Laureaat – Midagi veel

Riikliku kultuuri elutööpreemia laureaadi Paul-Eerik Rummo looming teeb vabadusele ruumi.

AARE PILV

Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad
ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta

Ma tahan su rindade kaudu
ka tuult mis neid puudutab mõista
ja tahan su kandade kaudu
sel maal millel seisad seista
sel maal millel seisad seista
ja mõtelda kõigile maile
see maa millel seisame seista
on antud armastajaile

Sa armasta siis minu silmi
kui nendes on maailmataevast
ja laula vaid seda mu salmi
mis sõlmub mu südamevaevast
mis sõlmub mu südamevaevast
kui aiman tundmatuid ohte
see salm on mu südamevaevast
kas oskame hoida kõik ühte
kas oskame hoida ühte
kui heitunud mesilaspere
kas oskame hoida ühte
ja minna nii läbi mere.

Paul-Eerik Rummo, 1964

Laia ampluaaga literaat Paul-Eerik Rummo on andnud oma teostega hoogu nii keele- kui ka teatriuuendusele.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Paul-Eerik Rummo ei ole ju olnud mingi isamaalaulik. Ometi on üks tema tuntumaid jälgi eesti kultuuris luuletus „Me hoiame nõnda ühte“. See on olnud nii oluline, et kuni möödunud aastani trükiti selle algust 17 aasta jooksul pisikeses kirjas Eesti isikutunnistustele turvamärgina. Ja kui see omal ajal turvamärgina välja valiti, siis olid konkurentsis ka meie uuema aja suurima isamaalauliku Hando Runneli tekstid.

Õigupoolest pole see luuletuski korralik isamaaline luuletus. Seda on küll kasutatud eesti rahvusliku ühtehoidmise retoorilise väljendusena, kuid kui vaatame lähemalt, siis selle „meiena“, kellest seal jutt on, pole konkretiseeritud mingit selget rahvast või kogukonda. Selle asemel avastab lugeja end ühtäkki olevat silmitsi armastusluuletusega, kus mees ütleb naisele: „Ma tahan su rindade kaudu ka tuult, mis neid puudutab, mõista. Ma tahan su kandade kaudu sel maal, millel seisad, seista. See maa, millel seisad, seista on antud armastajaile.“ Luuletus on küll alanud mesilassülemi kujundiga, mis paneb uskuma, et juttu on paljudest, kuid kas ei või ka intensiivse armastuse puhul tunda, et ei olda enam kaks, isegi mitte üks, vaid mingi elav sumisev pilv, millel pole sisemisi ega välimisi piire?

Muidugi teeb luuletus lõpupoole veel ühe pöörde, õigemini kaks korraga. Esiteks, naastakse paljuse „meie“ juurde – „kas suudame hoida kõik ühte?“ – just see „kõik“ paneb uskuma, et juttu on siiski paljudest, mitte vaid kahest inimesest. Teiseks sigineb siia küsimus, kahtlus, ohutunne – kas ikka suudame seda, millest eelnevas juttu on olnud? Asi ei ole üldse nii üheselt vapper või ekstaatiline (kumb, oleneb tõlgendusvõtmest). Ja muidugi on siin mesilaste kujund see, mis võimaldab nii hõlpsasti uskuda, et tegemist on meie, eestlastega. Aga selle kujundi on kehtestanud Juhan Liiv oma luuletusega „Ta lendab mesipuu poole“, kus mesipuu on isamaa metafoor. Nii et kui me loeme Rummo luuletust isamaaluuletusena, siis loeme Rummo luuletust Liivi luuletuse modifikatsioonina. Aga ikkagi jääb kahtlus, et see „meie“ võib ju olla ka lihtsalt inimkond, kõik mehed ja naised, kes tahavad üksteise kandade kaudu sel maal seista. See on samasugune mitmeti lugemise võimalus nagu Kristjan Jaak Petersoni „Kuu“ puhul, kus „selle maa keel“ (õigupoolest algversiooni järgi „meie maa keel“), mis võiks üles taevani tõustes endale igavikku otsida, on noor­eestiliku levinud tõlgenduse kohaselt eesti keel, mis otsib endale kohta suurte kultuurkeelte hulgas, kuid mida sama hästi võiks tõlgendada (Arne Merilai on seda ka teinud) lihtsalt maise inimese püüdena oma keelevõimega igavikuliste asjadeni küündida.

Lisaks, mida teha kujutelmaga, et mesilaspere läheb läbi mere? Siin on ilmselt kaks eraldi kujundit: võrdlus mesilasperega ning läbi mere mineku motiiv, mis ilmselt läheb tagasi Moosese rahva rännakuni läbi Punase mere. Aga ometi need kontamineeruvad lugeja tajus ja tekitavad kujutelma, mis õigupoolest polegi korralikult kujuteldav. Umbes nagu Lydia Koidula tuntud luuletus tekitab kujutelma, et aeg tuleb maa ja mere peal.

Ühesõnaga, see Rummo tekst on ambivalentne mitmes suunas ja mulle näib, et selle mõjuvus tuleneb suurel määral (noore Rummo eriliselt intensiivse loitsulise rütmi kõrval) just sellest lahtisusest, nii et seda saab korraga tajuda nii isikliku armastusluulena, rahvusliku luulena kui ka üldinimliku ühtekuuluvuse luulena, ning tema kujundite kogum otsekui valgub kujutlusvõime äärtest üle. See luuletus ei sulgu endasse, isegi kui üks või teine tõlgendus seda teeb. See on suure luule tunnus. Igal tõlgendusvõimalusel on mingi n-ö taganemismaa, mingi hingamisruum, võimalus küsitleda ja vaatepunkti muuta, „midagi veel“. Ja sinna ruumi saab elama asuda vabadus.

* * *

Üks eesti kultuuriruumis tuntumaid vabadusest kõnelevaid tekste on Paul-Eerik Rummo kirjutatud „Põgene, vaba laps!“. Kõik teavad seda laulu filmist „Viimne reliikvia“.

Tekst ise on jällegi ambivalentne: vabale lapsele öeldakse, et kui ta veel vähegi suudab, hoolib ja loodab, siis põgenegu ja viigu endaga kaasa „peitu kogu maailma vabadus“. Vabadus viiakse varjule, et ta säiliks. Aga kas vabadus, mis on peitu viidud, on veel vabadus? See on tegelikult põletav küsimus kõigil aegadel, ka praegu: kas vabadus saab olla olemas muul moel kui kõigile kättesaadavana? Kus on vabaduse ja privileegi vaheline piir? Siin tekstis esitatakse tegelikult paradoks, mõistatus.

Ambivalentsust lisab muidugi see, millises kontekstis me seda teksti vastu võtame. Lauluviis on optimistlik ja hoogne, isegi võitluslik või hõiskav. Tekst ise võimaldaks seda laulda ka hoopis tumedamal ja heitlikumal toonil. Ja mille juurde see laul filmis kuulub? Noor aadlik ratsutab koos oma loodetava pruudiga ning kiitleb, et tema on Liivimaa parim ratsutaja, mille peale Agnes küsib väljakutsuvalt: „Kas tõesti?“ – ning kannustab oma hobuse galopile. Vaba lapse laulu illustreerib miski, mida võiks nimetada ratsutamisflirdiks, kus daam peibutab austaja ennast taga ajama. Ühesõnaga, see laul on meie (jah, meie, eestlaste – selle laulu ühine mäletamine teeb meist eestlased) mälus üheskoos millegi seiklusliku ja kergemeelsega, nii et see kontekst varjutab laulu enda paradoksaalse mitmesuunalise ennast küsitleva sisu. Võib-olla saaksime isegi öelda, et kogu selle stseeni vormistus on ise laulu sisu ekvivalent: vabadus koos oma paradoksaalsusega juba ongi peitu viidud seiklusliku meelelahutuse varju (nagu teeb kogu see film, mis lõpptulemusena erinevat stsenarist Arvo Valtoni esialgsest taotlusest). Aga just selle mitmekordse mitmeti tajutavuse tõttu on see laul meile mõjunud, meelde jäänud ja oma jälje jätnud.

