Laulgem hoi! Elagu Karu!

Loomingu Raamatukogu tekstide kvaliteet on alati olnud kõrgel tasemel. Ei vääratatud mulluseski aastakäigus.

TRIINU PAKK

Igasugused aastaülevaated peavad tavakohaselt sisaldama mõningast statistikat. Seega alustan arvudest.

2018. aastal ehk Loomingu Raamatukogu 62. aastakäigus ilmus 19 raamatut, sh tõlkeid 11 keelest, kokku 34 autorilt (kui lugeda ükshaaval sisse kõik „Kuueteistkümne eesti kirja“ autorid) või siis 19-lt autorilt (kui lugeda kirjakogumiku autoriks sümboolselt üks Kirjutav Eesti Mees). Kaks raamatut – lisaks kirjadele veel Jüri Kolgi „Esimene malbe päev sel aastal“ – on algupärandid, ülejäänud 17 tõlked: 3 raamatut nii prantsuse kui ka saksa keelest, 2 raamatut rootsi, inglise ja vene keelest, 1 hispaania, soome, läti, ungari, tšehhi keelest. Kui raamatute arvult juhivad prantsuse ja saksa keel, siis lehekülgede arvu vaadates (liitmistehte mõte sündis, kui juhtusin ühes käes hoidma 3 saksa ja teises 3 prantsuse keelest tõlgitud teost) on selge ülekaal saksa ja vene keelel: esimesest on aastakäigu peale tõlgitud tervelt 491 lehekülge teksti, teisest 316. Järgneb prantsuse keel 253ga ning seejärel, üha väiksemate vahedega, eesti keel 180, rootsi 161, läti 143, inglise 112, soome 102, tšehhi 99, hispaania (Mehhiko) 96 ja ungari 44 leheküljega – kokku on aastakäigus teksti 1997 lehekülge. Tõlkijaid on 17. Anu Saluäär on tõlkinud rootsi keelest kaks teost, teised tõlkijad on esindatud igaüks ühe tõlkega ja nemad nimetan ära tõlke juures. Esmatutvustusi eesti keeles, kui ma ei eksi, on aastakäigus 4: tšehh Ouředník, lätlanna Gaile, ungarlane Krasznahorkai ja belglane Rodenbach.

Võrdluseks: 2017. aastal ilmus raamatuid 18, tõlkeid oli 12st ehk itaalia, prantsuse, baski, soome, inglise, ungari, saksa, hispaania, rootsi, taani, portugali ja leedu keelest, kusjuures esmaeestin­duste (mille arvu ma ei riski siin pakkuda) hulka kuuluv bask Uribe raamat paistab ESTERi otsingu põhjal olnuvat esimene otsetõlge baski keelest eesti keelde üldse, vähemalt omaette raamatu kujul. Vikipeedias ära toodud LRis ilmunud raamatute loendit põgusalt silmitsedes näib, et seis on suhteliselt stabiilne olnud: tõlkeid ilmub keskmiselt 11-12 keelest, püsivalt on esindatud prantsuse, saksa, vene, soome, enamasti ka inglise,¹ rootsi, hispaania, veidi harvemini itaalia, rumeenia, ungari, tšehhi ja poola keel. Aeg-ajalt on näha portugali, läti, leedu keelt – ja siis pisteliselt sekka midagi eksootilisemat, nagu vanaislandi, heebrea, albaania või baski keel. Eksootikat paraku 62. aastakäiku pole mahtunud.

Kõva romaanituum

Aastakäigu tuuma, selle kõva keskme, kui nii võib öelda, moodustavad minu silmis neli romaani: Robert Walseri „Õed-vennad Tannerid“ (nr 6-9, tlk Liisi Rünkla), Inga Gaile „Klaas“ (nr 12-14, tlk Aive Mandel), Georges Rodenbachi „Surnud Brugge“ (nr 23-24, tlk Malle Talvet) ja Pirkko Saisio „Kaini tütar“ (nr 36-37, tlk Hille Lagerspetz). „Klaasis“ ja „Kaini tütres“ on esil naistegelased, „Surnud Brugges“ ja „Tannerites“ mehed.

