Kuidas saab olla inimene ilma loomata?

Donika Kelly luulekogus on küll ülekaalus mütoloogilis-poeetiline register, kuid raamatut saab lugeda ka kui oodi liikidevahelisele armastusele ja hoolitsusele.

SVETA GRIGORJEVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Donika Kelly debüütkogu „Besti­aarium“ on Värske Rõhu sarja esimene tõlketeos. Raamat rõõmustab kindlasti nii krüptilisema luule austajaid kui ka neid, kes otsivad luulest nõtket keelt ning kummalis-kummastavaid mütoloogilisi metamorfoose. Triin Paja tõlgitud tekstid pajatavad nii muundumise võlu, inimeseks olemise valu, isiklikku traumat kui ka liikideülest ja -vahelist armastust. Tihti leiame Kelly kogu autorimina ka suisa loomas ennast loomaks: „Teraapias sa räägid. Iga lause algab: / ma tunnen, isegi kui mõtled: miks sa mulle haiget teed? / Tahaksid olla pigem mõni lihtsam loom. // Püüad aimata karu tundeid. / Hülge. Saarma. Seltskonnas on alati kolm. / Kahtlustad et nad ei olegi lihtsad, aga usud, // et nad pole iialgi üksikud“ (lk 55); „Pidasin end lõviks ja maoks. Pidasin / end kehaks, millest piisab kahele, meile. / Ma ei olnud iial üksildane ja see lohutas mind“ (lk 16). Loom-ine ongi see, mis mind Kelly tekstides enim kõnetas.

Naiste loodu(s), meeste miso­güünia ja issanda loomaaed

Loodust kasutatakse siin kogus lennukalt, selle ümber tiirleb kogu Kelly luule ökosüsteem. Tekstide pealkirjadki on ses osas kõnekad: „Lehtlalind“, „Erakrästas“, „Vaal“, „Jaanalind“, „Punalind“. Kogu keskel on aga lausa peaaegu et programmiline lühikestest luuletustest koosnev, truude kaaslaste – koerte – ümber keerlev luule-südamik. Näib, et autorimina süda kuulub peaaegu kõigele, mis pole inimene. Või kui kuulubki inimesele, sedastatakse seda alati just mitte-inim­olendi perspektiivist lähtudes, selle metafoorikat kasutades, sest tõukudes: „Keegi ei lähene põllule nagu mina. Jõuline / galopp, musklis rind – kabjad ja lakk ja vehkiv / saba. Kallis: mõistan igat lille, / igat tiivulist, niiske valguse käes / läikivat keha. [—] Sinu jaoks tooksin kuuldavale / mõne vaevu aimatava heli, tiiva riive tiival, / sel hääle sündimise lävel. Sinu pärast, kallis, / kappan läbi maa. Kappan läbi maa“ (lk 47). Enam kui kaunis ja kaunlev mitme- ja omanäoline mütopoeetika huvitab ja intrigeerib mind aga Kelly looma-loodus just liikidevahelise armastuse-hoolitsemise moment, ood sellele, eriti koertele.

Teadupoolest arvati XX sajandi esimesel poolel, et naine on eriti „kooskõlas“ loodusega ja vastab sellele üksüheselt. Pseudoteaduslikus devolutsiooniteoorias leiti lausa, et kuigi inimene on üldiselt arenev olend, on siiski mõned mehed, aga kõik naised (!) pidevalt madalamateks olenditeks devalveerumise ohus. Muu hulgas devolutsiooniteooria ainetel on kirjutatud näiteks Kurt Vonneguti satiiriline „Galápagos“. Üks teine Ameerika kirjanik ja kirjanduskriitik Bram Dijkstra uurib aga raamatus „Perverssuse iidolid“ („Idols of Perversity“) sajandivahetuse laiaulatuslikku misogüüniat, tuginedes nii kunstnike, kirjanike kui ka teadlaste töödele, sh Klimt, Darwin, Zola, Henry James, Renoir jpt. Dijkstra väidab, et kui meeste kujutamiseks kasutatigi näiteks pool­loomalisi olendeid, nagu näiteks saatürid ja kentaurid, keda sageli karikeeriti muide semiitlike või negriidsete tunnuste kaudu, ei olnud ometigi vaja leida sümboolset vormi, mis oleks kuidagi kujutanud naise nn loomalikku olemust – sest nemad olid juba iseenesestmõistetavalt degeneratsiooni esindajad. Kui aga naisi üldiselt seostati a priori loomade ja loodusliku maailmaga, siis näiteks lesbisid peetigi otseses mõttes loomadeks.1

