Lapsepõlveraamatuid mäletame ikka piltide järgi

Viive Noor: „Tahaksin, et raamatuillustratsioonis säiliks mitmekülgsus. Hea pilt haakub tekstiga ja ärgitab kujutlusvõimet ühekorraga.“

ANNELIIS LEPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Viive Noor on seisnud illustratsioonikunsti eest palju aastaid. Ametilt Eesti lastekirjanduse keskuse kunstieksperdina on just tema korraldatud keskuse arvukad näitused. Ta on kureerinud ka rahvusvahelisi illustratsiooninäitusi ning viinud meie kunstnike töid väljapanekutele teistesse riikidesse. Tänavu novembrikuus leiab Noore kureerimisel aset Tallinna illustratsioonitriennaal, mis on ühtlasi ettevalmistus 2025. aastaks, kui Eesti on Bologna lasteraamatumessi peakülaline. Viive Noor, kes on teinud graafikat ning illustreerinud hulga lasteraamatuid, peab oma südame­asjaks, et illustratsioonikunsti koheldaks võrdväärselt teiste kunstiliikidega.

Oled märkinud, et mitmed praegused illustraatorid järgivad teatavat trendi. Millist nimelt?

Üsna keeruline on seda sõnadesse panna. Kui internetis ringi vaadata, siis leiab sealt palju häid tegijaid, kelle käekirja ei ole paraku võimalik üksteisest eristada. Natukene esineb seda ka meil. Võib-olla on see loomulik, sest internet on kõigile kättesaadav ning paratamatult avaldab see mõju.

Lasteraamatute puhul on nii, et osa raamatuid on rohkem kunstiraamatud ning teised disainiraamatud. Üks pole halvem kui teine, sest mõlemad täidavad oma ülesannet. On väga palju häid disainiraamatuid – kahju, et illustratsioonid on seal pigem kujundav element. Mina eelistaksin, et need oleksid kunstilisemad. Võib-olla kuskil on see tasakaal. Kurb, kui üks suund hakkab teist üle võtma. Oma lapsepõlvest mäletame raamatuid kõigepealt ju piltide järgi. Ma ei ole kindel, kas praegu jäävad lastele need pildid samamoodi meelde. Võivad olla väga head jutud, aga kui pilt on väga minimalistlik, siis see pigem kujundab raamatut, kui toob esile raamatu fantaasiamaailma.

„Raamatule pilte tehes ei ole kunstnik kunagi päris vaba. Oluline on, et pilt haakuks tekstiga ning et kirjastaja oleks ka rahul,“ märgib graafik Viive Noor. „Seevastu näituseformaat annab kunstnikule hästi suure vabaduse – vabaduse olla kunstnik. Ta saab katsetada eri tehnikatega ja mängida oma käekirjaga.“ Viive Noor on illustreerinud enam kui 50 raamatut ning kureerinud arvukalt näitusi. Tema tööd on pälvinud tunnustust nii Eestis kui ka rahvusvahelistel konkurssidel.

Piia Ruber

Oled kureerinud mitmeid illustratsiooninäitusi nii Eestis kui ka mujal. Kuidas üldse kureerida illustratsiooninäitust? Kas ka see on ajas muutunud?

Mitte otseselt seda, aga näitused erinevad põhimõtteliselt. Triennaalile kutsun eelkõige teatud ja tuntud kunstnikke, kes on pälvinud kas rahvusvahelise tunnustuse või on tuntud omal maal. Püüan sinna kutsuda nii nooremaid kui ka vanemaid tegijaid, kellel on välja kujunenud oma selgelt eristuv käekiri. Vürtsi lisab ka tuntav rahvuslik eripära. Algaja kunstnik triennaalile ei pääse. Oluline on see, et oleks esindatud eri käekirjad ja vanuserühmad. Kuna näitusel osaleb illustraatoreid paljudest riikidest, siis tuleb välja nende omapära: on näha, mida eri maadel illustratsioonikunstis hinnatakse ja heaks peetakse. Triennaali puhul on mitmekülgsus iseäranis oluline, et näidata iga riigi parimaid tegijaid.

Kui aga valmistan ette niisuguseid näitusi nagu „Jookseb koos huntidega“, „Meremuinasjutud“ või teisi rahvusvahelisi projekte, lähtun sellest, mis mind ennast huvitab. Ühel juhul on tegemist hariva kunstinäitusega ning teisel juhul kuraatorikeskse kunstiprojektiga.

Raamatuillustratsioon on väga tugevalt seotud tekstiga. Oluline on just pildi ja sõna omavaheline seos. Kui tuua pilt raamatust näitusesaali, siis kas see kaotab midagi? Kas illustratsiooninäitusel peaks kohal olema ka tekst?

Üldiselt tehakse illustratsiooninäitusi pildikeskselt. Vanasti tehti väga palju niisuguseid näitusi, kus pildid olid kõik raamatutest pärit. Praegu on enamik suuri illustratsiooninäitusi üle läinud sellele, et pilt ei pea olema ilmtingimata raamatus trükitud. See ei pea isegi olema mingi raamatuga seotud. Üldjoones kasutatakse näitusel raamatutest niisuguseid pilte, kus pilt on üle lehekülje ega sisalda teksti. Kui pildil on jäetud sõna jaoks ruumi, siis ei ole see enamasti enam näitusepilt. Kunstnikud ei saa saata näitustele pilte, kus on tühjad augud – pildi kompositsioon on kohe paigast ära.

Raamatule pilte tehes ei ole kunstnik kunagi päris vaba. Oluline on, et pilt haakuks tekstiga ning et kirjastaja oleks ka rahul. Isegi kui kunstnik sellele ei mõtle, siis kusagil kuklas see ikkagi tiksub. Trükitud raamat ei ole kunstniku isiklik projekt. Seevastu näituseformaat annab kunstnikule hästi suure vabaduse – vabaduse olla kunstnik. Ta saab katsetada eri tehnikatega ja mängida oma käekirjaga.

Kuidas lastekirjanduse keskuse galerii sinu arvetes näitusepinnana toimib? Kas võiks olla ka mõni näitusepind sellele lisaks?

Kindlasti võiks olla. Lastekirjanduse keskuse galerii toimib selles mõttes hästi, et on ainulaadne. Enamasti pole ühelgi maal üldse eraldi näitusepinda illustratsiooni jaoks. Lastekirjanduse keskuse galerii on ennast selles mõttes ka sisse töötanud, et välisriikide kunstnikud teavad, et lastekirjanduse keskuses on huvitavad näitused, ja tulevad vaatama.

Kui keskuses galeriiga alustasime, oli see puhtalt galerii: sinna võis alati minna ja näitust vaadata. Praegu on olukord muutunud keeruliseks, sest meie majas toimub nii palju üritusi. Pea ainus koht, kuhu külastaja alati pääseb, on trepp. Kahjuks saab trepi kohale riputada ainult paarkümmend tööd.

Suure näituse ajal on tihtipeale detailirikkamad tööd saalis, sest seal on ilusad valged seinad ja rohkem valgust. Trepi puhul peab arvestama, et seal on tumedad seinad, mis tööd tihti n-ö ära söövad – sinna saab ainult teatud tüüpi pilte panna. Õrnemad ja detailsemad tööd jõuavad just saali, kuhu aga inimesed tihtipeale ei pääse. Teist korda tavaliselt näitusele ei tulda. Selles mõttes ei tööta lastekirjanduse keskuse galerii enam nii hästi. Alguses ta oli ainult galerii ja nüüd ta on ka kõike muud.

Kuna rahvusraamatukogu on remondis, tuleb tänavune illustratsiooni­triennaal arhitektuurimuuseumis. Mida see sulle kuraatorina tähendab?

Ühtepidi on rahvusraamatukogu olnud hea koht, sest see on mõnes mõttes nagu raamatute tempel – kõik raamatu­sõbrad käivad seal. Aga teistpidi olid seal ka omad probleemid: rahvusraamatu­kogus olid küll head näitusepinnad, aga need ei hoidnud näitust tervikuna koos. Osa näitusest toimus ülemistel korrustel ning need, kes ei olnud lugejad või lihtsalt ei viitsinud üles minna, kõrgematele korrustele ei jõudnud. Nüüd, kui kõik on koos, vaatab külastaja kõik tööd ära. Arhitektuurimuuseum meeldib mulle kohana väga. Võib-olla jääb ta rahvusraamatukoguga võrreldes natuke kõrvale, sinna peab spetsiaalselt minema. Suur pluss on aga see, et näitus on arhitektuurimuuseumis kauem vaadata. Rahvusraamatukogus oli triennaal avatud ainult kuu aega, mis on nii suure näituse puhul liiga lühike aeg. Ma ei jõudnud pärast näituse avamist veel hingegi tõmmata, kui pidin juba hakkama seda näitust maha võtma. Kaks kuud on piisavalt pikk aeg, et inimesed jõuaksid näitusele tulla.

Eesti on aastal 2025 Bologna lasteraamatumessil aukülaline. Illustratsioonitriennaali jaoks ehitatakse niisugune kujundus, mis läheb ka Bolognasse. Mõnes mõttes on see näitus nagu Bologna peaproov: kui see õnnestub, hakkab täpselt samamoodi olema ka Bolognas, kui ei, siis saab midagi veel muuta. Uus näituse asukoht võimaldab sinna kõrvale luua ka mitmekülgse haridusprogrammi.

Sa mitte ainult ei korralda näitusi, vaid oled ka ise illustraator. Õppinud oled aga hoopiski moekunsti. Mis sind lasteraamatute illustreerimise juures võlus, et seda tegema hakkasid ning oled selle juurde ka jäänud?

Põhjus on väga lihtne. Mul ei olnud üldse huvi moodi õppima minna. Tahtsin õppida graafikat, aga mitmete soovituse tõttu jäi sinna minemata. Öeldi, et seal on Paul Luhtein ning et ma ei lõpetaks kunagi. Neil oli ilmselt õigus. Kaks kateedrit, mis olid tollal kõige vabameelsemad, olid mood ja disain. Disain langes kohe ära, sest ma olen käeliselt üsna saamatu inimene. Olen küll hea joonistaja, kuid sain aru, et disainis õpetatakse ka skulptuuri ning ma ei saaks iialgi sellega hakkama. Nii ma läksingi õppima moodi ega kahetse seda üldse. Sealt sai hea hariduse ja inimese joonistamise oskuse. Tegelikult ka väga palju muid oskusi, mida sain tarbegraafikuna töötades kasutada.

Lasteraamatute vastu tekkis mul huvi keskkooli ajal. Ma ei mõelnud küll, et hakkan neid ise kunagi tegema, aga tolleaegsed raamatud tundusid lihtsalt nii huvitavad. Nii ma hakkasin laste­raamatuid ülikooli ajal vaikselt koguma ja mul tekkis väike kollektsioon. Sellest kasvas välja tõeline kirg. Kui jõudsin viimasele kursusele, teadsin, et tahan illustreerimisega tegeleda. Minu diplomitööks oligi lasteraamat. Kuna õppisin siiski moe erialal, pidin sinna kõrvale looma ka moekollektsiooni. Lõputööna valminud raamat jõudis ka 25 kauneima raamatu sekka – arvasin, et nüüd hakatakse kohe mulle raamatuid pakkuma. Jala sain ukse vahele tegelikult alles siis, kui olin ENEKEse jaoks rahvariiete pildid teinud.

Väga paljudes 1990. aastatel ilmunud lasteraamatutes on sinu illustratsioonid. Teadupärast oli siis lastekirjandusel väga keeruline aeg. Kuidas on lasteraamatute illustreerimine selle ajaga võrredes muutunud?

Praegu illustreerin ma võrdlemisi vähe. Kureerimise töö võtab väga suure aja ära. Samuti olen hakanud tegema ka graafikat, mis jälle võtab mingi aja. Praegu mul ei ilmu isegi üht raamatut aastas, ilmub enamasti üle aasta. Tol ajal ma tegin ainult raamatuid. Algul oli trükikvaliteet hästi kehv. Oli kohutav hirm neid trükist tulnud raamatuid vaatama minna: ma ei tea, miks nii, aga mulle tundus, et kogu trükikoja punane värv pandi minu piltide nägudele. Need olid nii hirmsad ja see ajas tõepoolest nutma. Esimene raamat, mille puhul ma sel ajal tõesti õnnelik olin, oli selline pisike, Milvi Panga luuleraamat „Pesamunale“. Seal olid tõesti trükikvaliteedi mõttes head pildid.

