Kuuldused kirjandus­muuseumi surmast on liialdatud

Eesti Kirjandusmuuseumi uus direktor Tõnis Lukas soovib rakendada muuseumi heaks kõik oma kogemused, teadmised ja kontaktid.

PILLE-RIIN LARM

Eesti Kirjandusmuuseumile valiti eelmisel nädalal uus direktor. Haridus- ja teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjoni otsusel juhib muuseumi alates 1. juunist viis aastat Tõnis Lukas.

Eesti Kirjandusmuuseumi direktorina on teie eesmärk „kirjandusmuuseum kui pidevalt täienevate kogude baasil tegutsev teadus- ja arendusasutus, mis toidab nii rahvus- kui ka maailmakultuuri“.¹ Kas see ei olegi juba nõnda?

Eesmärk on kooskõlas Eesti Kirjandusmuuseumi üldiste eesmärkidega ja praeguse oluga, ma ei lähe muuseumi põhimõtteliselt muutma. Eesti Kirjandusmuuseum on ju rahvusvaheliste sidemetega väga tugev teadusasutus, mis kuulub Eesti-uuringute Tippkeskusesse. Seda teaduslikku taset tuleb ainult hoida. Nende kogude uurimine, mis on rahvuslikul kokkuleppel kokku pandud paarisaja aasta jooksul – enne Jakob Hurda üleskutset olid juba kujunenud Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu, Eesti Üliõpilaste Seltsi raamatukogu jm –, annab kirjandusmuuseumile sügavuse. Tema ülesanded ei piirdu aga ainult sellega. Ühiskond ootab muuseumilt ka rahvuskultuuri ja kultuuriliste sidemete mõtestamist ja selgitamist, rahvahariduslikku tegevust. Selle kõigega ma tahan tegeleda.

Ühiskonna ootus on kõrge: olen kuulnud arvamust, et „kirjandusmuuseumi päästmine on isamaaline ettevõtmine“. Mida sellest arvate?

Kirjandusmuuseum ei ole uppumas ega ole tal käes ka kriisi. Vaade, kas kirjandusmuuseumile tuleb moraalses mõttes appi minna, tuleneb määratlusest, mida keegi kirjandusmuuseumilt ootab. Kui ametkond näeb kirjandusmuuseumis seadusest tulenevate ülesannetega teadus- ja arendusasutust, mõnes mõttes kitsalt raamistatud ülesannetega, siis avalikkus näeb temas ikkagi rahvahariduslikku templit ja Hurda töö jätkajat ühena kahest suurest Eesti Rahva Muuseumi kõrval. On tõesti olnud juttu, et kõigiks nendeks rollideks ei ole olnud piisavalt vahendeid – teadusrahastuse muudatused ja teatud grantidest ilmajäämine või nende lõppemine on toonud kaasa ka rahastamise vähenemise. See on ohu märk, mille pärast nii otsesed sihtrühmad ja partnerid kui ka kultuurihuvilised on mures.

Peame koos andma hoogu ja tuge, et kirjandusmuuseum saaks oma ülesandeid täita, ja selle sees on kindlasti seismine ka selle eest, et rahastamise alused saaks kindlamale jalale. Seda tema roll kindlasti nõuab. Kirjandusmuuseum on rahvusteaduste üks kantse ja rahvusteadustele tuleb rohkem rõhku panna; siin ei saa jääda lootma üksnes rahvusvaheliste ekspertide hinnangutele ja otsustele.

Kas rahvusteaduste kantside kindlustamine ei peaks olema laiema ringi kui ainult haridus- ja teadusministeeriumi missioon?

Iseenesest ei ole ju tähtis, kustkohast raha täpselt tuleb. Praegu, kui haridus- ja teadusministeeriumi kaudu tulev tegevuskulude ja kogude baasrahastuse katmine ega ka kaudselt samuti HTMi kaudu tulev projektirahastamine ei ole olnud kõigiks tegevusteks piisav, siis on tõesti ainus võimalus küsida mujalt lisa.

Veidi aega tagasi lõin kultuuriministrina riikliku lisarahastuse teadusprojektidele kultuuriministeeriumi eelarves: humanitaarteadustele kolm miljonit eurot aastas. Selle aasta eelarves on see kirjas ning loodetavasti hakkab ka teadusasutusteni jõudma. Tegu on riikliku tellimusega Eesti kultuuri täiendavaks uurimiseks ja sellest tulenevaks rahva­valgustuseks, populariseerimiseks: näitused, mono­graafiad, publikatsioonid, konverentsid … Sisuliselt võimaldab see aega „osta“ teadlastele. Kirjandusmuuseumis on kindlasti uurimisteemasid, mis sellele rahale konkureerida võiksid.

Seda toetust võivad taotleda ka teised institutsioonid, me oleme siin humanitaarias ju koos ja koostöö käib üle institutsioonide piiride. Oleme kõik ühest ja samast juurikast ja peamegi koostööd tegema.

Programmi partner on Eesti Teaduste Akadeemia humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond, mida juhib akadeemik prof Valter Lang. Ministeerium ise ei hinda taotluste teaduslikku taset ega temaatilist suunda, seda teevad ikka tippteadlased.

Loodan, et valitsused jätkavad ka edaspidi seda programmi.

Eesti Kirjandusmuuseumi ootab teie juhtimisel „aktiivne tulevik“ ning üks sihte on seejuures haridustegevus.² Palun täpsustage.

Haridustegevus tuleneb muuseumi otsesest rollist. Muuseum on ju tohutu varakamber – tema ülesanne on pühenduda just selle raamatukogu ja arhiivi uurimisele ning anda uurimistöö vili rahva harimisse ja kooliharidusse. Teaduse ja hariduse kaudu väärindatakse kogusid.

Mida ma aktiivse tuleviku all mõtlen? Loomulikult peab kirjandusmuuseum olema nähtav, kuna ülesanne on tal suur, võlu ja hoogu peab olema. Selle aasta alguses kuulutasin kultuuri­ministrina 2025. aasta Eesti raamatu aastaks, sest siis saab 500 aastat esimesest eestikeelsest trükisest. Koostasin ka komisjoni, kes hakkab seda ette valmistama – kirjandusmuuseumil on seal oma roll olemas. Üldrahvalikke ettevõtmisi tuleb ise algatada ja nendega kaasa minna. Selliseid asju on palju, mida saab teha näiteks Tartu linnas, mis on UNESCO kirjanduslinn ja tulevane Euroopa kultuuripealinn, nii kogu Eestis kui ka rahvusvahelises koostöös.

Ülesandeid on palju. Kui palju neid täita saab, on iseasi, aga me kindlasti oleme aktiivsed.

Digiteerimine. Kirjandusmuuseumil on mitu mahukat digitaalset andmebaasi, mis on sisult väga head, kuid tehniliselt pisut aegunud. Tohutu hulk säilikuid ei ole üleüldse digiteerimiseni jõudnudki. Haridus- ja teadusministeerium on andnud mõista, et oodatakse arhiiviteenuse ajakohastamist.³ Kuidas teha kirjandusmuuseumi vara rahvale kättesaadavamaks?

Avalikest vahenditest ülal peetav arhiiv ja raamatukogu peavad olema kõigile kättesaadavad. Nüüdse aja kättesaadavus luuakse suurelt osalt digiteerimise teel, materjalid tehakse uurijatele kättesaadavaks ka mujal kui lugemissaalis. Sellel põhimõttel me muidugi jätkame. Digiteerimise kiirendamine või kvaliteedi parandamine oli üks põhiteemasid ka muuseumidirektori konkursil.

Arvestama peab aga, et digiteerimisele eelneb ja sellega kaasneb hulk tööd. Kõigepealt ei ole võimalik digiteerida seda, mida ei ole veel arvele võetud ega kirjeldatud. Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on hulk arhiive, mida ei ole tööjõu- või ajanappuse või organiseerimisraskuste tõttu olnud võimalik kirjeldada nii, et teada saada, mis seal on. Sellisel juhul ei ole veel mõtet rääkida digiteerimisest. Digiteerida saab süstematiseeritud kogusid.

Veel tuleb vaadata, mis tasemel digiteerimine on mõttekas. On selge, et arhiivimaterjali on mõistlik digiteerida laias ulatuses. Ometi ei ole paljude materjalide puhul toorkoopiaga eriti midagi peale hakata, sest see nõuab suuri teadmisi, mida tavalugejal ei ole. Vana kirjaviis, käsikirjalised materjalid, murdetekstid, võõrkeelsed materjalid … Muuseumil on need pädevused, nt paleograafiline oskus. Kuidas seda rakendada, et digitaalse materjali kättesaadavust (loetavust) tõsta? Tekstide tärktuvastus sadade tuhandete lehekülgede kaupa on ka väga kallis ja aeganõudev – see ei saa olla ainult muuseumi ülesanne, või kui on, siis tuleb seda silmas pidada ka rahastamisel ja töötundide arvestamisel. Või saab kirjandusmuuseum seda pakkuda teenusena.

Kirjandusmuuseumi panus ongi see lisaväärtus. Ega kirjandusmuuseum ole ainult arhiiv, kus seisavad „surnud“ materjalid – tema roll on selles, et siinsed spetsialistid tunnevad seda materjali, oskavad üles leida, „välja lugeda“ ja ka ise uurijatena seda mõtestada. Seda pädevust tuleb igal juhul hoida ja hinnata.

Andmebaaside kättesaadavus, infotehnoloogiline tugi ja tehniline loomine on siiski väga oluline. Loodame, et uute digipädevustega noored tulevad doktorantuuri ajal ja järel kirjandusmuuseumi praktikale ja tööle, me saame värskendust ja vahetust oma kaadrile. Nemad peaksid tõenäoliselt andmebaaside loomisega (või sisendi andmisega loojatele) lihtsamini hakkama saama. On ka niisugust infotehnoloogilist tööd, mida pole mõtet teha ainult kirjandusmuuseumis – kui Rahvusarhiivis on juba tööl 20 programmianalüütikut, siis ei ole mõtet seda kõike dubleerida. Suure osa asjadest saab ju teha koostöös teistega.

On neid, kes leiavad, et iseseisva teadusasutusena realiseerusid Eesti Kirjandusmuuseumi puhul teatud riskid. Võib-olla olekski otstarbekam selle osakondi omavahel või muude institutsioonidega liita, nt Eesti Rahva Muuseumi või Rahvusarhiiviga?

Sisemine struktuur on juhtimise tööriist. Sellega hakkan kolleegidega koos kohe tegelema ja vajalikud muudatused tuleb ära teha. Hakkame koostama ka uut arengukava. Muidugi ootan osakondade ja struktuuride koostööd muuseumi sees ja tahan luua meeskonnavaimu.

Mis puudutab seda, kas muuseum peaks jätkama täpselt sellisena, nagu ta on, siis teoreetilisi mudeleid on koostööks või lausa liitmisteks-lahutamisteks igasuguseid. Praegu on aga kokkulepe, et kirjandusmuuseum täidab oma ülesandeid selles kehas, mis tal on, ja selle alusel viidi läbi ka konkurss. Ma ei tea, et keegi ootaks praegu asutuste ühendamist. Koostööd tuleb muidugi teha.

Jääb mulje, et kavatsete muuseumi noorendada. Kas kirjandusmuuseum on noortele atraktiivne?

Peaks olema, sest kultuurihuvi on noortel täiesti olemas. Pärimuskultuur on noorte hulgas tohutult populaarne, valmidust seista Eesti Rahvaluule Arhiivi eest oli näha selle toetuseks korraldatud kontsertidel: noored kaitsesid müürina oma identiteeti, ja nimelt selle kultuurilist sisu. Kultuurihuvi on võib-olla teisenenud, aga olemas.

Teine asi on see, kas noored leiavad tee muuseumi ja kas muuseum on atraktiivne tulevase töökohana. Siin peab muuseum ise olema aktiivsem. Tuleb pakkuda ülikoolidele praktikavõimalusi, lõputööde, magistritööde teemasid, osaleda doktorantuuri ja järeldoktorantuuri töös. Kirjandusmuuseumil on koostööleping Tartu Ülikooliga, muuseum osaleb doktorikooli töös. Muuseumil on esindajad nt ülikooli kultuuriteaduste instituudi nõukogus kui ka programminõukogudes. Peame olema ise aktiivsed nii ülikoolide õppekavade tegemisel ja rakendamisel kui ka teemade pakkumisel. Ja siis juba töö gümnaasiumide ja põhikoolide tasemel.

Minagi sain esimese arhiivi­kogemuse Eesti Kirjandusmuuseumis. Prof Sulev Vahtre suunas mu kursusetöö „Põhjasõja lahingupaigad Eestis“ juhendajana kohe kultuuriloolisse arhiivi ajaloolise pärimuse juurde. See näitab väärtustavat suhtumist. Allikakriitilise materjalina kohapärimust jms patta panna ei saa, kuid taustaks teada tuleb.

Minu südamesoov on, et suudaksin kõik oma kogemused, teadmised ja kontaktid realiseerida kirjandusmuuseumi kasuks.

Kas kirjandusmuuseumi juhina astute oma erakonnast välja?

Ei, välja astuda ma ei kavatse. Ma kavatsen ka kohalikel valimistel kandideerida. Kui Tartu on UNESCO kirjanduslinn ja peagi ka Euroopa kultuuripealinn, siis kirjandusmuuseumi direktori kuulumine kohalikku volikokku on väga loogiline ja normaalne. Erakondlik kuuluvus või ühiskonnaelus kaasarääkimine ei sega mul pühenduda neutraalselt ja erakonnatult oma tööülesannetele. Ei ole seda kunagi seganud.

Ega me ju ei kujuta ette, et kohalikku volikokku kandideeriksid ainult professionaalsed poliitikud või töötud. Tahame, et seal oleksid aktiivsed eri elualade inimesed. Ka Sirbi veergudel on kurdetud, et normaalsed inimesed ei taha ennast ühiskonnaasjadega siduda, sest saad märgi otsaette. Jakob Hurt, Jaan Tõnisson ja teised tegutsesid mitmel rindel, nii rahvuslikus poliitikas kui ka vaimuelus, ülikoolis jne. Tuleb need barjäärid maha võtta. Tähtis on, kuidas inimene käitub. Mind keegi mingi­suguseks broileriks ju ei pea.

1 Eesti Kirjandusmuuseum 19. V 2021.

2 Tartu Postimees 20. V 2021.

3 Eesti Kirjandusmuuseum 19. VI 2020.