Nii mesilaspere luuletus kui ka vaba lapse laul teevad ühtsama: olles ise sisemiselt mitmesuunalised, haaravad nad lugejast/kuulajast kinni ning siis sosistavad kõrva kahtluse, küsimuse, teistsuguse vastuse võimaluse. Just niimoodi on kunst vabaduse vald. Ta püüab meid kinni just selle eesmärgiga, et meil minna lasta. Ja just seepärast pöördume tema juurde tagasi – et ta meil uuesti minna laseks.

* * *

Paul-Eerik Rummo positsioon eesti luules on ühelt poolt kanooniline ja teiselt poolt eriskummaline. See seisneb asjaolus, et n-ö luulelooliselt, eesti luule kujuteldavas arenguloos, on Rummo kõige olulisem mitte algataja või kehtestajana (nagu see on näiteks Jüri Üdi puhul), vaid teatava luulevõimaluse lõpuni viijana, täidesaatjana, täiuslikkuse piirini liigutajana. Mulle näib, et kõik see, mida eesti luules oli üles ehitama hakatud Noor-Eestist saadik läbi arbujate kuni kõrgmodernismini, kogu see poeetiline ehitis jõudis Rummoga täiuseni. Ta integreeris kogu senise traditsiooni ning ühendas selle orgaanilisel viisil ka maailmaluule modernistliku tuumaga. Nii et kui võib öelda, et eesti luulekeele geneetiline kood on otsekui seemnes olemas Juhan Liivi luules, siis Rummo luule on selle koodi ühe teostumisliini täidejõudmine.

Ja jällegi tuleb siin mängu see vabaduse ruum – Rummo ei jäänud kinni sellesse, mille ta oli juba enne 30. eluaastat loonud. Ta sai ise väga hästi aru, et ta on millegi lõpuni viinud, ja liikus teisale: „Saatja aadress“ on üks järsemaid poeetilisi pöördeid, mida võib eesti luuletajate loomelugudest leida. Rummo ei samastu oma luulega, kuigi see on suures osas üsna isiklik; luule ei valitse teda, ta ise valdab luulet. See on ka põhjus, miks Rummo on niivõrd hea tõlkija (Eliot, Dylan Thomas, Anhava, Puškin, Ibsen, valmiv Joyce, millest meil on juba olnud võimalus katkendeid kuulda) – temas on see sisemine vabadus, mis võimaldab ennast ja oma idiolekte mitte liiga tõsiselt võtta. See võimaldab tal ka lõdva randmega oma luuletajapositsioonist (mis teiste silmis on vaat et müütiline) distantseerudes poliitikuks hakata (Rummo oli kultuuriminister, kui kulka taas ellu kutsuti – seegi üks kultuuri vabaduse vorm). Ma ei hakka siin lähemalt rääkima Rummost kui näitekirjanikust („Tuhkatriinumängust“ näidendini „Kõikseaeg sajab taevast kive“), lastekirjanikust („Lugemik-lugemiki“ kui eesti avangardistliku lastekirjanduse klassika), kriitikust ja kirjanduse tõlgendajast (esinduslik valimik „Kuldnokk kõnnib“).

Paul-Eerik Rummo ei ole teinud üht, mida laia ampluaaga eesti literaat tavaliselt teeb. Ta pole kirjutanud proosat ega memuaare. Selles näib olevat lausa midagi sihilikku. Võib-olla on see üks viis mitte kinnistuda, monumentaliseeruda. Rummo on suure osa oma elust – publiku silmis – elanud tolle noore poeedi vägitükkide valguses ja selles on suur oht muutuda puuslikuks nii enda kui ka teiste silmis. Rummo on sellega toime tulnud, ta on jäänud vabaks. Ta on jäänud ikka veel lahtiseks. See on ju kadestusväärselt nõtke elutöö.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht