Minu arvates on väga palju. Kui ma olin noor, siis ma olin väga paljude inimestega sellises suhtes, nagu Hectoril on Bernardiga. Praegu, kus ma olen vahepeal, siis ma üritan mõlemat olla. Ja ma usun, et kui ma vanemaks jään, olen ma väga paljude noortega suhetes nagu Bernard. Ja ma ei arva, et see on eriline, ainukordne, see on lihtsalt kahe inimese teineteisemõistmisel põhinev puhas ja soe inimsuhe.

Mul on tunne, et seda siirast inimsuhtlemist on vähemaks jäänud.

Minu vanematekodus oli palju säärast suhtlemist, tihti, poole hommikuni, võidi arutleda mõnd tõsist filosoofilist probleemi. Ma ei arva, et see oleks kättesaamatu.

Äkki on neid noori vähemaks jäänud, kes säärast suhet ihkaks?

Ma usun, et neid endid pole vähem: on lihtsalt mingi meedia poolt peale surutud mask, mis ütleb, et säärane suhe on hetkel out. Kui tahad elus edasi jõuda, siis ürita teeselda, et oled rohkem in-liini peal.

Avalikkuse ees esinedes, taotledes seejuures veenvust, usutavust, pead sa end näitama mõistuseinimesena. Aga kui sa ilukirjanduslikus romaanis hakkad filosoofilise ideena välja käima ?tõelise puudutamist? kui midagi, mis annab olemisele mõtte, siis kas see on midagi säärast, mille taga sa seisaksid igal juhul?

Absoluutselt. See, mida siin on nimetatud ?tõelise puudutamiseks?, on midagi, mida keegi ei saa monopoliseerida: me õpetame teid viieteistkümnepäevasel kursusel puudutama tõelist! Selline silt tühistaks selle mõtte. Kahtlemata on neid, kes üritavad nii-öelda müüa tõelist kogemust, aga nad on enamasti kuritegelikud ahistajad. Tõelise puudutamine on midagi, mida iga inimene saab ise teha. On asju, mis saavad teda aidata, toetada. Ma loodan, et see raamat on üks neist, aga ma ei saa seda kellelegi õpetada.

See on suuresti säärane ?meestelugu?. Võid nõnda feministidele hambu jääda: et naised on ainult vahendiks tõeliseni jõudmisel? Kuigi sa kirjutad ehk vahetust kogemusest ? tunned meest palju paremini.

Minu jaoks on selle raamatu üks võtmepeatükke see, mis algab kohe pärast Hectori naasmist Pariisist. Nad arutavad omavahel asju ja Bernard teeb sellesama etteheite Hectorile. Väidab, et too ei saa hakkama naistega, kes on midagi ise, ta tahtvat neid kui sümboleid või abivahendeid.

Ja kui lõpu juurde tulla, siis Viola, toosama, kes võttis Hectorilt oskuse luuletusi kirjutada ja kes loodetavasti talle selle hiljem tagasi annab ? ma loodan, et viimastest peatükkidest selgub, et ta on üks neist, kes otseselt, vahetult on võimeline puudutama tõelist.

Tema on selline intuitiivne tegelane, kes ütleb otse välja, et tal pole midagi teha intellektuaalse poolega?

Miks tal peakski olema. Intellektuaalne lähenemine on lihtsalt üks võimalik lähenemine tõelisele, mis ei vii lõpuni. Ükski tee ei vii lõpuni. Lähenemine sõltub sellest, milline on tüüp ise. Kõik need lähenemised jõuavad mingi piirini, sellest piirist on siis vaja üle astuda, et seda tõelist puudutada. Tõeliseni võib jõuda samahästi kunstnik, tantsija, langevarjur, ükskõik, mida tehes võib inimene jõuda sellele lähedale?

Aga mobiiltelefonide kokkupanija?

Tegelikult ka tema, aga mitte inimene, kes on võõrandunud. Kellel on täiesti ükskõik, mis ta teeb, peaasi, et ta raha saab.

Milleks meil üldse on vaja sellist kirjandust ja kõrgkultuuri, mis eksisteerib ikkagi omaette hermeetilises ruumis, tal on vaid pisikesed kontaktid muu eluga. Ta turvab mõnes mõttes lihtsalt selle, et võime öelda: meil on see kultuur olemas.

See on nii: keegi läheb teatrisse vaatama Shakespeare?i draamat selleks, et teada saada, mis seal toimub. Keegi teine selleks, et vaadata, kuidas lavastaja asja on käsitlenud, milliseid sümboleid ta kasutab. Aga tegelikult tuleks Shakespeare?i või ükskõik mida muud vaatama minna selleks, et saada vastus mingitele enese sees põletavatele küsimustele. Avatud peaks olema mitte selleks, et saada teada, vaid selleks, et mõista.

Mis sa veel tahaks oma raamatu kohta öelda? Ma olen võib-olla halb küsija, sest mulle see tõepoolest lihtsalt meeldis.

Seda, et tegelikult ei ole see ju keeruline raamat, põhimõtteliselt peaks see olema loetav gümnaasiumiõpilasest kuni kaheksakümnenda eluaastani. See on nagu kamina ees toimuv vestlus?