Millest mõtled? – Küll need maised asjad lahenevad

VERONIKA KIVISILLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

2023. aasta oli vaevalt paar päeva vana, kui seisin Norras Kvernesi püstpalk­kirikus. Oli kirgas ja jäine ilm ning sees isegi külmem veel kui õues: maalitud seinad ja laed lausa õhkasid külma, mille auväärne puust hoone endasse oli kogunud.

John Harry nimeline vana mees oli tulnud ja spetsiaalselt meie jaoks kiriku avanud. Ütlesime pärast talle, et olime tänutäheks natuke raha kiriku heaks vipsinud. Tal oli küll hea meel, aga rehmas käega ja lausus: „Ah, küll need maised asjad kuidagi ikka lahenevad!“

Seal külmas kirikus jõudsin lõppenud aasta kiirkorras silme eest läbi lasta. 24. veebruaril kadus usk, et selles me maises korras mingitki loogikat ja lahenemist oleks. Esimesed nädalad kulgesid ängis ja mingis halvatuselaadses seisundis: mis mõttes ma istutan lillekesi või kirjutan lasteraamatut, kui on SÕDA? Oli ka ebamäärane süütunne selle­pärast, et meil siin on kõik hästi. Õnneks jõudis ruttu kohale, et peab tegutsema. On terve rida asju, mida siiski on võimalik teha, et need maised asjad liiguksid natukenegi lahenduse poole.

Fragment Kvernesi püstpalkkirikust Põhja-Norras. Hoone on ehitatud arvatavasti 1630. aastal. Norra ainsa pärast reformatsiooni ehitatud püstpalkkirikuna on see omasuguste seas noorim.

Veronika Kivisilla

Aprilli lõpus olin Islandil ja päris põhjas, Siglufjörðuri külas, räägiti vene oligarhist, kes oli möödunud suvel seal randunud ning terve kuu laianud ja ärbelnud ning küla terroriseerinud. Kui rahahai tütrel oli sünnipäev, lennutati Moskvast Põhja-Islandile eralennukil spetsiaalne tort. Kahjurõõm pole kõige ilusam tunne, aga nüüd hõõrus kogu küla rahulolevalt käsi, kui kuulis, et selle­sama oligarhi luksusjaht oli äsja arestitud. Kahjurõõmust parem, päriselt tervendav tunne oli aga see, kui koristasin fjordirandu. Rassisin Islandi karges varakevades ja võitlus ookeaniprügiga sai kuidagi laiema tähenduse.

Meenusid kaks last, kes kelgutasid sõja esimestel nädalatel kodukandis Rahumäel ning ütlesid, et teevad seda Ukraina toetuseks – üks kollase, teine sinise kelguga. Juba siis taipasin, et iga meie samm ja tegevus praegusel ajal saab, peabki olema Ukraina toetuseks, isegi kui sellest pole neile otsest kasu. Nõnda siis korjasin fjordi randadel kokku plastikut ja see oli üks viis võidelda. Jah, tulevad uued talvetormid ja kannavad randa uut prügi, aga see plastik ei murene enam siin miljoniks mikroplastikuosakeseks, mõtlesin, kui lohistasin sajaliitriseid prügikotte.

Neil päevil elustus kunagine heade märkide mäng, mis oli lapsepõlves tavaline, kui mul oli kombeks üht või teist tõlgendada hea endena. Toona lugesin märke, lähtudes ilmselt eelkõige oma väikestest soovidest ja vajadustest, nüüd aga andis jõudu kujutlus seesuguste märkide laiemast mõjust. Väga jõustavalt ja tähenduslikult mõjus kohtumine Vigdís Finnbogadóttiriga Reykjavíkis Islandi rahvusmuuseumis.

Reisimine, tegutsemine, kohtumised inspireerivate inimestega on alati aidanud, kui äng selle me maise elukorra pärast lämmatama hakkab. See on teada asi, et kõik omandab siis kuidagi õigemad proportsioonid. Seda enam ehmatab, kui näed kedagi, kes elab oma kitsa pildi sees. Eriti, kui midagi sellist sellest kellestki ei arvakski. See lugu eelmisest aastast mõjus ilmselt nii, et tuli meelde veel ka uue aastal algul Kvernesi kirikus seistes.

Nimelt, üksikasjadesse laskumata, käituti ühes Tallinna poes kassapidajaga äärmiselt ebaviisakalt ja ebaõiglaselt ning sellesse oli segatud üks tuntud inimene. Ma sekkusin ja astusin kassapidaja kaitseks välja: „See, et klient on kuningas, ei tähenda, et kassapidaja oleks igasuguste õigusteta ori!“ Vastus „Me pole siin Eestis korralikult kliendid olla saanudki!“ võttis sõnatuks. Kuidas on võimalik üsna lähedal toimuva õuduse taustal mitte aru saada, kui hästi meil asjad siiski on?

Muidugi on miljon maist muret, mis ajuti on üleelusuurused. Kui tulin Norrast, avastasin, et suur männioks on lõhkunud osa mu rõdupiirdest. Aga mu kodu oli alles. Ja kelder, mis äsja remonditud, täis küttepuid, moose ja õunu. Kelder, mitte varjend, ja lootus, et sellena seda kunagi kasutama ei pea. Mu kodu on alles ja John Harry sõnad hästi meeles: „Det ordnar seg, alt dette jordiske! – „Küll need maised asjad lahenevad!“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht