Kuue varbaga kollid

Kuigi inimene on võimsalt tunginud makro-ja mikromaailma, on ta ikka nõutu põhiküsimuste ees: kes on inimene, miks ta on ja kuidas ta siin elus peab käituma? Ometi on see kõik rahvajuttudes hästi teada.

PAAVO MATSIN

Käin igal aastal päris mitu korda Lätis, kuna Viljandimaa tõmbekeskus on ikka olnud Riia. Siinsetes vanades taludes võib kohata Riiast toodud mööblikomplekte, mida saab näha näiteks kuulsas ja vanas Riia V. Kuze kohvikus. Aastaid elas mul Riias sõber, kes tegi seal doktoritööd ja võttis ka naise, nii et mul on tänu ohtratele külaskäikudele tema juurde mingisugune ülevaade ainsast siinkandi metropolist olemas. Viimasel ajal olen rohkem liikunud Riiast väljaspool. Mu eriline lemmik on Kuldīga, hertsog Jēkabsi kunagine pealinn, Läti Veneetsia, mida ka paljud lätlased ise peavad kõige kaunimaks.

Kuldīga kanalitega vanalinn on veel üles mukkimata, ka turiste on vähe, peatänava XVI–XVII sajandi barokkapteegis elavad pensionärid, kes vaatavad televiisorist seriaale ja kuivatavad õue peal nööril sokke. Niisugust bullerbylikku keskkonda pole ma rohkem kuskil näinud, sestap on arusaadav, miks Kuldīga on paljude filmimeeste lemmiklinn. Ümber Kuldīga on aga veel huvitavaid losse, näiteks kummitav Ēdole, mille on taastanud vene rikkurid, ja palju muud seesugust vaatamisväärset. Soovitan eriti minna Lätti jaanipäeva paiku, siis saab iga eestlane aru, et meie rahvuslus ja rahvuspühade pidamine on naabritega võrreldes vaid hale vari, sest isegi Riia rohelised Balticu taksod (need on kõige odavamad ja ausamad kasutamiseks) sõidavad pidulike tammepärgadega. Kuldīga linna jaaniõhtu möödub muide täiesti alkoholivabalt ning tule juures ei müüda kunagi õlut ega tobedat šašlõkki. Vestlesin hiljuti ühe läti kirjanikuga, kes ütles, et Lätis tuuakse alati Eestit eeskujuks, aga minu arust võiks küll asi päris mitmes olulises punktis vastupidi olla. Ega väga ei mäletagi, millal enam Tallinnast sai kuhugi lennatud, Riiast saab aga tõesti praegu igale poole. Igatahes asusin suure huvi ja sisseelamisega lugema ka eesti keelde tõlgitud läti rahvajuttude valimikku „Nupukas poiss, kummitav mägi ja maa-alune loss“.

Hiiglased

Muinasjutte ja muistendeid võib ju lugeda mitut moodi. Üks võimalus on otsida lõputult kokkulangevusi, tüüpe, motiive ja veel jumal teab mida. Eks see on ilukirjanduse puhul samamoodi ja on võrdlemisi paratamatu, et kellegi vähem tuntud Pearu must koer sarnaneb ikka kuulsama Fausti nähtud puudliga. Nii kõrvutades ja justkui kõrgemalt ning haardega arutledes võib aga kaduda käest ad hoc-tunnetus, milleks ikkagi minu arvates rahvajutud loodud on. Lugeja peaks just siin ja praegu minema kaasa tema kätte juhtunud või kelleltki kuuldud õpetliku (või absurdse) looga, mis, paisates ta olukordadesse ja kummalistesse kohtumistesse, tahab anda eluks (ja surmaks) kaasa õpetliku juhise, religioosse suhtumise või midagi muud mentaalselt vajalikku. Lugedes tuleks mõelda, et kõik toimuv juhtub sinuga. Vaatamata sellele, et inimene on tunginud juba eelmise sajandi kuuekümnendatest alates võimsalt makro-ja mikromaailma, on ta ikka suhteliselt nõutu põhiküsimuste ees: kes on inimene, miks ta on ja kuidas ta siin elus peab käituma? Ometi on sellised asjad rahvajuttudes (ja palju varem ka müütides) hästi teada.

Jutud igasugu hiiglastest on mulle alati tundunud eriti arhailistena. Päris piibli alguses on kummaline kirjakoht (Mo 6:4), millega eksegeedid pole kunagi midagi mõistlikku osanud peale hakata: „Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid, olid hiiglased maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed.“1 Eks selliseid fantaasiat äratavaid kirjakohti ole piiblis palju: kas või lugu, kuidas Jumal inimestele nahkriided selga tegi (Mo 3:21) ja mida motomehed pühaks peavad, või lugu, kuidas Jumal rohu tegi (Mo 1:11) – mis jällegi kanepit tarvitavaid rastafarisid kõnetab. Ometi jäin 2003. aastal Kairo Egiptuse muuseumi külastades ja hiigel­suurte kujudega täidetud saalides jalutades mõttesse, et ehk ongi ikkagi kunagi mingi selline suurekasvuline rass elanud ja hävinud Noa läbi elatud veeuputusega, nagu piiblis kirjas. Kõnealuses kogumikus leidub samuti lugu, kus Taevaisa hävitab vihaseks saades hiiglase (lk 92).

Pealegi, on täiesti vastuseta küsimus, kuidas oskas kõrberahvas tuhandeid aastaid varem kasutada alles renessansiajal kasutusele tulnud skulptuuritehnikaid. Läti Ojars, Lāčplēsis, Jõu-Jaak, Ušurs, Džūkste ja Kuramaa hiiglased võivad igasuguste loodusobjektide sünni kõrval viidata ka palju varasemale rahvusvahelisele pärimusele. Elegantne link tänapäeva antakse selleks jutus Kuldīga rajanud hiiglastest: „Ühe hiiglase kuub rippunud veel kaua pärast seda Kuldīga kirikus. Niit, millega kuub õmmeldud, oli sõrmejämedune ja nööbid suured nagu puukausid. Kümne aasta vanune poiss suutis hädavaevu kuube kergitada. Kuub olnud sinisavist“ (lk 90). Kairo Egiptuse muuseum on täis selliseid „kuubesid“.

Vaimud ja saksad

Loomulikult on raamatus palju lugusid rikastumisest ja soovist pääseda igapäevaelu vaesusest. Tihti esinevad sellistes lugudes ka jõukamad talupojad või mõisnikud-saksad, kes on kuidagi vaimude või Kuradiga ühenduses. Võib päris ehedalt ette kujutada, kuidas maainimene võis aukartusega vaadata kas või Kuramaa hertsogite hiigelsuurt lossi Jelgavas (praegu põllumajandusega seotud kõrgkooli omanduses) või suvelossi Rundāles (Baltimaade suurim loss, mille lõpuks Vene valitsejanna oma armukesele kinkis). Need tunduvad siiani kuidagi väljaspool igasuguseid mastaape olevat, teispoolset päritolu, suisa kuratlikult suured ja luksuslikud. Lõikasin viimati Kuldīgast Rundālesse sõites veidi mööda külateid (Lätis on kõik kõrvalteed enamasti ikka veel kruusateed, taristu mahajäämus on maapiirkondades mõnel pool silmatorkav) ja sattusin enne lossi mingisse täiesti mahajäetud ja lagunevasse kolhoosiaegsete silikaadist ühepereelamutega asulasse. Kontrast Rundāle lossiga on seega tänini olemas. Pealegi, vaadates hertsogite isiklike esemete kollektsiooni (eripilet lossi sellesse tiiba on kokku ülejäänuga 19 eurot, vähesed turistid ostavad selle, aga tasub vägagi vaatamist), näiteks kodualtarite ohtraid eksootilisi esemeid (armulauapeekrites korallid ja muu seesugune tollal moodne kraam) või iga­suguseid hiina nõusid ja vaase, miniatuurseid teatreid meenutavaid salamehaanikaga sekretäre, ei ole vaja olla hiromant, et arvata, mida võidi rahva keskel kõigest sellest kunagi mõelda. Lisame siia veel uhked sarkofaagid, sõna-sõnalt tõelised lihasööjad, mis seisavad siiani losside all keldrites.

Läti Veneetsia Kuldīga.

Mumbo jiggy / Wikimedia Commons

Nii pole midagi imestada, et mõnes loos kujutatakse mõisnikku suisa keiser Nerona: „Mālpilsi mõisas elanud kunagi väga julm mõisahärra, kes teenijaid halastamatult piinanud: mässinud nad takkude sisse, sidunud posti külge ja pannud tule otsa, ise käinud aga ringi­ratast ja tundnud heameelt“ (lk 62). Sellistes lossides lihtsalt pidigi kummitama ja kummitaski: „Pärast hirmsa isanda surma valitsenud mõisas tema poeg, kes olnud teenijate vastu armulisem kui isa. Ent mitte kuskil ei ole ta rahu leidnud: kuhu iganes ta ka ei läinud, ikka kõndinud tal ees üks verine kogu. Räägitakse, et selles elanud nende hinged, keda tema isa oli piinanud. Ka öösiti pole mõisarahval asu olnud, aina kummitanud kõiksugu tondid. Mõisahärra ei ole seda enam välja kannatanud ja kutsunud seepärast kokku mitut-setut sorti posijaid ja tarku, et need välja selgitaksid, miks tema mõisas kummitab ja mida selle vastu ette võtta. Targad öelnud, et need kummitused olevat kuradid – endise härra teenijad, kes ei anna mitte kellelegi rahu, enne kui neile loss ehitatakse“ (lk 62).

Tundub, et kogumikku tõlgitud juttudes ei ole tehtud suurt vahet paranormaalsete nähtuste vahel: hinged, tondid, kummitused ja kuradid on justkui kattuvad mõisted. Ometi võiks olla just vaimusid käsitlevaid lugusid huvitav vaadelda rangema parapsühholoogilise eritlusega, näiteks legendaarse Hans Holzeri kummituste jaotuse alusel, kes on jaotanud niisugused nähtused kolmeks.2 Esiteks kummitused, kes viibivad eeterlikus kehas mingis (traumaatilises) kohas või selles läheduses, millega neil on side, ja keda saab vabastada, näidates neile „tõepeeglit“, mis annab märku igaühe probleemide võimalikust lahenemisest, mille järel nad saavad liikuda eksistentsi järgmisele astmele. Teiseks psüühilised impressioonid, mingi­suguse emotsionaalse juhtumi kordused, n-ö fotod minevikust – neid võivad tajuda väga paljud inimesed. Kolmandaks „elavate fantoomid“ ehk nähtused, mis on seotud geograafiliselt (mitte ajaliselt) kaugel elavate inimestega, pigem telepaatilised juhtumid sugulaste, armastajate jne vahel.

Vanemate lugude puhul on iseloomulik, et nii meie, lugejad, kui ka rahvajuttude seikluste tegelased ei pruugi tihti suuta endaga kontaktis üleloomulikke objekte täpsemalt määratleda. Loos „Kuidas tekkis Alūksne järv“ on tegelasteks näiteks nii valged kui ka mustad vaimud (lk 23-24), teisal jälle mingid nähtamatud abilised (lk 30-31) jne. Huvitav on pikem jutt „Baišleja lood“, kus öeldakse otse: „Mõnikord kummitused hirmutanud ja eksitanud inimesi – nõiamooridena, valges riides vaimudena, lindude ja metsloomadena, suure musta kõutsina või musta seana“ (lk 57). Baišleja on eesti keeles Hirmuorg. Siin on ehk huvitav märkida, et ka Karksi lähedal on olemas Hirmuküla, millega on seotud mitmeid võikaid vanu lugusid. Külade nimed, nagu ka talude omad, võivad olla vägagi tähenduslikud: kui talu nimi on ikka Närumuru või Vesiniidu, siis on kevaditi uputust karta.

Palju on kogumikus jutte puukidest, kelle omamine võib lõppeda ka õnnelikult (vt lk 40), või puukide toomisest Riiast (lk 35). Mõnes loos on tumedate jõududega võideldes võidumees rätsep, kes võib võita nõia (lk 43-44), mõnikord võib selline võitlus nõiaga võtta päris gogollikud mõõtmed, nii et perenaine, nõiamoor, ratsutab sulasega (lk 44–46). Eks seda või meist ka igaüks Lätis ise proovida, kas tema on üks kange Eesti rätsep. Internetis veidi otsides leidsin kohe ühe hotelliks renoveeritud mõisamaja ja selle ümmarguse torni, mis pärimuse alusel ei ole tegelikult ehitatud ikkagi spaamõnudest puhkamiseks, vaid hoopis sinna kunagi mõisast ära veetud kuradite ja tontide tarvis …

1 Piiblitsitaadid pärinevad Eesti Piibliseltsi 1997. aasta väljaandest.

2 Hans Holzer, Ghosts. True encounters with the world beyond. Black Dog & Leventhal Publishers, 1997, lk 25-26.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht