Ma kirjutan kurvimaid ridu

Tšiili luuletaja Pablo Neruda värske eestinduse puhul on leitud tasakaalupunkt loova ja sõnatäpse tõlke vahel.

KLAARIKA KALDJÄRV

Sellist rida – „ma kirjutan kurvimaid ridu“ – Pablo Neruda armastusluuletuste eestikeelses raamatus tegelikult ei ole, ent ühe selles ilmunud armastusluuletuse algus kõlab „Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu“ ja see on see, mis mõnikord tõlkes juurde tuleb (Neruda + Pihelgas + Viiding). Luuletõlgete puhul võib muidugi lõputult arutleda selle üle, kas luuletaja tahtis öelda seda teist või kolmandat ja kas see tõlkes ikka on nii või ei ole. Mõnikord maksab sedagi teha, kuid võib-olla on tänuväärsem proovida üles leida see, mida tõlkija teinud on, mida on ta luuletusest välja lugenud, kuidas autorit tõlgendanud.

Mehhiklane Octavio Paz kirjutab essees „Tõlkimine: kirjandus ja sõnasõnalisus“ („Traducción: literatura y literalidad“), et kuigi kokkuleppeliselt võiks justkui ainult luuletajad luulet tõlkida, on nood harva head tõlkijad, sest nad kasutavad tõlgitavat luuletust lähtepunktina omaenese luuletuse kirjutamiseks, seevastu kui hea tõlkija liigub täpselt vastupidises suunas: tema sihtpunkt on tõlgitava luuletusega analoogne (kuid mitte identne) tekst. Veel ütleb Paz, et kui proosa puhul on enamasti nii, et märgid, s.t sõnad on küll liikuvad, kuid mõte enam-vähem kindel, siis luule puhul on sõnad liikumatult paigas, fikseeritud, ent tähendus seevastu mitmekihiline ja -mõtteline.

Carolina Pihelgase vahendatud Pablo Neruda „Armastusluuletuste“ järelsõnas keskendutakse peamiselt autori elukäigule, suhetele ja poliitilistele vaadetele (mis on kindlasti oluline, kuigi ehk mitte nii palju kui netieelsel ajastul). Juttu ei ole kuigivõrd tema loomingu eripärast või tõlkija tööpõhimõtetest – esimese puudumist võib seletada raamatu suunatus teatud sihtgrupile, teist aga see, et meil pole niimoodi kombeks ja ega niisama lihtne seda teha ei olegi. Samuti ei leia saatesõnast seletust sellele, miks just armastusluule on tõlkimiseks välja valitud, milline on tõlkija isiklik suhe sellega, kuidas eristub see Neruda ülejäänud loomingust.

Järelsõnas kirjutatuga võib muidu igati nõustuda, kuigi Ladina-Ameerika ajaloost rääkides võiks sama hästi kasutada mineviku asemel olevikuvormi. Loodusvarad on endiselt suurimaks probleemiks, õigemini muidugi see, et peaaegu midagi sellest rikkusest ei jõua vaesema elanikkonnani, kellest paljudes riikides suurema osa moodustavad põlisrahvaste esindajad. Varanduslik ebavõrdsus koloniaalajastu pärandusena on jätkuvalt koletu ja Ühendriigid endiselt aktiivsed demokraatlikult valitud riigipeade kukutamisel, kui nood ei ole ideoloogiliselt sobivad. Neruda suri 1973. aastal mõned päevad pärast Pino­cheti riigipööret ja praegu on pärast aastakümneid rakendatud neoliberaalse majandus­mudeli läbikukkumist Tšiilis taas sõjavägi tänavatel rahva vastu, taas on tapetuid ja teadmata kadunuid. Boliivias toimus äsja riigipööre Ameerika esimese põlisrahva seast pärit presidendi vastu, suuresti taas kohaliku valgete eliidi ja USA huvides, kes soovivad ülirikkalike maavarade äriliselt vaba kasutuselevõttu.

Mis puutub Neruda poliitilistesse vaadetesse ja tema „kommunistlikku“ mainesse, siis tsiteeriksin Jüri Talvetit: „Ent Neruda polnud ainult tollase sotsialismileeri lemmiklaulik. Ta on luuletaja, kes 20. sajandil pea kõige järjekindlamalt on truu olnud waltwhitmanlikule tellurismi – elu loomuliku ühtsuse – filosoofiale, seda (samuti waltwhitmanliku) ekspressionismiga sidudes, aga veel enamgi sürrealistlike metafooride ja ladinliku huumoriga vürtsitades. „Kividest ja lindudest“ võib leida oivalistest metafooridest pärlendavaid luuletusi, kuid neid saaks ohtrasti lisakski tõlkida. Kuigi Neruda tehti sotsialismi „ametlikuks luuletajaks“, oli „ametlikkus“ tema loomusele ürgselt vastuvõetamatu.“*

Ladina-Ameerika (või hispanoameerika) kirjanduse ja ka üldise kultuurilise identiteedi probleemiks on viimase 500 aasta jooksul olnud autentsuse leidmine. Esimesed konkistadoorid sellega oma pead ei vaeva, need aga, kes juba Ameerikas sünnivad, hakkavad millalgi küsima, kes nad siis õigupoolest on, eurooplased või ameeriklased, ja kui nad kasutavad keelt, mille ajaloolised juured asuvad mujal, siis kuidas mõjutab see nende identiteeti. Ja millest peaks rääkima see kirjandus, et olla piisavalt autentne? Kas ainult kohalikest teemadest või on lubatud ka universaalne? Eriti teravaks muutus see probleem pärast XVIII sajandi iseseisvumisi, sest siis sai eristumine Hispaaniast ka kultuuriliselt peaaegu riikliku tähtsusega küsimuseks. Kuidas luua hispaania (kastiilia) keeles näiteks tšiili kirjandust, millel poleks midagi pistmist Hispaania kirjanduse ja traditsiooniga? Selgus, et see polegi kuigivõrd võimalik.

Hispaania keel kui kodu

Venetsueela-Tšiili humanist Andrés Bello (1781–1865) oli esimesena veendunud, et ühine kirjakeel võib olla Ameerika rahvaid ühendavaks lüliks ning arvestama peab keele kogu ajalooga, kõiki keele kasutajaid seob ühine minevik: keel ei kuulu ühele riigile, seda rikastavad kõik, kes selles midagi on loonud. Kuubalane José Martí (1853–1895) rääkis mestiitslusest (mestizaje), segunemisest kui Ameerika pärisosast, sellest et põlisameeriklaste ja aafriklaste järeltulijad peavad saama rahva osaks. Nicaragualase Rubén Darío luulekoguga „Azul…“ („Sinine…“) 1888. aastal algas modernismo – esimene kirjandusvool, mis sünnib Ameerikas (tõsi küll, prantsuse romantismi ja sümbolismi mõjutustega) ja liigub sealt Hispaaniasse. „Azul…“ ja modernismo mitte ainult ei uuendanud täielikult tegutsemisvõimalusi kirjanduses, vaid muudavad ka suhtumist keelde üldse, näidates, et hispaania keel võib olla rahvuste- ja geograafiaülene, rikkaliku traditsiooniga, kuid ka kõikvõimalikele uuendustele avatud. Daríot on seetõttu nimetatud Ameerika esimeseks professionaalseks kirjanikuks.

Modernismo’t iseloomustasid uued värsimõõdud, kujundite külluslikkus, rütmi- ja häälikuefektid, neologismid, eksotismid, musikaalsus, sünesteesia, kosmopoliitsus, melanhoolia, erootika ning kuigi see ühel hetkel ennast ammendas, on Neruda sellest tugevasti mõjutatud ning teatud mõttes jätkab Darío tööd. Erinevalt mitmest oma kaasaegsest ei kogenud Neruda eelmainitud keele ja identiteedi vastuolusid ning olles Tšiili ja kogu Ladina-Ameerika tuline patrioot pidas ta hispaania keelt oma koduks ja oli üle igasugusest ebakindlusest selle suhtes.

Tšiili luuletaja Pablo Neruda (1904–1973) oli XX sajandi hispaaniakeelse kirjanduse silmapaistvamaid esindajaid. 1971. aastal pälvis Neruda Nobeli kirjandusauhinna. Kirjaniku sünnipärane nimi oli Ricardo Eliécer Neftalí Reyes Basoalto, pseudonüümi Pablo Neruda võttis ta oma ametlikuks nimeks 1946. aastal.

Wikimedia Commons

Keel ei olnud tema arvates süüdi konkistadooride hirmsates tegudes. García Lorca on oma sõbra kohta täheldanud, et Neruda oli luuletajana „lähemal surmale kui filosoofiale, lähemal valule kui mõistusele, lähemal verele kui tindile …“ Hoolimata sellest tunnistas tšiillane paljusid eelkäijaid ja mõjutajaid, nende seas Quevedo, Góngora, Darío, Rimbaud, Whitman, talle lähedasemad ajastud romantism (ning sümbolism ja modernismo) ning barokk. Hispaania kuldajastu klassikute mõjust annavad tunnistust arhaiseeriv sõnavara, leitmotiivide kasutamine, ubi sunt, antiikmütoloogia, soneti­vorm. Need avalduvad kõige tugevamal kujul sajas sonetis, mida peetaksegi quevedolikuks luulekoguks (näiteks aja möödumine sonettides XLIX ja LXXVII).

Amado Alonso ütleb oma uurimuses („Poesía y estilo de Pablo Neruda“, 1940) Neruda luule kohta, et kohati jääb mulje, nagu oleks tegemist proosasse tõlgitud luulega, või küll värssidesse tõlgitud luulega, kuid siiski tõsiste probleemidega lähteteksti tunnete, mõtete ja rütmi edasi­andmisel, mistõttu värss jääb sageli poolvärsiks, tihti aga lihtsalt proosaks. Neruda luules on märgatavad eri loomeperioodid, kuid suuremal või vähemal määral iseloomustab seda tõepoolest luule kohta tavatult keerukas ja „proosaline“ süntaks, lauseehituse ja sõnajärje ebareeglipärasus, kujundid, mis kohati on irratsionaalsed ja mille jõud seisneb peamiselt kujutluspildi manamise võimes ning kõlajõus, abstraktse ja konkreetse koosolemine, objektiivse subjektiveermine ja vastupidi, sünesteesia (nt heli ja valgus, ka värvid – must, valge ja punane), personifikatsioon, metafoorid, oksüümoronid, kujundid, mida ei ole vaja nii väga tõlgendada (seda viimast võib öelda ka Lorca kohta).

Loova ja sõnatäpse tõlke vahel

Tõlkimist see kõik muidugi lihtsaks ei tee, sest tõlkija tahab või tunneb kohustust tõlgendada. Lisaks keeles sisalduv ajalugu, mõjutused, mis teise keeleruumi üle tulla ei saa. Uute Pablo Neruda luuletuste tõlgete puhul võib tõdeda, et valitud on peamiselt lihtsus, tekst on „alasti“, väljendamise keerukust ei peideta luulelisuse taha, vaid tuuakse nähtavale. Eesti luuletõlketraditsioonis pigem ei ole see harjumuspärane. Nii on Pihelgase tõlgitud luuletused lihtsamad ja selgemad kui Nerudal, laused on korra- või ootuspärasemad, muutub kirjavahemärgistus ja reastruktuur – eks see kõik tulene osaliselt paratamatust tõlgendamisvajadusest, aga näitab ka tõlkija valitud suunda.

Kui Neruda laused on sellised, et nii tavaliselt ei öelda, siis tõlkes pigem öeldakse. Siiski ei jää Nerudast sellist muljet, mida ta ei ole, ja see on hea. Seesama ta niikuinii olla ei saa ja nii on tulemuseks midagi loova ja sõnatäpse tõlke vahepealset. Ka ei näi tõlkija olevat läinud oma teed ja seegi on hea (kuigi ka vastupidine ei pruugiks olla halb). Kuidas see kõik kõlab ja mida öelda tahab, seda peab otsustama lugeja (kel paraku võimalust võrdluseks ei ole).

Olgu toodud mõned detailid tõlkest (kõik näited esimesest osast, „Kahekümnest armastusluuletusest ja meeleheite­laulust“, nurksulgudes sõnasõnaline tõlge). Vähesel määral on märgata „tematiseerimist“ või romantiseerimist ehk armastusluule kohustuslike elementide ja kujundite rõhutamist. Tõlkena pole ükski neist „vale“, küll aga osutavad tõlkija valikule.

amiga [sõber/sõbranna] – kallis; doliente [kurb] – südamevalus; ansiedad [ärevus] – südamevalu; cintura de niebla [udust/udune piht] – uduõrn piht; compañera [seltsiline, kaaslane] – kullake; para tus blancas manos, suaves como las uvas [pehmed, siledad] – su heledatele sõrmedele, mis on õrnad nagu viina­marjad; ansioso [(ootus)ärev] – igatsev; pero cuánto la quise [kui väga ma teda armastasin] – aga armastasin hullupööra

Huvitav on luuletus XV, milles hiljem veelgi korduv algusrida ütleb: Me gustas cuando callas porque estás como ausente, mida mulle on alati meeldinud tõlgendada kui: „Sa meeldid mulle, kui oled vait, sest siis sa nagu poleks siin“ (viisakamalt öeldes: „kui vaikid“, arhailisemalt: „kui oled vaiki“). Pihelgasel: „Mulle meeldib, kui oled tasa – nii oled justkui ära“. Ei ole siingi üks õigem või täpsem kui teine, ent tasa olemine on pehmem, ei ütle nii otse, on „naiselikum“, ei tee tüli. Selles luuletuses on veel üks huvitav detail, mis on tõlkes teistmoodi – teatud vaatepunkti muutus. Kui Nerudal on terve luuletuse vältel aluseks, tegijaks keegi teine, enamasti armastatu, see, kelle poole pöördutakse, aga ka hääl, silmad, suudlus, asjad, vaikus. Alles viimasel real siseneb autor: estoy alegre, „ma olen rõõmus“. Eesti keeles aga näitab jutustaja, autor aktiivsust algusest peale: „mulle meeldib“. Ka luuletaja hing on muutunud tähtsamaks: kui Nerudal on „asjad täis hinge“, siis eesti keeles on „minu hing asjades sees“. Enesekesksem on see luuletaja.

Teisal on jällegi sedasama enesekesksust (ja isegi seksismi) vähemaks võetud:
A nadie te pareces desde que yo te amo. [sa ei sa sarnane kellegagi, sellest alates, kui mina sind armastan] Ah déjame recordarte como eras entonces cuando aún no existías. [las ma tuletan sulle meelde, milline sa olid, kui sind veel olemas ei olnud] – Ma armastan sind, seepärast polegi teist sinusugust. … Las ma meenutan, milline olid siis, kui sind polnud veel olemas. (XIV)

On selgitamist ja tavapärastamist:
el viento las sacude con sus viajeras manos [tuul sakutab neid oma rändavate kätega] – uitav tuul sakutab neid
hojas de alambre [traadist lehed] – traat­okkad
Viento que lleva en rápido robo la hojarasca [tuul, mis viib kiirel röövil langenud lehed] – Tuul, mis haarab kuivanud lehed kiiresti nagu röövel
Cielo desde un navío. Campo desde los cerros [taevas laevalt. põld mägedelt] Vaatan taevasse – laevatekilt. Vaatan väljale – mäeharjalt.
Para que tú me oigas / mis palabras / se adelgazan a veces / como las huellas de las gaviotas en las playas [et sa mind kuuleksid, minu sõnad kõhnuvad mõnikord] – Selleks et sa mind kuuleksid, / peavad mu sõnad / mõnikord tuhmuma / nagu kajakate jäljed rannal

Lauseehituse juures hakkab silma kohatine lause tuuma ettepoole toomine, mis vähendab lugeja ootusärevust, muutuvad ka rõhuasetused.
Allí se estira y arde en la más alta hoguera / mi soledad que da vueltas los brazos como un náufrago [seal sirutub ja põleb kõige kõrgemal tuleriidal / minu üksindus, mis vehib kätega nagu merehädaline] – Kõrgele sirutub mu üksindus sel lõõmaval riidal, / vehkides kätega otsekui merehädaline
Fui solo como un túnel. De mí huían los pájaros / y en mí la noche entraba su invasión poderosa [olin üksi nagu tunnel. minust põgenesid linnud / ja minusse öö toob oma võimsa sissetungi] – Olin üksi nagu tunnel. Öö võttis üleni võimust / ja vallutas kõik minu sees, mu juurest pagesid linnud.
Yo desperté y a veces emigran y huyen / pájaros que dormían en tu alma. [ma ärkasin ja mõnikord lahkuvad ja põgenevad / linnud, kes magasid su hinges ] – Vahel ärgates nägin, kuidas pagevad // rändlinnud, kes magasid su hinges.
Escribir, por ejemplo: „La noche esta estrellada, / y tiritan, azules, los astros, a lo lejos“. [kirjutada näiteks: „öö on tähti täis, / ja värisevad, siniselt, tähed, kauguses“.] – Kirjutan näiteks: „Öö on tähti täis. / nad on sinised ja värelevad kauguses.“

Kes soovib, võib lisaks kätte võtta Johannes Semperi tõlgitud „Kivid ja linnud“ (1968), kus on armastuse sajast sonetist sees ka seitse, ja neid tõlkeid äsja ilmunutega võrrelda. Pihelgase tõlkeid lugedes saab enamasti aimu sellest, millest Neruda räägib, kuidas kulgeb tema mõte ja tekst, ehkki tõlke kõik kujundid ja laused võib-olla pole nii ootamatud nagu Nerudal (kuid paljud on seda siiski). Semper seevastu on luuleküllane ja probleemivaba ning on ju ka neid, kes just seda hindavad.

* Jüri Talvet, Neli suurt ladinaameerika luuletajat. – Vikerkaar 1995, nr 5-6, lk 13-14.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht