Lugu naisest, kes suudab taeva lahti teha

Ingeborg Arvola romaani „Nuga tulle“ keskmes on oma tunnete ja vaistude kohaselt elav naine, kelle käekäigust loob kirjanik haarava ja rikka pildi.

KÄRT HELLERMA

Romaani „Nuga tulle“ tagakaanelt saame teada, et selle tegevustik leiab aset XIX sajandi Soomes ja Norras ning see on esimene osa triloogiast „Laulud Põhja-Jäämere äärest“. Teose autor Ingeborg Arvola (snd 1974) on Norra tunnustatud romaani-, laste- ja näitekirjanik ning seegi raamat on juba ohtralt tunnustust pälvinud.

Mõnel raamatul on nii hea pealkiri, et juba see kutsub lugema. „Nuga tulle“ on just selline – suurepärane, lausa lõikavalt hea pealkiri, mis justkui osutaks mingile maagilisele rituaalile. Või kui oletada, et tegemist on kujundiga, siis loob see pildi millestki teravast, põletavast, haiget tegevast. Igal juhul annab tulle pistetud noa tähendusväli fantaasiale ruumi.

Esiti pole kujutlusvõimet vajagi, sest üsna pea leiavad tegevustikus oma koha nii nuga kui ka tuli. Episoodis, kust ravitsejavõimetega peategelane Brita Caisa aitab meest, kelle vigastatud kätte on löönud eluohtlik põletik, torkab naine noa tulle, et tuli noa puhastaks, ja lõikab sellega põletikust puretud koha mehe käest välja. Kõigepealt aga puhastab naine haige mehe onni suitsuga ära. Lisaks loeb ta oma tegevuse juures palveid ja loitsusõnu. Suits, tuli, nuga, loitsud – Brita Caisa teab, mida ta teeb, ja sellest on kasu, sest ei lähe enam kaua, kui mehe käsi saab terveks.

Nii nagu nuga, mis pole lihtsalt üks tööriist, vaid midagi rohkemat – noa kingib peategelane hiljem ka oma nooremale pojale Heikkile, märgina initsiatsioonist, täiskasvanuks pühitsemisest –, oskab Brita Caisa kasutada ka tuld, teades, et tuli võib inimese hävitada, aga võib tal aidata ka ellu jääda.

Brita Caisa oli saanud oma ravitsejavõimed vanaisalt, nõidmees Okkilt. See oli olnud meeldejääv hetk, kui nad vanaisaga kätest kinni hoidsid ja soojus nende kehades ringi käis. Brita Caisa oli siis kuueaastane. Hiljem ravitseb Brita Caisa tihti just oma kehasoojuse abil. Naine ise osutab, et ta pigem raviks loomi kui inimesi. Meeldejääv seik on lamba silma ravimine – naine avab lamba silma tagant mädapaise ja lamba silm saab terveks.

Kirjeldused, kuidas Brita Caisa oma soojust ja energiat haigetele jagab ning pärast selle tõttu kurnatud on, näitavad mitte ainult tema missioonitunnet ravitsejana, vaid ka tohutut pühendumist kõigile, kes temalt abi otsivad. Kõiki hädalisi ei suuda ta terveks ravida, tuleb ette valusaid tagasilööke, aga enamasti on tema võimetest abi ja talle ollakse tänulikud.

„Ta suudab taeva lahti teha,“ ütleb Olaf, üks romaani meestegelastest, Brita Caisa kohta (lk 33). See suurepärane kujund väljendab austust noore naise vastu, kes suudab ravitseda nii inimesi kui ka loomi, on sooja südamega ja abivalmis, vihub raskuste kiuste tööd teha – kui vaja, on rikkamate talude juures suiliseks ja kalapüügihooajal paadiomanike juures abiliseks – ning kasvatab oma kaht poega parimate oskuste kohaselt.

Seos loodusega

„Minu naeratus toob päikese välja. Nii ütles mu õde,“ mõtiskleb Brita Caisa ise (lk 8). Õde on surnud, aga Brita Caisa oli temaga olnud väga lähedane. Õde meenutavad linnud: „Mõni mälestus hüpleb lehte läinud põõsastel nagu leevike või varblane või tihane“ (lk 22). Looduse märgid on olulised, näiteks jälgib Brita Caisa hiljem hoolega, kuidas loodus reageerib tema ja Mikko suhtele.

Poeetilisi kujundeid, mis seovad inimese, taeva ja maa ühtsesse tervikusse, on teoses nauditavalt palju. Näiteks kui peategelane ühe mehe säärehaava korda teeb, siis tunneb ta pärast, „nagu algaks taevas mu juustest“ (lk 90). Või siis natuke varasem stseen, kus Brita Caisa seisatab vana ohvrikivi juures ja paneb käe kivi juures vastu maad. „Miski on ootel, kohe pealispinna all, kui ma sõrmed sisse surun, hakkab sealt voogama laulu, aga kes suudaks sõrmed kivisse suruda?“ (lk 73).

Huvitav on, et Brita Caisa ravitseja­arsenali kuuluvad nii kristlikud palved kui ka maausust pärinevad loitsud. Jumal ja loodus on tema tugipunktid. Mitmeks jagunenud või õigupoolest mitmest osisest kokku sulanud usk oli tavaline ajal, mil romaani sündmustik aset leiab. Animism ja kristlus eksisteerisid korraga, suhe maavaimudega oli loomulik, vaimudelt paluti abi, neile pandi süüa ja juua. Loodust tänati andide eest, mida inimesed kasutasid. Loodust tuligi austada, sest see oli keskkond, millega pidi ellujäämise nimel pidevalt lepitust otsima ja kohanema.

