Kultuurijuttu kõigile ja vahepeal

Rait Avestik

Liigse keerukusega ?OP? ei ähvarda.

OPiraamat. Koostanud Margot Visnap ja Gerda Kordemets. Varrak, 2005.

Pea 300-leheküljelise tekstikogumiku üks koostajatest Gerda Kordemets on raamatu avaveerus muu hulgas öelnud, et ?OPiraamat? on kokku pandud ka sel põhjusel, et televisioonist nähtud ja sealt kiiresti kaduv kultuurijutt jäädvustuks käegakatsutavamalt. Kuna ?peale kaamera kinnipanekut aetud juttudest on siginenud tunne, et olulisim jääb alati ütlemata ? lihtsalt ei mahu teleformaati.? Toimetajad on püüdnud koondada mõtteid selle kohta, mis meiega lähiminevikus juhtunud. Nii nad väidavad, jäädes ka pragmaatilisteks ? ?OPiraamat? ei saa siiski pretendeerida muule kui vaid mõne värvilise killu esiletoomisele suurest ja hõlmamatust maailmast.?

 

Kergest tekstist süüvimist

nõudvani

 

Taoliste ?kultuurikäsiraamatute? tugevus sõltub suuresti sellest, kui suur kontrast on kõige kaalukama ja kõige vähemkaalukama teksti vahel. Selles raamatus on see ilmselgelt olemas. Aga ?OPiraamatu? kontekstis polegi see paha, sest nii nagu ?OP!? televisioonis on suunatud ikkagi laiale auditooriumile, nii on ka raamat laiatarbeline. 28st kirjutisest on 6 ? 8 tõsisemad esseed, 6 on intervjuud ning ülejäänud on vaimukad või vähem vaimukad tekstid-lood-heietused-hämamised-haipimised.

Kui ühest küljest võib tunduda selle raamatu laiaotstarbelisus pisut eksalteerituna, siis teisalt on tegemist lobeda ja lihtsa lugemisega. Siit saab mõtteid ja mõlgutusi tihedamat teksti soovija ning samas on see jõukohane ka inimesele, kes tunneb huvi lihtsalt mõne kultuuriinimese avaliku elu, tegemiste ja vaadete vastu. Korraga kaanest kaaneni läbilugemist see ei nõua ega ärgitagi. Kõik tekstid ei kutsugi väga, samas on tekste, mida tahab ja tuleb mitu korda lugeda. Viimastes olev info ei aegu ning neile saab hiljem viidata.

Sellised on Ilmar Raagi ?Kas mäss kordub farsina??, Märt-Mattis Lille ?Aristokraatia ja demokraatia vahel?, Margot Visnapi intervjuud Marju Lauristiniga, Jaak Alliku ?Repertuaariteater on lavastajateater?, Jaan Ruusi ?Kolm mängufilmi, kolm pilgupüüdjat?, Evi Arujärve ?Muusikal pro ja contra ehk Retsipient omas mahlas?, Krista Kaera ?Kas päike või hõõguv gaasikera? jt.

 

Erinevad kultuurid kõrvuti

 

Selliste kogumike puhul võib tekkida ka küsimus, et miks just need inimesed võtavad sõna ja miks just nendest kirjutatakse. Ent siin ei teki, sest lood on seotud tele-?OP!-iga?.

Samas on tervitatav ka see, et ühes raamatus on kõrvuti näiteks intervjuud Jaan Kaplinskiga ning Õ-Fraktsiooni filmibandega (kuigi viimane mõjus küll tubli promotööna). Räägitakse erinevat juttu, aga tegemist on ikkagi ühe kultuuriga. Kui nüüd tekstidest kultuuri tunnetamise ja nägemise novaatorlikkust otsida, siis seda seal palju pole. Pigem on tegu ikkagi konstateerimistega. Kohati häirib mõne jutu(kese) liigne familiaarsuus, lugejaga semutsemine. Aga jällegi ? küllap koostajad olid just seda taotlenud, mõeldes tõesti laiale auditooriumile. Palju toredaid inimesi, sama palju maitseid. Kuna tegemist on ikkagi teosega, mis jäädvustab, siis on kahju sellest, et fotomaterjal on jäänud tagaplaanile. Ega oskagi pildilist kontseptsiooni kommenteerida?

 

Kultuurikäsiraamat

poliitik-ärimehele

 

Raamat annab kultuuritoimetajatest ja kultuurist kirjutajatest mingi hetkepildi kindlasti. Ehk siis peaks kuvanduma ka pilt praegu kultuuris toimuvast. Kas kultuuris ja kultuuriga opereerijale sealt ka midagi ennekuulmatut ja intrigeerivat silma ja pähe hakkab, on iseasi. Aga ärimees-poliitikule võiks seda kultuurikäsiraamatuna pakkuda küll. On ju selge, et kultuuritegemine sõltub paljuski subsideerimisest ning nende masseerimine ja harimine on tegelikult meie kõigi huvides. Selliste otsustajate pihta on kogumikus hulgaliselt noote ja näpuga näitamisi.

Näiteks kirjutab Märt-Mattis Lill essees, et varem või hiljem peab toimuma kardinaalne pööre: kas siis kultuuripoliitikas või loomingu, esituse ja hariduse kvaliteedis. ?Prantsusmaal võideldi praegune kunstide subsideerimise süsteem välja 60ndate lõpus üliõpilasrahutuste tulemusena. Võib-olla ei peaks ka meie intellektuaalid ja kultuuriinimesed passiivselt lootma plutokraatliku eliidi maitsemeele arenemisele või lihtsalt suuremeelsusele? Võib-olla oleks ka meie kultuuriliselt ja sotsiaalselt käärivas merkantilistlikus ühiskonnas aeg küps üliõpilasrahutusteks?? Marju Lauristin lisab, et ?poliitikutel oleks aeg hakata aru saama, et ühiskond tuleb praegusest ühemõõtmelisest olekust uuesti katsuda kuidagi ruumiliseks muuta, ühiskonnale hingamisruumi anda. Ühiskonda peab vaatlema ka vaimse maailma kujundamise seisukohast.? Ja nii edasi.

Gerda Kordemets loodab avaveerus, et ?ehk ärgitab see raamat mõne vaidluse, lükkab käima diskussiooni?. Loodame, et lükkab, aga kui laiapinnalise? Pigem tuleks loota seda, et näiteks Kivastiku kirest pakatava soigumise või Kiviräha järjekordse intervjuu lugeja leiab sealtsamast ka tekste, mis viivad edasi hoopis teiste tekstideni teistes raamatutes.