Laupäeva õhtul Tartus

PILLE-RIIN LARM

Räägitakse, et Eesti telesaated on kehvaks läinud. Ebamugavat tõsiasja, et omasaadeteks napib raha, püütakse korvata juutuuberitelt-blogijatelt teenuste sisseostmisega. Võimalik, olen aeg-ajalt sunnitud niisuguseid saateid kõrvalt nägema ning need on olnud tõesti igavad. „Hensugusta show“ oli kaugel show’st, „Reporter“ just nõnda sisutühi, nagu Nublu seda kirjeldab, ning Tartus toimunud „Eesti laulu“ eelvoorud unised isegi tartlastele.

No hästi, „Eesti laulu“ teisest voorust jäin peaaegu ilma ega tohiks kommenteerida – läksin ära sünnipäevale. Kui tagasi tulin, käis aga saade ikka veel ning saatejuhid nägid kõvasti vaeva, et luua edasipääsejate väljakuulutamisel põnevust.

Palju põnevam on see, mis laupäevaõhtuti Tartus muidu toimub. Üks tõsielusõu epitsenter on mõistagi ülikooli spordihoone, mille ümber tiirleb trendikat rahvast, aga ka neid, kellel ei ole nii hästi läinud (läheduses asub kodutute öömaja). Teine epitsenter on Vanemuise teater ühes omaloomingulise parklaga Lotmani purskkaevu jalamil. Sünnipäevapidu, kuhu kiirustasin, pidi mööduma ühes vanalinna kultuurses nurgataguses. Kui kohale jõudsin, oli kõik juba alanud: toad rahvast pilgeni täis, räägiti feminismist ja haljastuse 15 cm nõudest. Hiljaks jäin aga sellepärast, et, ostnud roosid, põrkasin poest väljudes vastu odinlaste selgade müüri.

Mida teevad tursked tüübid helgel talveõhtul? Miks ei ole nad spordihoones, miks ei lükka lund? Miks on Küüni tänaval tõrvikutega kolonn, mille meele­olu loob lehviva keebiga ruuporimees: „Mis tunne on – kas nagu läheks sõtta? Muidugi võidukasse Vabadussõtta!“

Tohoh, mis nüüd siis saab. Korraga paistavad tähenduslikud mõnedki viimastel päevadel märgatud väikesed asjad, näiteks porine sedel pangaautomaadi kõrval maas: „Surm aferistidele! Ansip = Kallas = Kaja! Maha tagatubade president!“. Hämmastav. Kes küll kannab rahakoti vahel säärast spikrit? Või siis bussis nr 20 loksunud purjus isik, kes pomises omaette „puhas jõud, puhas jõud“ ning seejärel teatas, et Julius Kuperjanov on tema sugulane ja et ta on valmis võitlusesse astuma. Või pahane pilk, mille heitis seal üks vanem daam valju häälega naernud tumeda­nahalisele noormehele. Või kodust põgenenud vene härra, reetlik punane kingalusikas peos. Imelik küll, et naermist pannakse pahaks, aga möla mitte – ja dementne vanainimene on paljudele üldse nähtamatu.

See on sama imelik kui tõik, et rongkäigu liikuma hakates hüüdsid sõjameeleolus inimesed „elagu“ hoopis … rahule.

Muidugi, oli ju Tartu rahu 99. aastapäev.

Viimasel ajal tähistatakse riiklikke tähtpäevi justkui võidu. Mäletan hästi umbes 15 aasta tagust aega, mil mu kadunud äi, varase ärkamisega inimene, tavatses tellida pärja ning viia selle vabariigi aastapäeva hommikul Vabadussõja samba jalamile – niisama, iseenda poolt. Pimedal ja külmal hommikutunnil olnud kohal neli inimest: tema kui kodanik, linnavalitsuse esindaja ja veel kaks esindajat (olen unustanud, kelle). Ühelt poolt on tore, et pidustused on nüüd rahvarohked, tullakse ja tähistatakse koos, aga kohati on ühtsus näiline. Vahel tundub, et mõned huvigrupid püüavad lihtsalt üksteist üritusi korraldades üle trumbata ja uudisekünnise ületada. Näiteks seesama rongkäik: kõige ees kõndisid kindla erakondliku taustaga persoonid, kellele järgnes hulk tõsiste nägudega peaasjalikult vanemaid inimesi. Vaevalt nad kõik poliitiliste vaadete tõttu tulid, mõned üksildased hinged soovisid ehk lihtsalt kogeda koosolemist ja isevärki romantikat. Juba algavadki kõned: „See on nii imeline tunne…“.

Jah, laupäeva õhtul koondub Tartu kesklinna Eesti elu essents heas ja halvas. Istuge vaid raudteejaamas bussile nr 20 ja seiklus algab. Ühe omasaate hind bussijuhilt ostes on 1.50.