Illustraatoril on üldjoones nii, et kui saad mingi teemaga hakkama, siis seda edaspidi ka sulle pakutakse. Aga kui oled Milvi Panga luuletusi juba neli korda illustreerinud, siis tunned, et enam ei jaksa. Minu punapäised lapsed meeldisid nii suurtele kui ka väikestele, aga ühel hetkel see lihtsalt ammendub. Viimane raamat, mis oli veel samas stiilis teostatud ja millega ma ise veel rahul olin, oli „Kus sa oled, päkapikk?“ 2011. aastal. Sellega saabus lõpp. Võib-olla olen mingil hetkel uuesti valmis proovima. Usun, et iga õige asi tuleb omal ajal. Tänu Itaalia kirjastusele ja Bianca Maria Tricarico raamatule „Trummilinn“ olen nüüdseks leidnud selle suuna, mida ma tahan teha.

Mille poolest erineb luuleraamatu illustreerimine juturaamatule piltide tegemisest?

Luule puhul on võimalik nautida lausa maksimaalset vabadust. Luuleraamatu poeetiline sõnum ei ole nii konkreetne. Jutu puhul kirjanik ütleb mingid asjad ette. Muidugi saad panna ennast sinna sisse või midagi natukene muuta, aga kui on öeldud, et lapsel on mustad juuksed, siis ei saa pildil teha punaseid. Mind ennast nii häirib, kui kunstnik teeb täiesti midagi teist, kui kirjanik ütleb. Kunstnik saab alati lisada midagi, anda uue mõõtme, aga ta ei tohiks seda juttu muuta. Ta ei tohiks eksida nende detailide vastu, mis kirjanik on kirja pannud.

Kui asud illustreerima, siis millest sa kinni haarad? Kuidas see visuaalne maailm sinu peas sünnib?

Ma loen teksti hästi palju. Kuna ma ei ole õppinud graafikat, siis ma ei tee maketti ega väikseid kavandeid.

Jutus on alati mingi koht, mis kuidagi kõnetab – alustan sealt ning teen pildi valmis. Seejärel võtan järgmise koha, mis mind on kõnetanud, ja teen sellestki pildi. Ma ei tea kunagi, mis lõpuks kokku tuleb. Pilti alustades tean enam-vähem, mida tahan teha: kui mul on see kõige olulisem detail leitud, joonistan selle mitu korda läbi. Siis tean, kuidas edasi. Õigel ajal tuleb õige asi.

Mis peab illustratsioonis kindlasti olema? Mida sina illustratsiooni puhul vaatad?

Emotsioon on kindlasti oluline, eriti luule puhul. Juttudes on alati mõnel tegelasel tugev karakter: kui suudad selle karakteritüübi olulise momendi tabada, siis on hästi. Kui vaatan teiste raamatuid, naudin ka pildi täiuslikkust: kompositsiooni, värvilahendust ja käekirja. Nii paljud asjad on mulle olulised. Kui ma Eesti kunstiakadeemias illustratsiooni õpetama hakkasin, oli mul väga kindel oma maitse. Õpetamine viis väga kiiresti selleni, et hindan nüüdseks absoluutselt igasugust stiili. See võiks tegelikult olla omane kõikidele kunstiteadlastele. On oluline näha, et igas stiilis võib teha väga head kunsti. On võimalik hinnata ka täiesti vastumeelset käekirja. Peab suutma näha, kas käekirja taga on hea kunstnik või mitte.

Viive Noore illustratsioon vendade Grimmide muinasjutule „Punamütsike“. 2012, segatehnika. Eesti Lastekirjanduse Keskus

Viive Noore segatehnikas illustratsioon Bianca Maria Tricarico raamatule „Tamburopoli“, mille avaldas 2019. aastal Itaalia kirjastus SECOP Edizioni. Mullu ilmus sama teos pealkirjaga „Trummilinn“ ka eesti keeles (tlk Eda Ahi, Koolibri).

Autori loal

Viive Noore illustratsioon Milvi Panga luuleraamatule „Kus sa oled, päkapikk?“. Varrak, 2011, akvarell.

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht