Lahkunud on armastatud soome kirjanik Laila Hirvisaari

PIRET SALURI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Otava kirjastuse väärikast uksest astus sisse noorevõitu naine, kaasas kangast turukott. Temal on Hannu Mäkeläga kokku lepitud. Hannu Mäkelä oli tollal Otava kodumaise kirjanduse toimetaja. Maja ülimalt viisakas vahtmeister juhatas edasi Mäkelä kabinetti, nagu räägib see lugu, osalt ehk legend. Naisterahvas astus sisse, võttis kotist pinu paberipoognaid ja pani toimetaja ette lauale. Läks nii, et Mäkelä kabinetti sattus tulema ka Otava kirjastuse tolleaegne peatoimetaja Paavo Haavikko. Ta vaatas sinise siidpaelaga kokku seotud pinu, lappas paberilehti, luges algust ja lõppu ja ütles Hannu Mäkeläle, kes oli teatanud, et otsustamisele kulub pool aastat: hakka kohe pihta. Me võtame selle käsikirja. Jah, me teeme selle raamatu, ilmub sügisel ja pealkiri on „Lehmusten kaupunki“ („Pärnade linn“). Trükiarv on 16 000 – kuulmatu arv tollal. Ja just nii läks.

Laila Hirvisaari 7. VI 1938 – 16. VI 2021

Jouni Harala / Otava

Daami nimi oli Laila Hietamies, hiljem Hirvisaari (tema neiupõlvenimi). Temast kujunes uskumatult viljakas ja armastatud kirjanik. Laila Hirvisaari enamasti ajaloolised romaanid, aga ka näidendid ja libretod kõnelevad soomlastele ja meile teistele Soome ajaloost, saatuseaastatest, kaotatud Karjalast. Romaanis „Pihkovan kellot“ („Pihkva kellad“) heidab autor pilgu ka Eestile.

Laila Hirvisaari kirjanikutee oli pikk, üle 40 aasta. Oli häid ja halbu aegu. Kui võimeka algaja aeg oli läbi, ei teadnud ta ühtäkki (tema enda sõnade järgi), mida edasi teha. Suurt annet märganud Paavo Haavikko soovitas: kirjutagu Laila asjust, mida tõesti tunneb, mis on talle lähedased. Nii sündis Kannase sari ja teisedki Karjala-romaanid Soome lähiajaloost. Jätkusõda, sõjaorvud, põgenikud, rindel langenud isa, ülesehitustöö. „See oli mu kirjanikutee keskpäev,“ kirjutab autor ise. Ajaviiteromaanid, arvab üks ja teine kõrgesti koolitatud kriitik. Laila Hirvisaari teksti on tõesti kerge lugeda. Ja siis?

Muidugi pälvis ta ka tunnustust: Soome riiklik preemia, Karjala preemia, professori tiitel, Finlandia auhinna nominent, Vabadusristi IV klass jpm.

Laila Hirvisaari oli sündinud Viiburis. See on tema raamatutes ka tunda. Mõtteviis, soomlastega võrreldes ägeda loomuga, vilkad tegelased. Ta ei kirjuta küll karjala murdes, kuid tema proosas kõlab karjala murde helistik.

Laila Hirvisaari loomingutee kolmas osa oli mõeldud käsitlema suuremat, maailmaajalugu. Ta jõudis kirjutada „Minä, Katariina“ (2011) ja „Me, Keisarinna“ (2013).

Siis sai tee otsa. 16. juunil 2021 tuli teade Laila Hirvisaari surmast.

Eesti keeles ilmunud Laila Hieta­mies-Hirvisaari romaanidest võib nimetada „Valged akaatsiad“ (tlk Debora Vaarandi, 1996), „Victoria“ (tlk Anne Karu, 1999), „Mina, Katariina“ ja „Meie, keisrinna“ (tlk Maimu Berg, 2013).

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht