Luule, see ei tule?

Jüri Ehlvest

Kalev Kesküla, Veinijuht. Eesti Ekspressi Kirjastus, 2005. 399 lk. Kalev Kesküla uus luuleraamat on kohati nii ohtralt illustreeritud, et meenutab koomiksit. Jutumulle pudelikaelade kohal pole küll kasutatud. See on viga. Teose sõnum tuleb õnneks siiski hästi välja, see on lihtne: vein räägib meiega, tuleb osata ainult kuulata.

Luuletusi endeid on nii paremaid kui kehvemaid. Näiteks üks nigelamaid:

Aroomis küps sõnnik,

maitses mustade marjade

küps külluslikkus.

(pealkiri: Gabriel Meffre Laurus Côtes-du-Rhône)

 

Aga leidub ka taolisi antoloogiakandidaate:

 

Aroom eeterlik,

selles raske tärpentiin ja bensiin,

maalõhn.

Maitse rikkalik, õline, magusapoolne,

selles mett, mandleid, leiba ja rosinaid.

(Riesling Altenberg de Bergheim Vieilles Vignes)

Mulle meeldis ka see:

Aroomis mineraalne märg kivi

ja lillelõhna. Maitse

täidlane ja mahlakas,

värske. Pehmes ja

täidlases stiilis Chablis.

(Domaine William Fevre Chablis)

 

Iga luuletuse lõppu on autor lisanud ühe numbri. Neid on igatmasti, alates seitsmekümnest, lõpetades paari tuhandega. Need iseloomustavad luuletuses kirjeldatud õndsuse kättesaamatust. Tavaliselt on suurematele arvudele eelnenud paremad luuletused.

Teosesse on lisatud ka proosalõike, need jutustavad maadest ja inimestest, eriti aga keldritest. Mõjuvad rahustavate tapetslike pausidena, selitavate katkestustena luule vahel.

Mõningate kõikumistega küll, kuid luule on siiski läbivalt hea.

 

Autoripositsioonist

 

Luuletuste pealkirjad on valdavalt näpatud pudelisiltidelt. Selle võttega rõhutab autor, et ta on pelgalt vahendaja, sildi taga peituva kirjapanija. Nagu iga tõeline luuletaja, nii pole ka Kesküla tahtnud meieni tuua mitte midagi peale labase tõe.

Range keemik võiks retortide tagant välja astudes mõmiseda, et rangelt võttes need pudelid kõike seda siiski ei sisalda, isegi sõnnikut mitte. Loomulikult mitte, sest anumate sees on ju alles kood.

 

Kood, jooja ja sõnum

 

Ükstakõik kui püüdlikult poleks autor ennast siltide taha peitnud, hoolimata sellest, et teose algusse on lisatud koguni kasutatava luulesõnavara leksikon koos ?definitsioonidega?, haarab lugejat siiski umbes poole lugemise peal rahutus ja nõutus. Võtab sügama.

Kui sügeleb, tuleb sügada, see on filosoofia põhitõde.

?Mis saab siis,? mõtleb lugeja, ?kui ma, rännanud üle seitsme mäe ja mere…? ? kõnekamaid marke Eestis ei turustata ? ?… mis siis, kui, trotsinud ohte ja janu selle imelisima kallikese viimaks kord leian ja avan, aga kui avatult temake siis ei kõnele minuga nõnda, kui ta on rääkinud Kalev Keskülaga; mis arvaks maailm siis mu rännakust ja otsingust, kui mina ei oskaks temakeses ära tunda ei märga kivi ega lillelõhna, vaid kui ainus sõna, mida mina teda maitstes mõistaksin paberille panna, oleks ?hapu???

Kes tasub siis selle patu hinna?

Lühidalt kokkuvõttes on see muidugi evolutsiooni põhiprobleem. Mahule vaatamata ei räägi Kesküla raamat siiski mitte kõike kõikidest veinidest. Kuid sedagi raamatut pähe õppida ei jõua keegi. Seda kaasas kanda… Noh, hämaras vinoteegis omasuguste seas kõlbaks lapata, aga kohtumisel mõne arenenud naissoost veinigurmaaniga ?Veinijuhist? õigeid sõnu otsida tunduks juhm.

Ja isegi kui taoks endale kõik kolpa, siis ei tohi unustada, et maailm on täis mutatsioone. Mis siis, kui just see pudel Gabriel Meffre Laurus? Côtes-du-Rhône?i, mis sinu kätte satub, on imeliselt fermentiseerunud, sina aga oskad  ikka tajuda vaid sõnnikut ja mäda?

Teos juhib mõtted joomiselt paratamatult esteetika ja üldse olemise põhikategooriale, milleks on ilu. Siltide taga on autoril olnud hoopis riukalik salaplaan ? juhtida luulesõber tagasi ilu lätete juurde.

Parim võimalus ilust aru saada on luua ise midagi ilusat.

Seda tehes ülendub jooja Kesküla raamatus paratamatult loojaks. Küsimus, kas loomiseks on ilmtingimata vaja ka juua, jääb siiski lahtiseks.