Inga Gaile käsitleb romaanis, mis kirjutatud Läti Vabariigi 100. aastapäeva tähistavasse sarja „Meie. Läti XX sajand“, 1930. aastaid ning vaatleb valusaid ja teravaid teemasid, eeskätt toona Lätis (nagu Eestiski!) valitsenud eugeenikaliikumist ning reaalsete või ka kujuteldavate vaimsete häiretega isikute ravi ja kohtlemist kujuneva autoritaarse võimu taustal. Autori sõnul oligi tema taotlus „näidata, mismoodi võisid end niisuguses positivismihoovuses tunda inimesed, kes ei vastanud Ulmanise režiimi ideaalidele“ (autori järelsõna, lk 139). Tekstiruum kujuneb mitme tegelase vahelduvaist sisemonoloogidest, kus eriti peategelase Magdalēna hääl oma sisemiste lõhestumiste, katkendlikkuse, ennast manitseva ja korralekutsuva, nuhtleva ja julgustava registri vaheldumisega mõjub ühtaegu südantlõhestava ja imekspandavalt vaprana.

Pirkko Saisio naised elavad ja tegutsevad maailmas, kus neil on lisaks oma ühiskonnas laidetavale armastusele ka kunst – mõlemad on muusikud. Pianist Risku ja tšellist Anna kujudele võib omistada erinevaid tähendusi: neis on nähtud vaistu ja mõistuse, usulise askeesi ja meelelisuse vastandust (tõlkija järelsõna, lk 101), aga ka slaavluse ja soomeugriluse või suur- ja väikerahva esindajate koondkujusid.² Omalt poolt lisan vaikuse ja sõnade vastanduse. Kõige alus ja algus on vaikus – vaikus ja kuulamine. Ilmselt nii muusikas kui ka armastuses. Kui üks instrument ei küüni teise tasemeni, vaid saab talle takistuseks, ei saa nende koostöö kesta. Nii ei saa Risku jääda Anna klaverisaatjaks – ega ka armsamaks. Saisio tundlik ja täpne, kohati unenäoliselt mõjuvaid pilte maaliv napp stiil võib muutuda halastamatuks, jäädes ometi kuidagi kiretuks.

Tugeva naiskirjanike paari kõrval jäävad vähemalt minu silmis mõnevõrra kahvatumaks kaks meest, olgugi mõlemad kõrgelt tunnustatud. Asi võib olla teemades ning stiilis: kui naiste romaanid käsitlevad valusaid eksistentsiaalseid teemasid ja on kirjutatud tegelaste sisemonoloogidena, mis loovad omavahel põimudes tihedakoelise mitmehäälsuse, siis meeste romaanid on kirjutatud tavapärasemast kolmanda isiku vaatepunktist ning kõlavad kõiges oma nihestatuses pigem eleegiliselt või hõllanduslikult. Robert Walseri „Õdede-vendade Tannerite“ pidetult ekslev peategelane Simon Tanner on heitlik ja luuleline tüüp – „kirgas kurb kloun“, kui tõlkija sõnu kasutada –, võimetu püsima ühegi töö kallal. Tema sihitu, ikka pisut ekstaatiline suhestumine maailmaga libiseb lugeja pilgu eest läbi nagu maastik sõidukiakna eest, maalitud kergete ja voolavate pintslitõmmetega. Kuna raamat algab noorukese Simoni suhteliselt mõõdutundetu kiidukõnega iseenesele, on küll oht, et lugeja juba avaleheküljel pisut kohkub ja hakkab nagu raamatukaupmeeski kahtlema, „kas tema vis-à-vis, kes nii kenasti kõneles, jättis talle hea mulje või mitte“ (lk 5), ent pidevalt pisut nihkes tekstivoog kisub pikapeale siiski kaasa.

Vastupidiselt Walseri tegelase lapselikuvõitu hingestatusele on Georges Rodenbachi sümbolistliku romaani „Surnud Brugge“ kangelane süngelt ja sundmõtteliselt kinni oma surnud naise leinamises. Kui juhus toob ta teele naise näiva teisiku, lööb kohtumine paigast mehe vaimse tasakaalu ja mõistusegi. Algusest peale suunab kõik – halva­endeliselt hillitsetud morbiidne toon, hall-uduse, vihmapihuse, kanaleist rõske linna melanhoolia, peategelase kõikemattev lein – vääramatu kindlusega katastroofi poole, kusjuures vaevata võib ette aimata isegi traagilise lõpplahenduse toimumisviisi ja n-ö mõrvarelvagi. Sellele vaatamata hoiavad kohati napp, kohati ohtralt detaile puistav, rütmiliselt voogav tekst ning viirastuslikuna mõjuvad linnamaastikud lugejat lõpuni oma lummuses.

Mida me mäletame?

Nelja keskse romaani ümber koonduvad teised proosažanrid, mille vaatlust alustan ajaloolise taustaga pikemast proosast. Võimsalt tõuseb esile Aleksandr Solženitsõni „Lenin Zürichis“ (nr 26–29, tlk Jüri Ojamaa). Teos läheb käima nagu kõrgepinge all. Juba avalause „Jah, jah, jah, jah – see pahe, see hasart, see surve, kui oled haaratud ühest tegevusliinist, jääd äkki kõige ümbritseva vastu pimedaks …“ (lk 5) annab tempo kätte ja järeleandmisi ei tehta – kogu 186 lehekülge läheb särinal nagu tuli süütenööri küljes. Solženitsõn viib lugeja Lenini pähe, kus lakkamatult kõlab see palavikuline, närviline hääl, mis pidevalt intrigeerib, otsib võimalusi kiilu lüüa, petab kogu maailma, arvestab ja eksiarvestab, kirjutab hingematvas tempos, manipuleerib inimestega, mõjudes ühtaegu ohtliku hulluna ja konspiratiivsusest vaimustunud mängiva poisikesena. Hullumeelne, jõledavõitu ja väga vaimustav raamat. Kas ja kui palju on sel ajaloolis-faktilist pinda all, seda saab lugeda Mart Kuldkepi kirjutatud saatesõnast. Jääb veel öelda, et teosesse on koondatud Lenini-teemalised peatükid autori massiivsest romaanitsüklist üldpealkirjaga „Punane ratas“, ja juba 2019. aastal olevat LRis loota sellele tsüklile jätku.

Teistmoodi hullumeelne on Patrik Ouředníki „Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu“ (nr 3-4, tlk Küllike Tohver), mis autori enda sõnul ei ole küll raamat ajaloost, vaid hoopis stereotüüpidest. Lugejat peab Ouředník oma kaasautoriks, paisates õhku küsimusi, millele lugeja peab vastused leidma. Ka raamatu tutvustuses LRi Facebooki-lehel on olulisel kohal küsimused: „Mis on tõde? Mida me mäletame? Kes on süüdi? Millal saabub maailmalõpp? Kas Euroopa on mäda? Kuidas jõuda tarkuse läteteni? On see kõik üldse oluline?“. Kõik need teemad tõstatab Ouředník paljalt faktide pealtnäha meelevaldse reastamisega, tuues ammu tuntu kõrvale uusi, õudseid või pentsikuid detaile. Ouředníki stiili on tõlkija järelsõnas iseloomustanud sõnadega „naivistlik“ ja „infantiilne“: igat võimalikku laadi faktid tulvavad robinal läbisegi paberile, nagu seisaks lugeja elektroonikapoes seinatäie eri programme edastavate televiisorite katkematus nonsenslikus vadinas. Kahtlemata on just nn infantiilsus see, mis tuletas mulle ainsa võimaliku võrdlusmaterjalina meelde Kurt Vonneguti „Tapamaja, korpus 5 ehk Laste ristisõja“, kuigi Billy Pilgrimil oli asjadest ka oma arvamusi, Ouředník jätab aga lugeja mureks, kas naerda või nutta: „Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm“ (lk 7). Eks ta ole.

Moritz von Kotzebue „Teekond Pärsiasse“ (nr 15-17, tlk Agur Benno) viib meid ajas 200 aastat tagasi. Noor baltisaksa päritolu Tsaari-Vene ohvitser suunatakse Vene keiserliku saatkonna koosseisus üle Kaukasuse Pärsiasse „kinnitama Venemaa ja Pärsia vahelist igavest rahu“. Ärksa pilgu ja tabava sulega kirjutatud reisikiri on igati nauditav lugemine. Eredad maastiku ja kommete kirjeldused, mõtisklused rahvaste iseloomu ja rikkuse suhtelisuse üle ning humoorikad vahepalad – nagu episood näljaste külaliste ees ligipääsmatuid praemüüre moodustavate kohutavate kaussidega (lk 54) või sõbralik müks antiigikummardajate pihta seoses „Pompeiuse sillaga“ (lk 27–28) – tagavad, et raamatut on raske käest panna ja lõpp saabub liigagi kiiresti.

Pikemast proosast jääb veel mainida Theodor Kallifatidese omaeluloolist jutustust „Veel üks elu“ (nr 39-40, tlk Anu Saluäär). Kogu elu rootsi keeles kirjutanud kreeklane Kallifatides jõuab 77aastaselt loomingulisse kriisi, millest päästab ta antaioslikult vaid maa puudutamine – kontakti taastamine Kreeka maa ja keelega. See teekond viib äärmiselt sümpaatsete mõtisklusteni rändamise, loomingu, armastuse, sõpruse üle – kuni keel, kirjutamine naaseb. „Võib öelda seda, mida tuleb öelda kõikides maailma keeltes. Samuti saab selle maha vaikida. Võib rääkida ka muust. Viimast tehakse kõige paremini emakeeles“ (lk 90). Pisut jääb küll vaevama näiv vastuolu: raamatu lõpus asub Kallifatides sedasinast teost kirjutama kreeka keeles, kuid tõlgitud on raamat rootsi keelest. Kas siis emakeel ikkagi ei kandnud?

Mühava sõna lüüriline ülevus

Teist külge pidi liitub romaanituumaga kolm poeetilise sugemega või lausa luuleteost. Tõsi, Friedrich Hölderlini „Hyperioni ehk Üksiklast Kreekamaal“ (nr 30-32, tlk Mati Sirkel) on žanrilt määratletud lüürilise kiriromaanina, kuid sümboolse nimega peategelase maailmavalust kantud hingelised kirjad, täis aateid ja ulmi, on kirja pandud sedavõrd rütmilises proosas, et Stefan Zweigi sõnul „Kõrgemas mõttes on see romaan üksnes muusika“ (järelsõna, lk 144). Hoiatuseks neile, kes romaanist ehk sügavat filosoofilist sisu kipuvad otsima, olgu toodud veel üks tsitaat Zweigilt: „Seega mahub „Hyperioni“ autoriomane ideesisu pähkli­koorde; mühava sõna lüürilisest ülevusest eraldub tegelikult üksainus mõte, ja nagu Hölderlinil ikka, on see mõte olulises osas tunne, tema ainulaadne elamustunne välise labase, segunenud ja väärtusetu maailma ühendamatusest seesmise puhta maailmaga, elu dualistlik disharmoonia“ (lk 145). Raamatu lugemiseks on tark varuda rohkelt aega ja – olenevalt lugejast – võib-olla ka kannatust.

Poeetilise varjundiga on ka Khalil Gibrani „Hullumeelse“ (nr 38, tlk Rauno Alliksaar) lühikesed, vahelduva eduga küll proosaluuleks, küll mõistujuttudeks või tähendamissõnadeks liigitatavad palad. Gibrani juba varem eestindatud teostele kõnealune vahest väga palju juurde ei anna, kui just lugeja ei ole lausa Gibrani austaja. Mina vist olen selleks – nagu ka „Hyperioni“ jaoks – kas juba liiga vana või veel liiga noor.

Puhta poeesiani jõuame Jossif Brodski antiigiaineliste luuletuste valimikuga „Atlantise lähistel. Valik luuletusi“ (nr 10-11, tlk Maria-Kristiina Lotman). Brodski esimene oma kaante vahele jõudnud luulevalik eesti keeles nõuab nii sisult kui ka vormilt tihedana süvenenud lugemist, et jälgida mõtte arengut läbi kõigi keerukate vormiarengute. Nagu Märt Väljataga oma arvustuses ütleb: „Brodski tõlgete puhul jääb mõnikord tunne, et need on ikkagi selle päris õige kraami väärikad asetäitjad, teejuhid mingi veel avastamata kontinendi poole. Mõned, enamasti varasemate või lihtsamate palade tõlked seisavad siiski ka püsti eneseküllaste luuletustena.“³

Lühikesed jutud ja pikk lause

Lühijutte on aastakäigus nelja köite jagu tõlgitud ja üks köide originaalloomingut. Kui originaalist alustada, võib sedastada, et Jüri Kolgi jutukogu „Esimene malbe päev sel aastal“ (nr 25) esindab Kolki tema tuntud headuses. Jutud on „lühikesed ja väga lühikesed“, nagu tagakaanetekstis tabavalt täheldatud, ja „ähvardavad ootamatusega“. Lühikesed laastud pealtnäha eimillestki, mis siis ikkagi millekski osutub, tahaksid nagu õpetada pahaaimamatut lugejat elama – et mis sa, pimeloom, rabistad, vaata ainult maailma lahtise pilguga ja põnevust jääb ülegi. Näiteks eksistentsiaalse ängi vastasel protestimiitingul (kus, olgu märgitud, seistakse üle maailma hajusalt) võib juhtuda, et pakutakse kiluvõileibu (lk 57). Olge mõnusad.

Kergem, kuid juba kõhedust tekitava tooniga on ka Sergio Pitoli jutukogu „Mefisto valss ja teisi jutte“ (nr 19-20, tlk Ruth Sepp). Pitoli jutud on meeleolukad ja omanäolised, unenäolisus ja argireaalsus põimuvad sundimatult ja pealtnäha süütudki lahendused jätavad õhku kurjakuulutava hõngu. Tõlkija järelsõnast võib lugeda, et Pitoli looming on hispaaniakeelses kirjanduses suhteliselt ainulaadne ja teda on mõjutanud nii eksootilised kirjandused nagu Kesk-Euroopa riikide omad (muu hulgas on ta paljude poola autorite esimene hispaania keelde tõlkija). Pitoli lood võivad kiirelt neelatuna sama kiirelt just nagu ununedagi – kuni näed mõni aeg hiljem unes midagi eriti veidrat ja alles pikema juurdlemise peale taipad: panter tuli külla …

Annie Saumont’i novellikogu „Aeg elada ja teisi jutte“ (nr 33-35, tlk Maria Esko) lood on enamjaolt valusad, valgustades keerulisi inimsuhteid mõne osalise pilgu läbi. Saumont’il on haruldane oskus vahetada jutustajahääli: ühtmoodi veenvalt suudab ta kirjutada nii noore halba seltskonda sattunud kogemata-kriminaali, küpses eas oma ilmasõjas hukkunud perekonna mälestusega silmitsi sattunud naise, kauaks ema tiiva alla jäänud ja mõrtsukaks osutuva poja sisekõnet. Lisaks öeldule mängib tekstis tihti tähtsat rolli see, mis on jäetud ütlemata või jääb arusaamatuks. Autor nagu annaks lugejale võimaluse tekstiloomes osaleda, lugude lünki ja hämaralasid ise vihjete põhjal täita.

Aastakäigu üks tähtteoseid on minu silmis kindlasti László Krasznahorkai „Viimne hunt“ (nr 18, tlk Reet Klettenberg), ungari „apokalüpsisemeistri“ esmatutvustus eesti keeles ühe „kohutava ja ligitõmbava lause“ kujul, milles läbipõlenud saksa filosoofiaprofessor Extremaduras viimse hundi saatust uurides jõuab mingi äratundmise, „teatava kirgastumiseni“,⁴ nagu on arvanud mõned – või kelle käes looma „hukkumise asjaolude selgitamisest kujuneb võrdkuju meid eesootavale saatusele kiirteede ja uusarenduste kasvavas kõrbes, ning just nimelt säärane moodsa maailma ja selle lõpu lähedusest sündiv katastroofiaimus, mitte aga lausepikkus ega teadvusevool võib olla see, mis peaks lugejat Krasznahorkai klassikaliselt puänteeritud novellis kohutama“, nagu ühes teises ahvatlevas lauses on arvanud mõned teised,⁵ kusjuures igaühele jääb vabadus ise sellesse lausesse ikka ja jälle uuesti sukelduda ja uppuda ja luua endale ses tekstis oma isiklikud ruumid ja maastikud oma isiklike viimsete huntide otsinguil, kõiki lõppe ikka ja jälle ümber kirjutades, hoolimata sellest lõpust – või ehk just tänu sellele –, millele oma põhjalikus järelsõnas osutab tõlkija Reet Klettenberg, kellele sügav kummardus lause lummavuse eest. (Jah, ma annan endale aru, et komme arvustada seda raamatut ühe lausega on muutumas ohtlikult nakkavaks …)

Ajatu ja ajakohane

Viimaks pakub Émile Zola „Kuidas surrakse“ (nr 5, tlk Heete Sahkai) viis pilti sellest, kuidas XIX sajandi Prantsusmaal surid aristokraat, rikas kodanlase­lesk, end vaesusest raske tööga välja rügav poeemand, verivaese töölispere 10aastane poeg ning vana talumees. Need olustikupildid, olgugi algselt kirju­tatud ajakirjanduses avaldamiseks, väärivad aeglast nautimist. Kõnekate detailide varal annab Zola edasi väga erinevate inimeste elutunde ja ootused, leplikust ohvrimeelest haua tahagi ulatuva ahnuse ja eluvintsutustest täiesti tuimaks tehtud nüriduseni. Raamatule lisab väärtust Märt Väljataga põhjalik järelsõna, kus saab ülevaate Zola mõjudest eesti kirjandusele (tõde ja õigus!) ning kus on vene keelest tõlgituna toodud ära ka autori enda ees- ja järelsõna surmalugude venekeelsele tõlkele, mis, nagu me tänulikult teada saame, ilmus esmakordselt 1876. aastal Vestnik Jev­ropõs.

Otseselt publitsistlik on Doris Lessingi „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“, viis algselt 1985. aastal Kanadas Massey loengutena ette kantud esseed (nr 22, tlk Krista Kaer). Loengute põhiteema on Lessing lühidalt ja tabavalt kokku võtnud üsna esimese teksti alguses, öeldes, et tahab rääkida „sellest, kui sageli ja millisel määral valitseb meid nii üksikisikute kui ka gruppidena meie metsik minevik“ (lk 8). Lessing arutleb karjakäitumise ja ajuloputuse, grupiteadvuse ja kõhklematu käsutäitmise üle ajal, mil inimkonna käsutuses on ometi nii ulatuslikud teadmised iseendast, nagu ei iial varem. Miks neid teadmisi ei kasutata, et kasvatada noortest iseseisvamad, targemad, otsustusvõimelisemad indiviidid? Läbinägelik ja, hoolimata originaali ilmumisest möödunud kümnendeist, hirmuäratavalt ajakohane raamat. Toon vaid ühe tsitaadi: „Pole vist liialdus öelda, et kui lausutakse sõna „veri“, annab see märku, et mõistus hakkab lahkuma“ (lk 15).

Omaette rubriiki jäävad Ingmar Bergmani näidend „Puumaaling“ (tlk Anu Saluäär) ja stsenaarium „Pärast proovi“ (tlk Ülev Aaloe), mis võtavad enda alla 21. numbri. Kogumikku valitud lühikestest tekstidest esimene pärineb üsna Bergmani loomeea algusest, teine selle lõpupoolest, kusjuures esimesest, surmatantsust inspireeritud „Puumaalingust“, kasvas hiljem välja film „Seitsmes pitser“. Lühikesed, kuid mõjusad mõtisklused surmast, teatrist, armastusest ja vihkamisest.

Ja viimaks – ehkki aastakäigus esimene – kogumik kirju eesti meeskirjanikelt, „Kuusteist eesti kirja“ (nr 1-2). Eesti Mees kirjutab Jeesusele, Eestile, eesti rahvale, oma järeltulijaile või eelkäijaile, kunstisõbrale, armastatule, elus ja surnud sõpradele, kirjutab nii tulevikku kui ka minevikku. On filosoofilisi, eleegilisi, ulakavõitu, südamlikke ja ka üsna argiseid kirju. P. I. Filimonov kirjutab tulevikku omaenda ümberprogrammeeritud vaimuga ihule, Andrei Hvostov kirjutab pojatütrele tulevikku, kus kindel ei või enam olla maailma olemasoluski (aga kassi püüavad nad kinni, seda ma usun!), Enn Nõu kirjutab vanaonule lausa XIX sajandisse, Peeter Sauter kirjutab ühe hingetõmbega seitsmele naisele jutti, Paavo Matsin edastab tuuripandud kohvikunagi palvekirja Ülemaailmsele Kohvikunagide Arbitraaž-Kohtule ja Tiit Aleksejev kirjutab tütrele kahest loomast. Või siis ikkagi viimasest loomast, kellel „ei olegi ehk millestki muust kinni haarata kui õnnest, kui lootusest, et võib-olla veab“ (lk 99). Lootkem siis, et seda õnne ikka jätkub.

Entomoloogia ja mergel

Mis tekstide – nii tõlgete kui ka originaalide – kvaliteeti puutub, siis on LR alati olnud kõrgel tasemel ega väärata selleski aastakäigus. Kui välja arvata mõni üksik trükiviga, nii umbes kord kolme köite peale, jäi silma vaid mõni apsakas, mida õieti vigadeks nimetada ei saagi, peamiselt Patrik Ouředníki „Europeanas“ ja Annie Saumont’i jutukogus. „Europeanas“ leidus huvitav sõnake „muiduleivasööja“, kus näikse kokku sulavat kaks tavapärasemat sõna, muidusööja ja priileivasööja. See, kas lauses lk 41 („Ja kui mõnes väärtfilmis ühtiti hästi palju, siis öeldi, et antud film väljendab meie entomoloogilist lähenemist armastusele …“) tõesti oli mõeldud putukateadust ja mitte näiteks etoloogiat ehk käitumisteadust, tuleks aga välja selgitada originaali kaasabil; võimatuks ei saa sellist hea meelega tehtud apsakat Ouředníki enda tekstis ju pidada.

Annie Saumont’i loos „Hoop pimeduses“ on korduvalt juttu „mergelist“, savikast lubjakivist, mida oleks küll korrektne käänata „mergel, mergli“. Siin oleks tõlkijale-toimetajale abiks olnud ÕS. Ja lk 84 on ilmselt lause ümberehitustest sisse jäänud pisut kriipiv ühildumatus: „kandma neid (tema ja ta kleiti) kätel“, kui korrektselt võiks kirjutada „kandma neid (teda ja ta kleiti) kätel“ või „kandma nad (tema ja ta kleidi) kätel“. Rohkem mainimisväärseid apse aga tõesti ei meenugi, ja 1997 lehekülje peale – koos järelsõnadega – on seda ikka nii väga vähe, et tahaks LRile hüüda nii, nagu hüüdis karupoeg Puhh: „Laulgem hoi! Elagu Karu!“ – või noh, LR ikka, kolm hurraad talle!

1 Neile, kes inglise keele pealetungi pärast südant valutavad, võib tulla meeldiva üllatusena, et vähemalt LRis ei ole see keel kaugeltki domineeriv ja nt 2014. aastal tuldi koguni toime ilma ühegi tõlketa inglise keelest.

2 Isabel Mari Jezierska, Kadunud tütre tagasitulek. – Sirp 18. I 2019.

3 Märt Väljataga, Kaks suurt. – Postimees 13. IV 2018.

4 Erik Aru, Katkendlik teekond viimase hundini. Lause, mis katab 29 lehekülge. – Eesti Päevaleht 26. VI 2018.

5 Märt Väljataga, Üks kohutav ja ligitõmbav lause. – Postimees 7. IX 2018.