Luulesalv – Maarja Pärtna „Äratuskell ja lahkamislaud“ ning teisi luuletusi

MAARJA PÄRTNA

Äratuskell ja lahkamislaud

Pahempidi pöördunud küllusesarve põhjas

toonklaasist kõrghoone keldrikorrusel

kehamälu lahkamislaual

heliseb äratuskell

ja ma võpatan ärkvele.

Äratuskell heliseb,

punane kettaga telefon,

mille kõla on kuulda riigikogu kõnepuldis,

rahvusülikooli ringauditooriumis,

õhtustes uudistes, rahakotis ja luuleõhtul.

Äratuskell heliseb

lapsepõlve pildialbumis,

kuulmekäigu kaevandustunnelis,

töötukassas, surnukuuris ja raamatukogus.

Ma avan silmad

energiakülluse tagajärgede umbses ooteruumis,

kuhu paljud teised jõudsid ammu enne mind,

kuid veel rohkemad ei jõua kunagi.

Ma tõstan toru hargilt

ja sisenen kõnesse.

 

Kiirrong ja küllusesarv

Hiliskapitalismi kiirrongi kineetiline tõmbetuul

loobib vastu mu sääri šokolaadipabereid,

kilepakendeid, turismibrošüüre

ja raamatulehekülgedelt lahti leotunud tähti,

mis tungivad mikroskoopiliste nõeltena

mu nahka soojalainest seestunud novembrikuus.

Vagunite reklaamidest kirvendav välispind

ei meenuta millegagi mateeria kasvavat ennustamatust,

mis tõukab meid holotseenist aasta-aastalt välja.

Eemal linna servas laadivad sadamakraanad

kaubalaevadelt maha majanduskasvu merekonteinereid.

Ma võtan rongis istet ja suur kiirendus

surub mind sügavamale ajutisse pehmusse,

kui sööstan sisse pahempidi küllusesarve tunnelisuust.

 

Holotseeni lõpp

Mõõtmisajaloo kõige kuumemal sügisel,

mis suudles vulkaanilise suuga lõhki rekordeid,

juhtus viimaks ometi midagi ootamatut:

me hakkasime vastupandamatu hooga tõmbuma

veel nähtamatu murdepunkti poole kokku.

Ma pesen nägu siirdeaja karges ojavees,

mis uhub puhtaks mu kahtluse-

kõrkjaisse kasvanud meelepõhja,

tõuseb sügavikust tulvaveena üles

mööda mäenõlva, kerkib vihmavalinguna

kaitsvalt kõrguvasse raagus tammevõrasse

ja peegeldab sealt tuhande veelaternana tagasi

holotseeni lõpu veel võimalustele avatud,

kaardile kandmata varjuderiiki.

 

Ülestõusmise serval

Ma kuulan talvepaduvihmas kõlisevat sammukaja,

mis tuiskab tulvaveena mööda linnatänavaid

ja puhub suikund silmist välja uneliiva.

Mu leekiv nahk tantsib kaasa

nagu pulkade all mürtsuv trumm

murdepunktist unistajate paraadil,

mis keerutab üles vastuhakku väljasuremisele.

Ma kerkin kõrgusse kui elavhõbe termomeetris

ja paiskun kujutluses laiali kui lõõskav leil,

et higistada keele kuumas ühissaunas

kehameelest välja üksildusetõbi

ja uhtuda see ihult maha ülestõusmisveega.