Veel über-misogüünset ja põnevat samast raamatust: tuginedes Darwini seisukohale, et loom võib naiste lõhnast seksuaalselt erutuda, on inglise arst ja eugeenik Havelock Ellis väitnud, et loom näitab nii mõnigi kord naisele cunnilingus’e kaudu tänutunnet. Mõnel juhul on looma ja naise vahel isegi vaat et seksuaalvahekord. Ellis seostas ka näiteks noorte tüdrukute lesbilist käitumist hilisema loomadele „orienteerituse“ (silmas peetakse loomade pidamist ja nende eest hoolitsemist) ühe eelsoodumusliku faktorina.2 Tegelikult paigutub sellesarnasesse mõtlemise spektrisse ju ka paavsti hiljutine nn demograafilise talve „fopaa“, arvamusavaldus, et lastetud inimesed ei tohiks olla loomaomanikud ja et loomaarmastus pärsib lastesaamist. Issanda loomaaed on tõesti kirju – aga siiski on huvitav, et näiteks loomade ja naiste vaheline side näib teatud (eriti konservatiivsete) meeste meelest olevat üks võimsamat liiki õõnestav jõud. Võtan selle peale oma kolm kassi kaissu ning lähen vallaliselt ja vallatult arvustusega edasi.

Naine, koer(ad) ja liikidevaheline armastus

Mütoloogilis-poeetiline register on Kelly kogus küll ülekaalus, on koguni selle maailma-loome kese ja tähistav telg, kuid ometi meenus neid tekste lugedes esmalt just Ameerika feminist Donna Haraway, eriti ta kaaslasliikidest rääkiv manifest.3 Haraway tekst räägib looduse ja kultuuri põimumisest ning koerte ja inimeste ühisest jagatud elust – autori arvates seob neid „tähendusrikas Teisesus“. Haraway tuletab meile kogu oma akadeemilis-bioloogilis-poeetilises keerukuses meelde: koerad on olulised, ka inimeseksolemise mõistmisel oleme sõltuvad meie neljajalgsetest sõpradest, ehkki kaugeltki mitte ainult neist.

Donika Kelly on Iowa ülikooli abiprofessor ning õpetab seal loovkirjutamist. Tema sulest pärinevad luulekogud „Bestiary“ (2016) ja „The Renunciations“ (2021).

Ladan Osman / donikakelly.com

Nagu mainitud, käsitletakse „Bestiaariumi“ ühtedes kõnekamates luuletustes autorimina ja koerte vahelist sidet, selle lõpmatut tähenduslikkust, intiimsust. Kelly võtab seda tõsiselt juba pelgalt sellest kirjutades, sellele oma luules ja tekstides ruumi luues: „koerad pikutavad su jalge ees või soojendavad su süle. / Teevad talutavaks selle, mida pead / taluma“ (lk 26); „See südamevalu on nagu klišee: aus / ja igav. Sinu väikesed koerad on ainsad, / kes jäävad“ (lk 28); „Diivan on ikka ja jälle / parim ravim üksinduse / vastu. Kitsas ja pruun. Sa tead, / et väikesed koerad äratavad su üles, / kui naaber tööle läheb, kraaksuvad / ja klähvivad“ (lk 32); „Kodu on seal, kus su koerad on. Kodu on / seal, kus jumalad on. Su jalgadel / on üsna külm. Ometi väriseb väiksem / sinu kõhu peal. Sina saad aina edasi temaks“ (lk 36).

Nii loomadega jagatava intiimsuse kui ka rohkearvuliste mütoloogiliste olendite, nii nendest pärinemise kui ka nendega kokku- ja neist väljakasvava keha-kehalisusega Kelly autorimina justkui lükkab tagasi pelga ja puhtinimliku normatiivse kehalise sotsialiseerituse. Seejuures kohtab autori enda „päris“ identiteeti – mustanahalise lesbi marginaliseeritud seksuaalsust ja sellest johtuvalt näiteks homofoobia kujutamist – kogus suhteliselt harva. Napilt korjab välja selliseidki ridu, mida saaks ootuspäraselt kategoriseerida ning raamida kas siis näiteks „otseselt“ feministliku ja/või poliitilise alla: „valgenahalised tüdrukud katavad viimaks ometi, / pärast lõputut suve täis pronksi ja sära ja lihaseid, // oma jalad kinni. Talv, kus viimaks ometi tunneme, / et meiegi oleme ilusad“ (lk 18). Ka järgnev tekst on näiteks kogu luule üldise mütopoeetilis-hermeetilise stiili ja tonaalsuse poolest kindlasti üks šokeerivamaid ja roppkaunimaid erandeid, mis vaid kinnitab eelnevalt mainitud reeglit: „Nüüdsest tahan näha üksnes poisse, trimmis / kõhtudega, keppimas. // Või taha saamas. // Nimeta seda trööstiks või tõeks, seda, kuidas nad ei vaata / kaamerasse nagu naised, / vaid üksteisele otsa. // Või jumalale. [—] Õpin armastama / meeste välimust. Õpin, // mida omaenda näoga peale hakata / ja onan mille peale aga tahan“ (lk 66).

Oma naha sulgede ja sõbra karva taga peituv poliitilisus

See peamiselt ümberkehastuv, metamorfoosne, voolav ja poorne, tähenduslikus plaanis justkui pidevalt peost pudenev keha, mida me kogus aina uue näo, käte või kord isegi merineitsi sabaga kohtame, ei funktsioneeri sedasi ka konkreetselt millegi ega kellegi ideoloogilise lakmuspaberina.

Donika Kelly lüüriline „mina“ tegeleb küll ajaloo, identiteedi ja teatud kogukondade loomisega – koerte, lindude ja mütoloogiliste olenditega – viisil, mida võiks vabalt lugeda nn ootuspärase ja status quo’liku soo, seksuaalsete tavade ning kaanoni õõnestamisena. Kogus on tekste, nagu me eelnevalt nägime, mida võib lugeda sisult poliitiliseks. Kuid, julgen väita, Kelly tekstiloome ei võta siiski kordagi nõuks omaenda poliitilisust luuleridades otseselt välja käia ja argumenteerida. See on niisugune luule, kus nahapinnale toodud esmased bioloogilised markerid on tekstiloome tarvis otsustavalt tagasi lükatud ja ehitud siis end hoopis nii võõraste kui ka mütoloogilis(ema)te sulgedega, seda küll sõna parimas mõttes. Sellest need olendid ja see teisenemine. Enda lõputu looma-stumine ja loom-ine. Oma taltsutatu ja enda taltsutajate tõsiselt võtmine.

1 Bram Dijkstra, Idols of Perversity. Fantasies of Feminine Evil in Fin-de-Siècle Culture. Oxford University Press, 1988, lk 296.

2 Samas, lk 297.

3 Donna Haraway, The Companion Species Manifesto. Dogs, People, and Significant Otherness. Prickly Paradigm Press, 2003.

„Rohkem palve kui jutustus“, intervjuu luuletaja Triin Pajaga

Triin Paja „Ürglind“

Triin Paja luulesalv

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht