Kultuuriajaloost nokastanud ehk Kurgedega kurbuse kallale

„Musta päikese“ jaburate sündmuste, tegelaste ja kujundite parmas avardab Eesti kultuurilugu, et juhatada lugeja kollektiivse psüühe süvakihtideni.

HEILI SEPP

Mullu maikuu lõpupäevil flaneerisin Võru kesklinnas. Oli pühapäeva hommik, päike paistis pilve alt ja tänavad olid sama inimtühjad kui hääletud. Äkitselt hakkas ühe madala puumaja avatud õhuaknast kostma vaikne lõõtspillimuusika – ei kurb ega üleliia rõõmus. Ja järsku, seistes kesk vähemalt sajandivanuseid maju, ei mõistnud ma enam, kus, ei – millal ma olen. Tundus, nagu võinuks ma olla mis tahes hetkes viimase kolme sajandi jooksul.

Aga mis võisin mina, ajarännu-diletant, neist asjust tollal teada … Siis ei olnud ma veel lugenud „Musta päikest“. Kreutzmatsini poolt aja ja loogika jalavõrudest vabastatud Võrus ootas mind peale saunaks köetud õhu, paljastet bumbo’de, wood’ide ja cat’idega linnarahva, kurgede diktatuuri ja mustaks tõmbuva päikese veel palju muud. Neis üsna eriskummalisis tingimusis üritasid eluga toime tulla Lauluisa elik Kõrtsiisa Kreutzwald, tema kurg ning teised, keskkonnale sobiliku absurdinaha üll tõmmanud ajaloolised tegelased nagu Georg Julius von Schultz-Bertram, (Victor) Hehn, Lydia (Koidula) ja Marie Heiberg (siin geiluuletaja Mart Heiberg).

Dr Faehlmanni surmast (kes teeb romaanis siiski väikese sutsaka) on paarkümmend aastat möödas (lk 98), dr Kreutzwald ei ole veel Tartusse kolinud. Seega võib sündmustiku dateerida tinglikult 1870. aasta lähedusse. Siiski ei ole ajal tos ilmakorras määravat tähendust. Nõnda ei häiri kedagi, et Heiberg sündis alles 1890. aastal, kuna Kreutzmatsini Võrru on asja ka Abram Hannibalil, kes lahkus siit (aga ilmselt siis mitte sealt) ilmast 1781. aastal, ja kuninganna Kristiinal, kes tegi sama (või siis ei teinud) veel sada aastat varem. Hiljemalt romaani keskpaigas, kui dr Schultz-Bertram äsja Võrru jõudnuna šokeeritult küsib: „Miks te kõik siin Kreutzwaldi majas alasti olete?“ (lk 98), on lugeja juba absurdiga kohanenud ja jälgib toimuvat resigneerunud muigel. Sellegipoolest on lõpuks amokki jooksva Võru ümber kaasi kinni lüües kiusatus hüüatada „Oh sa moššuš ja valeriana! Nüüd minu viimane sõna on küll – appi! Appi!“.

Tegu ei ole enam nostalgiaradadele heilutava lõõtspilliheliga, vaid tõelise taifuuniga, mis sõlmib kassi mängulustiga ajalõngast alguse ja otsata pusa. Kas nõnda ikka passib või on ses hulluses ehk siiski järjekindlust? Otsustasin leida vastuse mõne mõtteeksperimendi abil.

Esimene mõttemäng. Noored kirjandusteadlased Tartust

Alustuseks küsin endalt, mismoodi vaataksid toimuvale eestiaegse kasvatusega noorhärra Rudolf Põldmäe ja prl Aino Undla, kes lähetati kirjandusmuuseumist sisustama loodavat memoriaalmuuseumide esiklast, Dr. Fr. R. Kreutzwaldi muuseumi. Just sedasama hoonet, mis Kreutzmatsini ja Musta Kure sulgede vihina all hiiglaslikuks saunaks kohandatakse. Oleksid nad ehk kohutatud sest korralagedusest, sealhulgas Kreutzwaldi kõrtsi pagendamisest?

Ilmselt mitte, tõden endalegi ootamatult. Vahel on absurdseimgi fantaasia reaalsusest vaid sümboolse lõtku kaugusel. Oli ju Kreutzwaldi eluase õigupoolest pikka aega kõrts ehk joomaurgas (või Võru Käsitööliste Seltsi restoran, kui sildi järgi otsustada), kuni linn selle 1940. aastal muuseumiks ostis.1 Mis aga taevas mustaks tõmbunud päiksesse puutub, siis ega seegi nägemata jäänud. Nii oli muuseumi avamiskuupäevaks määratud 22. juuni 1941, mis lükati sõja puhkemise tõttu 28. juunile. Ja kuigi 27. juuni öösel langes Võru pommirahe alla ja Tallinnast jäid tähtsad külalised saabumata, avati muuseum Rudolf Põldmäe juhtimisel ikka.2 Peatselt linna okupeerinud sakslased võtsid hoone üle nagu parv Hannibali musti kurgi ning eksponaadid toimetati ajutiselt kohalike kodudesse varju. Kangekaelselt taevas püsinud must päike paistis lähiaastatel nii Rudolf Põldmäe kui ka selleks ajaks temaga abiellunud Aino Undla ja nende laste peale, kes kõik Venemaa avarustesse saadeti. Kuidas see käis, seda teavad kuredki (lk 129). Nõnda ei saa öelda, et raamat kõneleb millestki muust kui ajaloost, kuigi veidi teises keeles, kui oleme harjunud – sümbolite keeles.

Ja keelest peab kindlasti rääkima, sest „Must päike“ on kohati samaväärne keeleseiklus kui näiteks Anthony Burgessi „Kellavärgiga apelsin“3 või Vladimir Sorokini „Sinine pekk“4. „Gogoli disko“5 lugeja ütleks ilmselt: seda oligi arvata … Suurem osa mitte-(päris)-eestikeelsest tekstist on tõlgitav Jamaica patois sõnastiku abil, aga tõlkimine ei ole kohustus. Pealegi ei piisa sest Jamaica kreoolkeelest, sest lisaks Kurepoja võõramaa-sõnadele on Lauluisalgi keelendeid varuks. Hiirekest kutsub ta näiteks mus-musiks, ajendiks küllap loomakese ladinakeelne nimetus. Teisal tuleb aga ette ka imelisi maakeelseid sõnaühendeid. Nii kõlab kaunilt dr Kreutzwaldi kurtmine: „Päris ennemuistne valu tuli minu üle …“ (lk 130).

Nagu ilmselt kõigel ses raamatus, on ka keelenihkel sümboolne tähendus. See on viide Mooramaale elik Aafrikale (moorlaste maale, sest mustanahaliste liikumist läände käsitleb autor pagulasteema tuules teadlikult6). Mööngem, et Jamaica ei paikne Aafrikas, vaid Kariibi meres, ning Kurepoeg ei saanud kuidagi omandada kariibi kõnepruuki Etioopias ega mujal Aafrikas, kuhu ta tagasi õhkab. Jamaical elavad mustanahalised, kuid nemad ei ole sinna sattunud mitte enda vallutushimu ega reisikihu tõukel, vaid orjakaubanduse ohvritena. Nii viib seegi absurdimaailma sobilik error meid tõele lähemale ja aitab näha toimuvat postkolonialistlikus võtmes, toeks Hehni tegelaskuju arutlused kultuurist (lk 87). Igatahes pole lood kaugeltki mustvalged, seda enam, et ka selle loo mustad ja valged kured on mõlemad pärit Aafri­kast. Kõrvalmärkusena: valge-toonekurg on Eestis üsna hiljutine sisserännanu. Esimene pesitsemine registreeriti alles 1841. aastal, mis võib selgitada ka päris-Kreutzwaldi huvi selle esialgu eksootilise linnu vastu.

Paavo Matsin romaani „Must päike“ esitlusel Tartus.

Erakogu

Teine mõttemäng. Alkeemia, Jung ja transformatsioon

Kus Matsin, seal on ka alkeemia. Esoteerilist vürtsi annab hermetistlike sümbolite galerii, mis lugeja silme eest läbi paradeerib. Kui filosoofi kivini ei jõua, siis mingisugusele saladusele lähemale küll. Kuulub ju romaani lõpus tähenduslikuna taevasse ilmuv kujund – päikest neelav lõvi – alkeemilise protsessi ühe faasi ehk lahustumise (solutio) sümbolite sekka. Šveitsi psühholoog Carl Gustav Jung, kes rikastas oma arengukäsitlust alkeemiliste paralleelidega, on öelnud: „Lahustumine on lunastuse eeldus. Müsteeriumi subjekt pidi elama läbi kujundliku surma, et saavutada transformatsioon.“7 Ja transformatsiooni on ses romaanis tõesti kamaluga.

Kui juba Jungi juurde jõutud sai, siis tundub, et autor on kirjutades kasutanud üht põhilist jungiaanlikku meetodit – amplifikatsiooni. (Teadaolevalt on ta Jungi teooriatega hästi tuttav.8) Just selle meetodi abil tungis Jung unenägude psühholoogilise tähenduseni. Ta leidis, et kui unenäos hakkavad end ilmutama kollektiivse alateadvuse kujundid, siis ei ole niisugusel psüühilisel materjalil mingit tähendust, kui see taandatakse pelgalt unenägija eraelulistele detailidele. Unenäos tegelikult peituv rikkalik tähendus tuleb ilmsiks siis, kui „tugevdada ja laiendada seda tähendust kõigi meie käsutuses teadlike vahenditega – kasutada n-ö amplifikatsiooni“.9 Amplifitseerides, kasutades selleks mütoloogilist, ajaloolist ja kultuurilist materjali, aitame sümbolil jätkata oma loomulikku rännakut, kuni see saab meile mõistetavaks. Näiteks: portselanlõvikesest pr Kreutzwaldi kummutil saab selle meetodiga hiiglaslik alkeemiline lõvi taevas, kes neelab päikese – see viitab transformatsioonile, lahustumisele ning oma olemuse kaotusele, et saada uueks tervikuks.

Seega võiski jaburate sündmuste, tegelaste ja kujundite parmas sündida autori katsest avardada amplifikatsiooni abil Eesti kultuurilugu, et juhatada lugeja kollektiivse psüühe süvakihtideni. Nii loometegevuse kui ka unenägude kaudu triivib meie käeulatusse teadvustamatusest pärinevat materjali, mida saab tõlgendada sarnaste meetodite varal.

Teen veel ühe mõtteeksperimendi. Nimelt leidis Jung, et unenägudel on tihti „selge struktuur, mis ei erine kuigipalju draamateose ülesehitusest“ ja neli osa.10 Sissejuhatus ehk ekspositsioon esitleb meile toimumiskohta ja peategelasi. Järgneb arengufaas, kus olukord muutub mingil põhjusel keerukaks ja kerkib pinge. Kulminatsioonietapis (peripeteia) juhtub midagi otsustavat või leiab aset suur muutus. Viimane osa on lahendus (lysis). Jung möönab, et igas unenäos ei pruugita selleni jõuda, aga lugeja rõõmuks julgen arvata, et Kreutzmatsin selle oma Võru-nägemuses siiski saavutab.

Romaani esimene peatükk on ekspositsioon: tutvume tegelastega nende normaalolekus, niivõrd-kuivõrd miski ses absurdses maailmas normaalne on. Siis ilmub pilti Must Hannibal, paisates status quo segi nagu Moskvasse saabuv Woland. Seejuures paistab „Must päike“ kummardavat Bulgakovi saatanliku karusselli ees veelgi sügavamalt kui „Gogoli disko“ omal ajal. Arengufaasis võtavad Võru linnas võimu mustad linnud, sünnivad segased lood ja ilm köetakse teadmata eesmärgil kuumaks. Kulminatsioon saabub kuninganna Kristiina saladuse paljastamise laineharjal koos Lauluisa pragmaatilise diagnoosiga. Pärast puudet läbinisti antimüstilise ihuhädaga naaseb elu uuesti oma loomulikku voolusängi, aga siiski mitte päris endisel kujul.

Lahendus saabub ja iga kurg leiab oma saatuse. Lysis on transformatsioon, ehkki mitte see, mida oodati. Välja ilmub isegi pr Kreutzwald, kelle puudumine abikaasa kõrvalt panigi juba muretsema. Stseen meenutab taas kangesti Bulgakovi teoses kohatut. Proua seisund vastab justkui kolmandiku osas Saatana ballist toibuvale Margaritale ja kaks korda sama palju Krimmi lennukilt maha astuvale Lihhojedovile.11 Lõpus saab selgeks seegi, et võimaliku arengu seisukohalt ei ole kandev tegelane sugugi dr Kreutzwald ega ammugi tema kurg. Pilk tuleb pöörata hoopis Hehni ja Heibergi poole. Selle tõestuseks katsetan veel üht Jungi skeemi, mis toob meid tagasi alkeemia juurde.

Jung kõrvutas psühholoogilised muudatused nende sümboolsete vastetega alkeemias.12 Etappe on taas neli ja huvitaval kombel sobituvad need kenasti eespool käsitletud nelikjaotusega. Psühholoogiliste muudatuste algstaadiumi iseloomustab nõrgenenud dominandiga egokeskne seisund; alkeemias vastab sellele vanadusest nõder ja surmale lähenev kuningas. Esimeses peatükis ilmuvad meie ette kibestunud inimkrabi Hehn ja lodevavõitu „Urvaste homoseksuaal ehk chi-chi-man“ Mart. Teine ja kolmas etapp toovad kaasa ego ja teadvustamatuse kokkupuute ning konflikti, millele järgneb süntees. Alkeemilisteks vasteteks on kuninga kadumine ema kehasse või lahustumine vees ning sellele järgnev rasedus või haigus, aga ka värvikirevus. Neljandas etapis moodustub psüühes uus dominant (Selbst ehk Ise), mida tähistavad ringikujulised sümbolid. Alkeemias ilmub siin välja kuningapoeg või hermafrodiit. Nii Hehni kui ka Mardiga toimub romaanis palju. Tulemuseks on see, et Hehn transformeerub lausa uueks meheks, kes kõnnib sirgelt kui „uhke kurg“ (lk 173) ja pillub salatarkusi. Kurepoisiga omalaadseks tervikuks ühinenud Mardi ainsaks mureks aga saab, kuidas see „elust suurem etioopialik õnn“ oma popsitaresse ära mahutada (lk 168). Pilt samal ajal äralennuks valmistuvatest kurgedest, kes linna kohal suure musta ringina tiirutavad, toob taas meelde Wolandi ja tema lendavad ratsanikud, lahkumas Moskvast pärast kuratlikke vingerpusse.

Hehni ja Heibergi teisekssaamine lubab arvata, et alkeemilised vahendid töötasid vähemalt tinglikult. Mingit sorti magnum opus sai ju teoks. Kui ses romaanis on üldse mõni saladus, milleni jõuda, siis need kaks äramuudetut on selle võti. Sellekohase vihje võib leida ka Lauluisa viimasest lausest: „… mina olen nii enne kui pärast ikka ühtviisi moondamata“.

Kolmas mõttemäng. Heibergi igatsetud lunastus

Kuigi Hehni karakter on köitev, peatun lõpuks siiski Heibergil. Teen seda südamest tuleva tänulikkusega, sest Kreutzmatsin sai hakkama seal, kus päriselu jänni jäi. Ta on kinkinud Marie Heibergile lunastuse – lootuse, olgu või laenuks. Sedaviisi on ta loonud luuletajanna tänase lugeja ette justnagu uuena. Omal moel ongi „Must päike“ hommage poetessile, kelle sisemaailm oli vahest painavamgi kui see romaan.

Tõsi, sissepääs Kreutzmatsini hullumeelsesse Võrru tuli tal lunastada naiseksolemise hinnaga. Sellest on kahju, sest olgem ausad: kas siis Eesti ajaloos hullumeelseid meespoeete vähe on? Teisest küljest annab nihe – naisest on tehtud homoseksuaalne mees, midagi tõeliselt veidrat XIX sajandi kreisilinnas (isegi kui see tundub pigem crazy linn) – hästi edasi Heibergi kohatust n-ö normaalreaalsuses. Piisab vaid tema kujutlemisest näiteks Friedebert Tuglast kohvikutes armuvalus passimas või hommikuti kirjanikuhärra ukse ette lilli puistamas. Martki on jabur, aga kes ses romaanis ei oleks …

Seevastu Heibergi vaimne integriteet on äratuntavalt terviklik. Tema lüüriline ja nägemuslik olemus ilmub lugeja ette täiesti loomulikuna. See loomulikkus säilib isegi siis, kui poeesia ja naiivsuse gaasiline segu ajab ta hinge puhevile ning Mart hakkab jutu poolest meenutama kubjas Hansu ja tema kratt-lumemehe hüpoteetilist ristsugutist.13 Mis tundub liialdus, ei ole seda siiski mitte. Kreutzmatsin kasutab nimelt Heibergi tegelaskuju mõtete edasiandmiseks enamasti Marie Heibergi enese sõnu. Teksti on põimitud autentsed Heibergi tsitaadid ja nende mugandused. See on tema päris „hämar olemine,“ mis meieni jõuab.14 Siin on näiteks Heibergi luuletused „Käisin üksi“ (lk 18), „Uni“ (lk 36-37), „Tita“ (lk 65-66), „Tuttavatel teedel kõnnin“ (lk 139) ja „Mu luule“ (lk 168).15 Ta luule tunneb end siin nõnda kodus, et enam ei teagi, kas Heibergi olemusele täpselt pihta saav tõdemus „Lõpuks sai ta aru, et küünal oli valetpidi käes. Eks nii olid lood kogu tema eluga …“ (lk 167) on pärit (Marie) Heibergi enda või Kreutzmatsini sulest. Võib-olla ei ole see ka oluline. Oluline on hoopis see, et romaanis leiab Heiberg õnne, mida viimased paarkümmend eluaastat vaimuhaiglas veetnud ja seal 1942. aastal armetuna surnud luuletajanna päris elus ei leidnud.

Skeptik võib küll öelda, et õnn või asi – ega siis Kurepoeg ole Heibergi igatsetud Friedy, ehkki ta teda roostikus samamoodi hiilimas käib. Aga kas see on välistatud? Maailmas, kus Puškini vaarisa ilmub kure kujul, ei ole eriline kunsttükk Tuklalgi sama teha. Hingesidemele kõnealuse linnuga viitab juba arukas, kõnelev ja seltsielu armastav kurg tema „Väikese Illimari“ keskmes. Kui siia lisada Tuglase kütkestav mõju daamidele ja tema unustamatud Aafrika-muljed,16 ei tundugi see võimalik topeltidentiteet mõeldamatu. Parafraseerides Tuglast ennast: kes võiks täielikult teada selle linnu lugu!17

Mart Heibergi nimelise tegelase lahkumisstseen „Mustas päikeses“ meenutab üht lootustandvaimat tarokikaarti – Narri. Pildil Narr Visconti-Sforza kaardipakist (u 1450).

Wikimedia Commons

Sajanditagune sümbolistlik poetess ja esoteeriliste pürgimustega Matsin on üsna loomulik kooslus, mistõttu ei ole imeks panna, et nad on teineteise leidnud. Kõlab ju Heibergi luule kohati vaat et sama alkeemiliselt kui Matsini kirjaread. Ei imestaks, kui Heibergi tekstide põhjalikumal uurimisel ilmneks, et musta päikese kujund on sealgi pesa teinud. Ehk tundub vaid nii, aga autor paistab jätvat kõige südamlikumalt jumalaga just Heibergi-nimelise tegelasega. Tema lahkumisstseen on visandatud niimoodi, et meenutab üht lootustandvaimat tarokikaarti – Narri. Autor teeb sest esoteerilisest sümbolist varem küll möödaminnes juttu, aga ei avalda, et ainus nummerdamata kaart Suures Arkaanis tähistab süütust ja Teekonna algust. Tähistab seda, et kõik on ees ja määramatu ning võimalused piiritud. Õnnetu Marie Heibergi surma kohta on kasutatud epiteeti „lunastav“,18 aga see lunastus siin on palju parem. Narr asub teele ja teda ei seo kord paika pandud rajad.