Kui küsida, kas XIX sajandil oskas inimene maa, rohu ja taeva keelt paremini kui tänapäeval, siis võiks nüüdsete paradigmade valguses vastata, et Brita Caisa ja tema kaasaegsed ei olnud veel antropotseeni jõudnud ja nende loodustunnetus oli meie omast palju sügavam.

Looduseusk oli inimese vastu kindlasti ka sõbralikum kui ristiusk, vähemasti selles suhtes, mis puudutas inimeste paarielu reeglistamist. Kuna Brita Caisa oli vallaline naine, kel oli kaks last erinevate meestega ja kolmas tulemas kolmanda mehega, kellega ta samuti abielus ei olnud, siis see tähendas häbimärgistamist „hooraelu“ eest. Brita Caisa eluviis oli tollal tõeline „nuga tulle“, mis märkis mitte ainult vastuolu kiriku õpetusega, vaid ka tõsist konflikti tollal valitsenud stereotüpiseeritud suhtumisega naise seksuaalsusesse.

Elu on meist kõigist suurem

Ometi polnud Brita Caisa sisimas mässaja, ta elas nii, nagu talle sobis ega hakanud ka armuasjades endale valetama. Kui ta armus abielumehesse, siis kannatas ta ka ise. Aga ta oli enda vastu aus: „.. Mikko on mu südames kinni nagu lill kevadises soos“ (lk 155).

Kui Mikko naine Gretha Brita Caisat meeste peibutamises süüdistas – välimuselt väga ilus naine äratas tähelepanu kõikjal, kuhu läks –, mõtiskles Brita Caisa: „Ei ole nii, et naised peibutavad mehi. See on inimveri ja maa veri, see on rütm ja hoovused ja märgid, mida võib lugeda, sest et elu on elav, elu on kogu aeg elus, vali metsakohin, kinnitusotste rapsatus, päike pilve tagant välja, nii et aas lööb särama“ (lk 96).

Peategelase elutunne on hämmastavalt tugev. Elu on meist kõigist suurem, leiab ta. Selline tundub olevat Brita Caisale ka armastus, mida ei saa elust eraldada, mis teeb elutunde veelgi tugevamaks. Armastuse kui tunde, mis üht inimest teise inimesega seob, mahutab kirjanik filigraanse peenusega loodusnähtustesse – loodus on igal pool Brita Caisa tunnete peegel ja väljendaja. Võiks isegi öelda, et loodus tema ümber on Brita Caisale maailma eksistentsiaalne lähtekoht, selle jälgimine võimaldab tal saada ühendust millegagi, mis on temale ellujäämiseks ja elus püsimiseks oluline. Tema mõtiskluste stiil on meditatiivne, kontempleeriv – maailmas, nii nagu see talle ilmub, on alati peidus mõni suurem üldistus, mõni ennustus või osutus, mis tihti tuleb vaikusest ja läheb vaikusesse.

Kuna Brita Caisa oli vallasema, häbenes tema vanem, teismeikka jõudnud poeg teda, sest oli kuulnud ema kohta n-ö sildistavaid jutte, millel oli komme kiiresti levida. Nii oligi Brita Caisal vanema poja Aleksiga keerulisem suhe kui Heikkiga. Juba üsna romaani alguses tähendab ema poja kohta: „.. ta mälub tihti ülekohut ja vimma, närib huuli ja ebaõiglust, nagu teised mäluvad kuivatatud liha, see on loomujoon, pimedus on loomujoon, nagu ka valgus, kõike saab kasutada, ta peab õppima oma väe üles leidma, pimeduse jõud on suur ja sügav, niikaua kui pimedusest ei saa vastuseis, kuni inimene ei kurna end tähtsusetute asjadega ära“ (lk 13).

Teose stiil pole ühtlane, pigem dünaamiline: näiteks lausete pikkus ja lühidus näib olevat otseses seoses tundegammaga, mida edasi soovitakse anda. Küsimus pole mitte ainult tunnete intensiivsuses, vaid ka ajamõõdus – kirjanik justkui püüaks aja kulgemise kiirust sõnadega mõjutada, sellele tajutavaid temposid seada. Stiili viimistletus ei jää märkamata: liigseid sõnu pole kusagil, ka pikkades lausetes on tihedus, mis võimaldab lugejal rõõmuga neid emotsionaalseid ja sugestiivseid rännakuid kaasa teha. Usutavasti ei olnud tõlkijal neid lihtne eesti keelde seada, aga ta on sellega hästi toime tulnud.

Dialoogides, mida on raamatus ohtralt, ollakse seevastu napisõnalised – suheldakse repliikidega, mitte pika jutuga. Dialoogid moodustavad tuntava kontrasti kohatiste poole lehekülje pikkuste kujundimassiividega. Kuigi jutud, mida aetakse, on lühikesed, loovad nad pinget ja konstrueerivad süžeed. Kõnelused argiasjadest maskeerivad tihti olukordi või suhteid, mida sõnades ei väljendata.

Resümeerigem: „Nuga tulle“ on feministlik romaan, mille keskmes on oma tunnete ja vaistude kohaselt elav naine, kelle käekäigust loob kirjanik haarava ja rikka pildi. See, et peategelase Brita Caisa prototüüp olevat Ingeborg Arvola vanavanavanaema, pakub kindlasti pidet mõistmiseks, miks on autori sümpaatia jäägitult minategelase poolel.

Romaani lõpp on paraku traagiline, aga kuna on tegemist triloogia esimese osaga, siis jäägem huviga järge ootama.