Lugupeetud härra välisminister Paet! Seltsimees Lavrov! Merca ja teised petserimaalased!

Rui, endine Fie

Eesti idapiir, mis on ühtlasi Euroopa ja Nato idapiir, valmistab kõikidele õilsatele inimestele taas peavalu. Vahepeal juba paistis, et selle asjaga on ühel pool ja piirist enam ei räägita, aga võta näpust. Mingi asi pandi kuskil juurde ja jälle on miskid jamad. Kes pani, kus pani ja milleks, seda hoitakse rahva eest saladuses. Ometi on eesti rahvas juba viisteist aastat asjatult piiri oodanud. Seda pole andnud ei Laari ega Savisaare valitsus. Ei anna ka Respublika, kuigi lubas. Neljakordset keskmist palka saavad timukad Toompeal irvitavad rahva seaduslike soovide ja puhaste tunnete üle. Aga mis siis ikkagi teha? Nagu ma aru saan, ei kehti praegu ei vana ega uus piir. Piir, nagu öeldakse,  ei pea. Toompeal on ratifitseeritud, aga Kremlis ei ole. Valitsus näikse olevat asja rahumeeli  kõrvale pannud. Kui neilt küsida, mis saab edasi, siis nad laiutavad käsi ja on vait. Pall olevat Moskva käes. Kui kaua nemad seda palli enda käes hoiavad? Vastust pole. Nii ei saa jätkuda. Lapski saab aru, et ühepoole ratifitseerimine ei maksa midagi. See tähendab, et meie lapsed peavad endiselt kartma hommikuti kooli minna, meie naised ja tütred on vägistamisohus, meie loomad võivad tibla kurja silma tõttu kõngeda, meie autod võidakse ärandada ja meile kõikidele võib pussnoa selga lüüa.

Ma arvan, et on tulnud kodanikualgatuse aeg. Keegi peab asja enda peale võtma.

Niikaua kui võimumehed sebivad ja järjest enam rahvast irduvad, pakun ma ennast ise. Ma hakkan Eesti-Vene piiriks. Ma lähen Petserimaale, sinna, kus see joon kulgeb, ja viskan end sinna lämakile. Ma laman seal ööl kui päeval, tuules ja päikeses. Iga kahe tunni tagant on mul kümme minutit puhkust, siis ma käin ära. Ma olen avastanud, et lamades on täitsa hea õlut juua.

Küsimus on, kumbapidi lamada? Ühtpidi oleks nagu viisakam näoga oma rahva poole, tagumik vene poole. Aga nii ma ju ei näe, kui tulevad meile sõbralikud setud, kes tahavad Eestisse. Rääkimata vene tankidest. Ma arvan, et kõige õigem oleks lebada selili. Või kõhuli.

Mu palgasoov, arvestades töö tähtsust, on kolm eesti keskmist ja õlut nii palju kui kulub. Samuti prii transport Eesti piires.

Ma arvan, et ka mind peaks parlament ratifitseerima, nii on kindlam. Selleks ma tuleksin Toompeale, ütleme nädala pärast. Palun, härra Paet, kutsuge kokku riigikogu. Ma demonstreerin, kuidas ma kavatsen lebada.

Vaatame, kas saame lõpuks selle piiriasja maast liikuma või ei. Värisege, Toompea timukad, te ei pääse rahva õiglase kättemaksu käest! (See, seltsimees Paet, ei ole Teie süü, ka Teid ? vabandage väljendust ? nussitakse suhu ja silma, nende kaabakate nõusolekuta ei tohi Te isegi lahti läinud kingapaela kinni siduda, nagu ma ei teaks.)