Leedu asjade mets

Kristina Sabaliauskaitė: „Kas leidub mõni kirjandus-, kunsti- või muusikateos, mida kõigis kolmes Balti riigis peetaks omaks?“

PILLE-RIIN LARM

Üks Londoni messi peakülalisi oli leedu kirjanik Kristina Sabaliauskaitė, kelle neljaosaline romaan „Silva rerum“ on pälvinud tunnustuse nii kodumaal kui ka kaugemal. Tetraloogia pealkiri tähendab „asjade metsa“ – nii nimetasid omal ajal Poola ja Leedu aadlikud perekonna­kroonikaid. Narwoyszite perekonna lugu aastatel 1659–1795 see ongi.

Kuidas sai teist kirjanik?

Olen akadeemilise taustaga, mul on doktorikraad XVII sajandi kunstiajaloo alal. Olin hulk aastaid vabakutseline, muu hulgas Londonis Leedu päevalehe Lietuvos rytas korrespondent. Leedu-Poola uniooni kujutava ajaloolise romaani idee käärima hakates otsustasin proosas kätt proovida. Nägin algusest peale vaimusilmas neljaosalist romaani: neli põlvkonda, neli elementi (maa, õhk, tuli ja vesi). See on üsna barokne kontseptsioon. Kui kirjutamisega päriselt pihta hakkasin, pidin ajakirjanikutööst loobuma. Nii minust kirjanik saigi. Olen sellegipoolest siiani aktiivne ka teadlasena.

„Silva rerum’i“ kirjeldustes kordub sageli sõna „mikroajalugu“.

Enesele teadmata kasutasin ära mikroajaloo tõusutrendi. Mikroajalugu on nende ajalugu, kes ei ole tavaliselt n-ö suure ajaloo fookuses, näiteks naised, lapsed, linnarahvas, kaupmehed, teadlased. Rääkisin sellest hiljuti Cambridge’i konverentsil prof Norman Daviese ja Robert Frostiga. Viimane kirjeldas seda kui biopsiat: mõnikord võib tavaliste inimeste elu uurimine näidata, et poliitiline teooria kujuneb töö käigus või seda, kuidas on ajaloosündmused inimelu kujundanud. Traditsiooniline ajalooteadus põhineb faktidel ja huvitutakse ennekõike arengu seaduspärast, kuid see on mõnevõrra puudulik, kui kõne all on emotsiooni roll ajaloosündmuste käigus. Sellest arusaamiseks on vaja empaatiat ning ajalookirjanik võib siin avastada huvitavaid asju.

Üleüldise tunde, frustratsiooni, rahulolematuse või irratsionaalse usu ja eufooria mõju on asjakohane ka meie päevil, nagu oleme hiljuti mõningate valimiste või referendumite puhul mahedal kujul tunnistada saanud. Seesama põhjustas Prantsuse revolutsiooni suure terrori, natside ja bolševike veresauna jne. Mõnikord ei ole sündmuste aluseks tingimata emotsioonid, mõnikord võivad taotlused olla üsna idealistlikud – nagu Leedu vabaduspüüdlus.

Inimfaktorit ei tohi ajaloo käigus alahinnata. Mõnikord kaotatakse lahing kindrali hambavalu tõttu, impeeriumi langus võib alguse saada keisri pohmellist ning diplomaatilised suhted jäätuda pelgalt antipaatia tõttu …

Kas „Silva rerum’i“ Narwoyszite pere oli päriselt olemas? Missugune on tetraloogias ajaloo ja fiktsiooni osakaal?

Jah, Narwoyszite perekond on olemas olnud, samuti paljud teised romaani tegelased. Viimase osa peategelasel, Vilniuse ülikooli professorile Franciszek Ksawery Narwoyszile, jesuiidile, kellest sai vabamüürlane ning kel oli Londonis ühe inglannaga armulugu, on ülikooli sisehoovis isegi mälestustahvel pandud. Väljamõeldud tegelasi kirjeldades pidasin meeles, et ei saa neid kujutada niisugustes seikades osalemas või niisuguste tõekspidamistega, mis ei olnud toona võimalikud.

Missugune on „Silva rerum’is“ ajaloo ja fiktsiooni vahekord? Ma ei tee kirjutades statistikat. Üks poola kriitik ütles, et mu romaanid on uurimusena doktoritöö mõõtu, kuid kirjutatud nagu luule. Olen sellest arvamusest meelitatud, kuna niisugune peabki kirjandus olema: ratsionaalne ja intellektuaalne, kuid ühtlasi peaks seal kohtama seletamatut, maagilist ja poeetilist kulgu. Ja elutõde.

Kui tähtis on Poola-Leedu ühisriigi periood leedulaste identiteedis ja kuidas on lood Balti kultuuri ja identiteediga? Kas see on üldse olemas?

Arutlesime Balti identiteedi üle ka Londoni raamatumessil. Leidsin, et see on poliitiline, mitte kultuuriline nähtus. Küsisin oma eestlasest ja lätlasest kaaskõnelejatelt, kas leidub mõni kirjandus-, kunsti- või muusikateos, mida kõigis kolmes Balti riigis peetaks omaks? Vastus on ei – vähemalt ei leidnud me ühtegi sellist diskussiooni käigus. Üks laul turgatab küll meelde: „Ärgake, Baltimaad, Bunda jau Baltija“, kuid seda laulsime poliitilise manifestatsiooni osana Balti ketis. Nii et see näide pigem kinnitab mu seisukohta, et Balti identiteet on poliitiline. Ehk aitas see arutelu Briti kuulajaskonnal mõista, et igal Balti riigil on oma unikaalne kultuur, kultuuriliselt ei ole me „Balti blokk“.

Kolmel Balti riigil on sama ajalugu: iseseisvate riikide rajamine 1918. aastal (kuigi Leedule oli see taasasutamine), seejärel lahtimurdmine Nõukogude Liidust 1990. aastatel. Meil on sageli samad geopoliitilised huvid. Kuid kas meil on ühine kultuuriline Balti identiteet? Kahtlen selles. Seevastu Poolaga jagab Leedu kultuuriliselt paljutki: Miłosz, Mickiewicz, barokk, valgustus, romantismiajastu ja sümbolistlikud kirjanikud, heliloojad, maalikunstnikud … Isegi Bruno Schulzi, Witold Gombrowiczi või Isaac Bashevis Singeri tekste lugedes tunnen ära oma rahvusliku maailma. Tõenäoliselt tunnevad eestlased end ära mõningates Skandinaavia kirjanduse tekstides. Põhjala kirjandus tundub leedulasele üsna eksootiline ja teistsugune.

Olete aastaid jaganud oma elu Leedu ja Suurbritannia vahel. Mida küsitakse Leedu kohta välismaal kõige sagedamini?

Olen elanud Suurbritannias 16 aastat ja küsimused on selle aja jooksul muutunud. 2002. aastal, kui sinna saabusin, oli kõige sagedasem küsimus „kas Leedu pealinn on Riia“? Praegu on paljud britid juba Balti riike külastanud ning teadlikud nende erinevustest. Viimastel aastatel geopoliitiliste väljakutsetega silmitsi seistes on kõige sagedamini küsitud piiri kohta meie ettearvamatu naabriga. Kõik me kolm peame sellest palju rääkima.