Luulelausujad suurel laval

Olgu luuletus argine või pidulik, madal vemmalvärss või kõrge kunstikraadiga teos – luule hoiab ja timmib keele ilu ja täpsust.

PEEP EHASALU

Luulekontsert „Bluule 10/10“ Haapsalu kultuurikeskuses 1. VIII.

Festivalil „Augustibluus“ toimus tänavu juba kümnendat korda bluuleõhtu. Omal ajal „Romantilise luulekava“ ürituste sarjast välja kasvanud ning seni intiimsemas keskkonnas läbi viidud, väiksema ja spetsiifilisema publikuga sündmus toodi seekord Haapsalu kultuurikeskuse suurele lavale.

Luule pole olemuslikult kuidagi kitsas nišivaldkond ainult pühendunud jüngritele. Sellealased ettevõtmised prõmmudest luuleõhtuteni on mõeldud aga peamiselt just nimelt poeesiahuvilistele, nii ka senised bluulelugemised. Seepärast pean erakordselt oluliseks luule esitamist suurel laval, selle toomist kujuteldavast nišist laiema publiku ette – ja mitte vaid luulepõimiku või -etendusena. Suurele lavale jõudnud bluule hõikab saali: luule on meie kõigi asi. Heas esituses võib see puudutada masside hingekeeli, isegi kui teksti sünnihetkel on olnud tegemist intiimse ja suletud maailmaga.

Jan Kaus, üks esinejatest, on „Augustibluusi“ kodulehel välja toonud kolm olulist põhjust luulet esitada: luulekontsert on võimalus tuua kokku erinevad loomingulised väljendusviisid, hoida kirjandust pildil ning ajapuuduse käes kannatavate inimesteni jõudmiseks peabki kirjandus leidma kõikvõimalikke uusi võimalusi ja neid agaralt kasutama. Olgu argine või pidulik, madal vemmalvärss või kõrge kunstikraadiga teos, luule on keele ilu ja täpsuse hoidja ja timmija – niimoodi võib teiste luule­esitajate mõtted kokku võtta.

Mänguline kava

Korraldaja Georg Merilo sõnul valis iga kutsutud esineja materjali oma lemmikluuletuste seast, autoreid ega teemasid eelnevalt kokku ei lepitud. Samuti ei hõigatud laval välja autorite nimesid ega luuletuste pealkirju, vaid luulet esitati tugitoolis istudes ning ilma omavahelise small-talk’i ja sisse-väljajuhatuseta. Pealtnäha vabalt voolava lugemise tulemus oli üllatavalt toimiv anarhistlik punk-tervik (või bluus), mis hoidis kaks tundi tähelepanu laval, pannes ootama iga järgmise esineja valikut.

Mõne luuletuse tundsin ära, mõnd oskasin mõttes isegi kaasa lausuda, mõni oli täiesti võõras, ent tekitas tahtmise lähemalt tutvust teha. Autori nime ja pealkirja ei igatsenud, pelk tekst toimis hästi. Pärast etendust tekkis siiski igatsus info järele. Varasemas intiimsemas kohvikuformaadis sai publik nimed-pealkirjad kohapeal järele küsida ja raamatupoes kas või raamatu kaasa osta, suurel laval seda võimalust polnud.

Autorite valik oli kirju Juhan Liivist Karl Ristikivini, Juhan Viidingust Paul-Eerik Rummoni, Ott Arderist Wimbergi ja Kivisildnikuni, Ellen Niidust Betti Alverini, kõlas ka tõlkeluule. Mänguline tervik tõi välja luule registrid, stiilid ja vormid kõrgest kuni sõna otseses mõttes vetsuluuleni. Kas see viimane vajalik oli, on maitseasi, aga kahtlemata kuulub seegi kirjusse luulemaailma.

Laulusõnu ei tajuta pahatihti luulena, ehkki tavaline on nii luule viisistamine kui ka sõnade tellimine. Küllap mõnelgi publiku hulgas lõi hea esitus peas pirnikese põlema, kui lavalt kõlasid tuttavad laulusõnad. Lavaluulena saavad need uue vaatenurga või lausa uue tähenduse. Üllatusega tõdesin, et minu põlvkonnas laulusõnadena kuulsad tekstid, nagu Juhan Viidingu „Ha-ha-ha-ha“, Paul-Eerik Rummo „Siin olen sündinud“ ja „Üks mees nägi unes …“ või Karl Ristikivi „Minagi olin Arkaadia teel“, olid noorematele uued ja huvitavad – juba selle uue tutvuse tõttu võib lugeda sündmuse kordaläinuks.

Luules elu

Laval olid esinemise järjekorras Georg Merilo, Jan Kaus, Üllar Saaremäe, Argo Aadli, Kärt Kross-Merilo, Egon Nuter, Franz Malmsten, Reigo Ahven ja Juss Haasma, nii et lavakogemusest ega -sarmist puudu ei olnud.

Mõtestatud ja ilmekas ettekanne ja koolitatud hääl on nauditavad, ent sellest ei piisa: luulet esitades tuleb teksti sisse elada, isegi luule sees elada. Seepärast joonistusid mu silmis õhtu tippudena välja kogenud luules elajad Jan Kaus ja Üllar Saaremäe. Mõlemad on luulet loonud, esitanud ja lavastanud ning tunnevad kõiki võimalikke registreid. Kausi stiil oli intiimsem ja iroonilisem, ta mängis tempoga ja võttis kuulaja endaga ka kiirlugemisel kaasa, mõte püsis. Oma valiku mitu pala esitas ta mullu ka Tallinnas kirjanduslikul kolmapäeval (Indrek Kofi „mu esiisade esiisa“, Hendrik Lindepuu tõlgitud Wisława Szymborska „Lisandusi statistikale“, Wimbergi „Oi see kohv on hea“), suure lava tarvis olid need veelgi sügavamalt läbi elatud. Saaremäe esituses oli rohkem bravuuri ja paatost, tema instrument oli helitugevus, mida ta vastavalt juurde või maha keeras.

Georg Merilo alustas Juhan Liivi „Muusikaga“, mis oli alguseks hea valik eriti nende puhul, kes on kuulnud Pärt Uusbergi samadele sõnadele kirjutatud kooriteost. Publik avanes aga alles pärast Jan Kausi vaimukat avaluuletust, millele sai osaks spontaanne aplaus. Sealt edasi plaksutati pärast iga etteastet. Kõik lugesid enda tuntud headuses ja igaühel olid ka oma luules elamise tipphetked, kus suudeti publik oma maailma kaasa võtta. Tundus, et esineja vanus lisas luulele tunnetust ja väärtust, aga see võib olla ka minu kui 50+ luul. Igal juhul on hea esitaja meedium, kelle vahendusel luule publikuga suhtleb ning ta kaasa mõtlema ja elama paneb.

Kaus ja Saaremäe kerkisid esile isegi lühivormides, nagu Paul-Eerik Rummo luuletus pealkirjaga „Miks ma ennast ära ei tapa“ (tekstiga „Ei taha“) või Kausi luuletus „Maailma lühim anekdoot“ (tekstiga „Mees“). Ses viimases oli meestekeskset lavakoosseisu arvestades topeltannus eneseirooniat ja -kriitikat.

Vastuoludest

Tundus, et maailma lühima anekdoodiga püüdis Kaus välja vabandada ülimehelikku esinejaskonda. Austan igati kava koostaja õigust esinejad kutsuda nii, nagu endale sobivam tundub. Kui aga laval esinenud üheksa mehe kõrval on vaid üks naine, siis paneb see vägisi küsima: kus on meie suurepärased naisnäitlejad ja poetessid? Esitamisele tulnud autorite seas oli ka naisi, ent arvestades meie luulemaastiku praeguseid tegijaid, oleks naishäälte suurem osalus andnud rohkem hääleulatust nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Suurim vastuolu tekkis minu silmis aga teksti ja muusika vahel. Kui teksti mängulisus lubas kuulutada lavalt igameheõigust luulele ja bluule omamehelikkust, siis aeglane ambient justnagu rõhutas laval toimuva võimalikult diipi olemust. Esitamise vaikseks taustaks selline helimaailm sobis, kuid mitmeminutine muusikaosa iga esinemisringi järel tõmbas kõik tekstiregistrid kokku staatiliseks tiksumiseks. Taavi Aavik on siin süüst puhas ning talle tuleb anda au julguse eest võtta üle haigestunud kolleegi töö 24tunnise etteteatamisega. Selle eest, et nii esinejate kui ka publiku kehakeel väljendas aeg-ajalt selget ebamugavust, läheb kriitikakivi pigem korraldaja kapsaaeda.

Suur lava ise on sõnum ja luule lugemine teatrisaalis tekitab teatud eeldused, eriti kui mõte oli rõhutada sõna jõudu ja ilu. Teatripublikut ju harjutatakse teadmisega, et laval toimuv vajab publiku kaasamõtlemist, see on dialoog lava ja saali vahel. Nii ka luule esitamisel. Õuekontserdile omane õllega ringi­traalimine võib nii vaataja kui ka esineja mõttelõnga katkestada, mida mitu korda ka juhtus, sest saali üks uks oli liikumiseks avatud. Bluuleõhtu intiimsemas kohviku­keskkonnas on teistsugune: seal mängib rolli esinejate ja publiku lähedasem ja vahetum asetus, osana atmosfääris kõlisevad nõud ei pruugi segada sellise selgusega nagu teatrisaalis.

Esimest suure lava bluulesündmust kimbutasid seega mõned hädad, aga neid on kerge järgmistel kordadel parandada. Kahetunnine lavaluulemaraton ja julgus luule suurele lavale tuua õigustasid ennast kokkuvõttes igati: 500kohaline teatrisaal oli rahvast täis ning esinejatele elati innukalt kaasa. Hea päev luulele.