Lõpetuseks

Ja ei piira ka (Kreutz)Matsinit paika pandud ajad. Nii nagu mõni psühhotroopne aine võib viia meeltevälise kogemuseni, annab „Must päike“ ajaloovälise kogemuse, tihendades ja segades seda, mis sündis või võinuks sündida, sellega, mis on suisa mõeldamatu. Hea õnne korral võib lugeja sattuda seisundisse, kus ta suudab näha näiteks Kreutzwaldi või Heibergi enama kui ajalukku tsementeeritud puuslikuna. Kreutzwald võib meid küll vanadelt piltidelt autoriteetselt põrnitseda, kuid temas on nii „kuratlikku rauka“ (lk 53) kui lausa „kuremölakat“ (lk 23) ennastki. Meenutan, et kirjas Faehlmannile tögas ta kord (päriselt), et tahab: „Riia arstirohu-valitsusele kirjutada, et mind edaspidi Võru kreisiarsti rumalate kirjade eest võtaksid hoida või kirjutajale tagantotsast perse-pumbaga niipalju eluviisi saaksid sisse pumpama, et ta sõge tormlane viisaka inimese kombel hakkaks kirjutama“.19 Usun, et „Musta päikese“ autor ei oleks oma kirjatööga selliseid ähvardusi ära teeninud.

Erinevalt mitmetest illegaalsetest ainetest, ei ole Kreutzmatsini kanget, kuid mõjusat kirjakeedust veel keelatud ainete nimistusse kantud, mistõttu soovitan seda tarvitada. Eriti hästi toimib see koos külastusega Dr. Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi, mille külalislahked perenaised teevad igale Kreutzwaldi-huvilisele seal põhjaliku tuuri. Tänu taevale, ei ole kured jõudnud maja (veel?) saunaks ümber ehitada. Everything is endiselt everything.

1 Külaskäik Fr. R. Kreutzwaldi muuseumi. – Eesti Sõna, nr 1, 3. XII 1941.

2 Juurtega sajandite mullas. Kogumik F. R. Kreutzwaldi nim. kirjandusmuuseumi 50. aasta­päevaks. Eesti Raamat, 1990, lk 23.

3 Eesti keeles 2001, Udo Uibo tõlkes.

4 Eesti keeles 2002, Jüri Ojamaa tõlkes.

5 Paša Matšinov, Gogoli disko. Lepp ja Nagel, 2015.

6 Vt nt Pille-Riin Larm, Kreutzmatsini uus seiklus. (Intervjuu Paavo Matsiniga.) – Sirp 17. XI 2017.

7 C. G. Jung, The Collected Works of C. G. Jung. Mysterium Coniunctionis. XIV kd. Princeton University Press, 1977, § 381.

8 Paavo Matsin, Maarja Vaino, Vasaku käe valikud. – Looming 2017, nr 1, lk 104–110.

9 C. G. Jung, The Collected Works of C. G. Jung. VII kd. Two Essays in Analytical Psychology. Princeton University Press, 1972, § 122.

10 C. G. Jung, The Collected Works of C. G. Jung. VIII kd. Structure and Dynamics of the Psyche. Rout­ledge, 1970, § 561–564.

11 Mihhail Bulgakov, Meister ja Margarita. Integraaltekst. Tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa. Perioodika, 1995.

12 C. G. Jung, The Collected Works of C. G. Jung. XIV kd, § 523.

13 Andrus Kivirähk, Rehepapp ehk November. Varrak, 2000.

14 Marie Heibergi kiri Fr. Tuglasele 23. IX 1918. Rmt: Üks naine kurbade silmadega. SE & JS, 2010, lk 175.

15 Marie Heiberg, Rändaja tütarlaps. Ilmamaa, 2017.

16 Friedebert Tuglas, Teekond Põhja-Aafrika. I–III. Noor-Eesti, 1928–1930.

17 Friedebert Tuglas, Väike Illimar. Noor-Eesti, 1937, lk 47.

18 Nt Peeter Lindsaar, Üks neist oli olnud luuletaja. – Tulimuld 1951, nr 2, lk 115–123.

19 Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. I kd (1833–1866). Eesti Raamat, 1976, lk 20.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht