Kes oled? Kust tuled? Kuidas luule juurde jõudsid?

Uudse luulekonverentsi puhul jäi hämaraks, kas korraldajate eesmärk oli jõuda uute huvilisteni või pakkuda mõtteainest juba kogenumale publikule.

ELISA-JOHANNA LIIV

Konverents „Luule erinevates varjundites“ 18. IV Tartus Aparaaditehases. Esinesid Elisabeth Heinsalu, Mihkel Kaevats, Maarja Kangro, Jüri Kolk, Siim Lill, Rebekka Lotman, Krista Ojasaar, Reijo Roos, Sigrid Salundo, Berk Vaher, Elo Viiding ja Aleks Mathias Viidik, päeva juhtis Eliis Jõgioja. Ürituse korraldas Helen Sakson koostöös Tartu Noorsootöö Keskusega.

Tartus Aparaaditehase hoovis peitub laetud nimega koht – Armastuse saal. Just sinna seadsin end sisse ühel neljapäeval, mil peeti konverentsi „Luule erinevates varjundites“. Tegu oli Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse bakalaureuseõppe tudengi Helen Saksoni lõputööga, millest kõigil huvilistel oli võimalik osa saada. Kava oli tihe: vestlusringides arutleti luuletaja elukutse ning luule kui arvamuse avaldamise ja enese väljendamise viisi üle. Nii-öelda 1 : 1 vestlustes usutleti luuletajat, luuleuurijat ja kirjandusürituste korraldajat.

Ammendamata arutelud

Konverentsipäeva kolmes vestlusringis avanes huvitavaid luuletamise tahke. Näiteks üllatas, kui palju kirjutatakse tekste tellimuse peale. Romantiline kujutelm luuletajast kui märkmikuga tegelasest, kes alati ja igal pool inspiratsiooni ootab (nagu muigas Maarja Kangro) või kes luuletab sisemise vajaduse tõttu (nagu märkis Krista Ojasaar), ei pruugi sugugi paika pidada – tegelikult pöördutakse tegevluuletajate poole tihti palvega ühel või teisel teemal lullu valmis visata. Kui selle kohta hiljem kõnelejatelt lähemalt uurisin, tõdesid nad, et ega need just parimad tekstid ole, sest vahel antakse ette teema, millest muidu ei kirjutaks või millega ei teki sidet. Kui aga võrrelda näiteks heliloojatega, siis nemad ei kirjuta peaaegu kunagi sahtlisse. Kui juba tööd teha, siis selle eest võiks saada ka tasu.

Vestlusringi formaadi kõiki võimalusi kuulaja seisukohalt paraku ei ammendatud. Päevajuht Eliis Jõgioja oli üsna kinni ettevalmistatud küsimustes: selle asemel et tõukuda laval öeldust, läks ta joonelt edasi järgmise paberil seisva reaga. Näiteks Elo Viiding tunnistas usutlejale, et on kirjanikutööst eemaldumas, aga too ei palunud tal seda kommenteerida, vaid küsis „kuidas valite sõnu?“ või midagi sellesarnast. Võib-olla oli asi lavanärvis või kogenematuses; õigupoolest oli Jõgiojast väga vapper kogu konverentsipäeva vestlusi üksi juhtida. Soovitan siiski edaspidi mitte paberil näpuga järge ajada, vaid enda vastas istuvate inimestega päriselt vestelda.

Kes oled? Kust tuled?

Päeva jooksul toimus ka kolm vestlust, millel küsitleti eraldi luuletajat Reijo Roosi, luuleuurijat Rebekka Lotmanit ja kirjandusürituste korraldajat Berk Vaherit. Roos rääkis põhiliselt Eesti Kirjanike Liidu noortesektsioonist ning oma eesti- ja võrokeelse luulekogu „tere kas tohib / tere kas võisõ“ saamisloost. Kõiksugu juhtkondade omamoodi kriitikana mõjus Roosi kindel soov, et nende koosseis iga aasta või paari tagant muutuks – eks ikka seetõttu, et toimuks pidev eneseloome ja leiutamine ning käidaks ajaga kaasas. Noortesektsiooni asutamist nimetas Roos omamoodi kogukonna loomise katseks: eesmärk oli tuua kokku seltskond, kes üksteist innustaks ja koos midagi õpiks või loeks jms. Kirjanike liidul on samuti selleks teatud eeldused, ent selle põhiline eesmärk on siiski kirjainimestele toe pakkumine, olgu siis õigusküsimustes, rahaliselt (võimalusel) või loometegevuseks vajalike tingimuste loomisel.

Vestlus luuleuurija Rebekka Lotmaniga keerles räppluule ümber. Riimluule uurijana ja uudishimuliku inimesena on Lotman huvitatud sellest, mis parasjagu populaarne, olgu siis instaluule või räpp. Viimase puhul on huvitav, et erinevalt teistest luule avaldumisvormidest ei mõju see enamasti kirjandustekstina – pigem seostub räpp märksõnadega „muusika“, „pidu“, „vaba aeg“. Vestluses tuli muu hulgas välja, et eesti räppi on üsna vähe uuritud, aga teistes riikides tehtud uurimuste põhjal tundub, et see on ka vähem poliitiline kui mujal. Lotmani hetkelemmikute hulgas on näiteks Genka ja Dew8 lugu „Jõhker veretöö Kärevere teemaja juures“¹ – sain seda siinse teksti kirjutamise juurde kuulates mõnusalt naerda („Palun vabandust, Betti Alver ja Doris Kareva!“ või „Supertiltis Vikerkaares Hennoste“). Kujutan ette, kui lõbus võib olla seda teksti uurida. Vestlus Lotmaniga oli kõige kontsentreeritum, aga konverentsi haaret silmas pidades olin üllatunud, et Lotmani varasemat uurimistegevust ei puudutatud peaaegu üldse. Sonettidest räppluuleni jõudmine ei olegi nii mõeldamatu, aga milline töö on sellele eelnenud, mida avaldatud-tehtud, jäi avamata. Küsimused stiilis „kes oled?“, „kust tuled?“ annavad aimu, et ettevalmistusele palju rõhku ei pandud, aga vahest ongi seda üheltainsalt inimeselt palju oodata. Sündmus oleks saanud sisukam, kui seda juhtinuks algaja ja kogenum päeva­juht paaris või kui küsimusi valmistanuks ette mitu inimest.

Vestlus Berk Vaheriga oli isegi veidi piinlik, kuigi Vaher selle oma heatahtlikkuses kenasti ära silus. Võisin päeva eelviimase kohtumise ajaks väsimuse tõttu veidi kriitilisem olla, aga kui laval esitatakse küsimusi stiilis „Mis see „Prima vista“ on?“, tekib omakorda küsimus luulekonverentsi suunitluse kohta. Kellele see on mõeldud? Küllap peab sellele küsimusele vastama ka Sakson oma lõputöö saateteksti koostades. Kas eesmärk oli korraldada üritus koostöös mingi institutsiooniga (Tartu Noorsootöö Keskus)? Kas oli mõte jõuda uute luulehuvilisteni või pakkuda mõtteainest juba luulest huvituvatele inimestele? Ma ei taha öelda, et „Prima vista“ ajaloost ja arengust ei võiks rääkida või ei peaks seda tegema – muidugi võib ja peab, aga soovinuksin, et vestluse juht avab festivali tausta lühidalt ise ja esitab seejärel süvitsi minevaid küsimusi.

Lõpukomm

Õhtu lõpetas noore luuletaja Sigrid Salundo ja tantsija Aleks Mathias Viidiku ühine etteaste „Hommik, kallis“, mis kõditas täpselt õigest kohast. Eesti kirjandussündmustel kuuleb autoreid oma tekste ette kandmas tihti – tehakse seda paremini või halvemini, aga julgust sinna muid elemente lisada napib. Vahest kõige rohkem eksperimenteerimist võib kohata kirjandusõhtu „Viimane neljapäev“ raames või Värske Rõhu autorite ülesastumistel.

Salundo ja Viidiku sõna ja tantsu ühendusviis mõjus värskelt ning esitus oli veenev. Meenus luuletus „Oluline on tulemas“ („The Big One is Coming“), mille on Miranda July loomingu põhjal kirjutanud Sarah Holt ja millele on liikumise loonud Oona Doherty.² Pöördun selle juurde ikka ja jälle tagasi. Unistan enamast mängulisusest ka Eesti lavaluules, seda napib kas või luuleraamatute esitlustel. Võib-olla on asi selles, et lavaluule seostub Eestis eeskätt eraldi ürituste sarjaga? Uudne luulekonverents võinuks just seda sorti üllatusi kavasse veelgi enam lisada.

Või tagasihoidlikumalt: ka lihtsalt natuke rohkem luulet kuulda olnuks meeldiv. Tõsi, konverentsipäeva alguses luges peakorraldaja ka paar oma teksti ning hiljem esitas Elo Viiding Siim Lille hilinemise tõttu ajaviiteks mõned enda omad. Iseäranis Viidingut oleks tahtnud kauemgi kuulata.

1 Genka Dew8 lugu saab kuulata nii voogedastusplatvormidel kui ka Youtube’is (koos ametliku video ja tekstiga!). https://www.youtube.com/watch?v=CSGZFuDJj-A

2 Luuletuse leiab Miranda July Instagrami-kontolt: https://www.instagram.com/tv/CGiE-gxhI9B/?id=2423521437462859585_263207964