Maailma parimad laste- ja noortekirjanduse eestindajad

Karupoeg Puhh, väike prints, Oxfordi vaeslaps Lyra ja Harry Potter – kõik nad kõnelevad meie lastega tõlkijate keeles.

MARE MÜÜRSEPP

21. novembril jagati kahekümnendat korda jagati Paabeli Torni auhindu aasta jooksul tõlgitud laste- ja noorteraamatutele. Täpsemalt siis nii, et mõlemas kategoorias – juturaamat ja pildiraamat – on valitud kuni viis nominenti. Nende hulgast tõstetakse esile üks juturaamat ja üks pildiraamat, mille tõlkija, autor, illustraator ja kirjastus saavad audiplomi. Kõik nomineeritud teoste tõlkijad, autorid, illustraatorid ja kirjastused saavad nominendidiplomi.

2023. aasta juturaamatu tõlkija auhinna sai Eva Kolli, kes on eestindanud Luis Sepúlveda teose „Lugu merikajakast ja kassist, kes ta lendama õpetas“ (Rahva Raamat). Pildiraamatu tõlkijatest tõsteti aujärjele Leelo Märjamaa, kelle vahendusel ilmus Carson Ellise putukate keeles kirjutatud raamat „Ki zee zumm?“ (Draakon & Kuu).

Mis on Paabeli Torni auhind?

Meenutame, et Paabeli Torni auhind on IBBY rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu Eesti osakonna algatus. 2003. aasta 5. märtsil, kui osakond asutati, võeti eesmärgiks nii Eestis kui ka rahvusvahelises plaanis kaasa aidata laste- ja noortekirjanduse tutvustamisele, kirjastamisele ja levitamisele, sellealasele teadustööle ning laste ja noorte lugemisharjumuse süvendamisele. Mis muu lugemissoovi kosutab kui haarav raamat!

Toona oli hoogsalt hakatud avaldama ärieesmärgiga tõlketrükiseid, kus tegutsesid peamiselt multifilmi- ja koomiksitegelased, kuid mille kirjanduslik väärtus oli kahtlane või puudulik. Selle virvarri seast oli head kirjandust raske üles leida nii lastel kui ka täiskasvanutel.

Paabeli Torni auhinna idee kasvas välja IBBY Eesti osakonna ajurünnakust, kuna leiti, et tõlkekirjanduse taseme tõstmiseks tuleb samme astuda.

2003. aasta oli lastekirjanduses laiemaltki tähelepanuväärne. 7. aprillil oli koos lastekirjanduse ümarlaud teemal „Lastekirjanduse piirid“, et arutada kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali otsust lastekirjanduse aastaauhinna andmise kohta, kusjuures tehti ette­panek moodustada lastekirjanduse hindamiseks omaette žürii. Lastele mõeldud tõlkekirjandus ei ole seejuures kultuurkapitali žürii töölaual olnudki.

Mõlemad otsused – luua kultuur­kapitalis eraldi laste- ja noorteteoste žürii ning asutada laste-ja noorte­kirjanduse tõlkepreemia – lähtuvad arusaamast, et laste ja noorte lugemisvara tasemele tuleb pöörata tähelepanu ja seda peavad hindama asjatundjad.

Paabeli Torni auhinna statuut näeb ette, et hinnatakse nii algteose kunstilist väärtust kui ka tõlke taset. Kui me algteose väärtuse üle arutame, siis küsime endalt ja üksteiselt enamasti nii: miks see teos peaks eesti keeles olemas olema? Kuidas see seob meid maailma lastekirjanduse üldpildiga? Kuidas täiendab eesti lapse lugemisvara?

Tõlkeauhinna žüriisse on kutsutud lastega vahetult tegelejad – raamatukogutöötajad, õpetajad –, aga kindlasti ka tõlkijakogemusega ja võõrkeeli tundvad kaasamõtlejaid. Aeg-ajalt teeb mõni üliõpilane või doktorant lasteraamatu tõlkeprobleemidele pühendatud uurimistöö – siis kindlasti nopitakse see tulevikutäht üles ja kaasatakse tõlkekirjanduse žürii tegevusse.

Statuudi kohaselt on žürii koosseisu kutsutud eelmise aasta võitja, kuid tihti on asjalugu nii, et auhinnatud tõlkijal on jälle rauad tules, tõlge ilmunud või kohe ilmumas ja nii ei saa ta osaleda järgmise aasta valikute tegemises.

Okas okka haaval

Kui viimatisel Bologna messil 2023 kohtusime IBBY teiste Euroopa osakondadega ja igaüks jutustas oma ettevõtmistest, siis sai Eesti taas tutvustada Paabeli Torni konkursi jätkuvat tava. Oli tunda suurt poolehoidu ja austust teiste maade esindajate poolt. Tõesti, kinnitasid ka teised: just tõlkijad on need, keda on vaja esile tõsta. Kirjanikel on veebisaidid ja kohtumised, kirjastustel on võimalused end reklaamida, illustraatoritel on näitused – aga tõlkijad jäävad tundmatuks, kui nad just mingit lihtsameelset seltskondlikku tegevust ette ei võta, telemälumängus ei esine ega püüne peal pulli ei tee.

Muidugi teame kõik, et hea tõlkeraamatu taga on vahva autor, kes on hea raamatu kirjutanud, ettevõtlik kirjastaja, kes tõlke avaldamise ette võtab, aga järjekindel raugematu täppistöö, okas okka haaval kuhila kokkusättimine – see vaev, pinge ja paine jääb ikkagi tõlkija kanda.

Mida tõlkija oma töös teeb? Seda on kõrvalseisjal raske ette kujutada. Lasteraamatu tõlget uurides peame tihti mõtlema sellele, kuidas on õnnestunud vahendada raamatutegelaste salakeelt, sõnastada loomulikku ja tänapäevast noorteslängi, meie keeles taasluua fantaasiamaailma mõistesüsteemi, edasi anda nimede kõla ja tähenduslikkust. Tänapäeva lastest nii mõnedki – vähemasti juba teismelised – valdavad võõrkeeli juba nii, et loevad suure uudishimu ajel läbi enne populaarsete raamatute originaalid ja siis eestikeelsed väljaanded – ja nendeltki saab kuulda, kas tõlge on hea.

Tõlkeraamatute hulk, mida sügiseks läbi vaadata, on aasta-aastalt kasvanud. 2023. aasta nimekirjas oli kokku ligi sada raamatut. Head kirjandust on selles hulgas palju.

Lastele tõlkimist peetakse auasjaks

Paabeli Torni auhinna 20 aasta jooksul on parimaks tõlkijaks tunnistatud Eve Laur (kaks korda), Allar Sooneste, Leelo Märjamaa (kaks korda), Arvo Valton, Krista ja Kaisa Kaer, Toomas Lapp, Epp Aareleid, Ilona Martson (kaks korda), Elise Nikonov, Riina Hanso, Indrek Koff, René Tendermann, Eva Velsker, Mari Klein, Marius Peterson, Ülle Kiivet, Kerti Tergem, Kadri Põdra, Vahur Aabrams, Kadri Rahusaar, Marit Hansen, Tiiu Sandrak, Jüri Kolk, Katrin Kern ja Eva Kolli.

Sama võimas on nende nimekiri, kes on jõudnud nominentide hulka: näiteks Piret Saluri, Leelo Tungal, Helle Michelson, Merlin Laansoo, Kadri Jaanits, Kristina Uluots, Riina Jesmin, Jan Kaus, Eda Ahi, Tiina Kattel jt.

Kirjastustest on korduvalt auhinna pälvinud Varrak, Päike ja Pilv, Koolibri, Rahva Raamat, Hea Lugu ning Draakon & Kuu.

Eesti lastekirjanduse keskuse veebilehel www.elk.ee on lastekirjanduse auhindade lingi abil leitavad kõik Paabeli Torni auhinna teated, milles on enamasti ka nominendid üles loetud. Mitmel aastal žürii liige olnuna tõden, et viimasel kümnendil on juba väga keeruline tõsta esile viit nominenti, kuna häid raamatuid on väga palju. Selle märgiks on ka auhinna pooldumine – eraldi n-ö juturaamatu ja pildiraamatu auhind.

Omaette teema on olnud sarjad. Tihti juhtub, et esimene osa viib meid nii-öelda pöördesse, aga taltsutame end ja ütleme: ootame järjed ka ära. Ja siis võib juhtuda, et sarja järgmised osad jäävad algupärandi enese tõttu lahjemaks ja kaovad kirjanduspildis muude varju. Erandiks on sarjade auhindamisel olnud Paabeli Torni esiauhinnatu, Philip Pullmani „Inglite torn“ (2004): tõlkja Eve Laurile sai auhind antud triloogia keskmise osa eestinduse eest.

Kindlasti huvitab armast lugejat nüüd see, mis keeltest on auhinna saanud raamatud tõlgitud. Kõige rohkem, 11 korda, inglise keelest, mis esindab nii Austraalia, Ameerika kui ka Ühendkuningriigi kirjandust. Kahe teosega on esindatud rootsi, vene, hollandi ja norra keel, ühe teosega leedu, ukraina, hispaania, taani, poola, islandi ja prantsuse keel. Nagu ennegi osutatud, on nominentide seas esindatus avaram: viimastel aastatel on juhtunud, et kõik viis nominenti on eri keeltest tõlgitud.

Suur tänu kõigi nende paarikümne aasta eest tuleb öelda Eesti lastekirjanduse keskuse bibliograafidele, kes koostavad žüriile algse nimekirja.

Suur mõjujõud

Praeguseks on tavaline, et auhinna nominentide ja laureaatidena esile tõstetud raamatud saavad vastavalt hõbedase või kuldse kleebise ning on esitatud plakatitel raamatukogudes ja hästi varustatud raamatupoodides.

Tegevõpetajana I-II kooliastmes on mul klassi seintel ülal olnud ka paljude eelmiste aastate Paabeli Torni plakatid. Võin kinnitada, et need valikud on noortele lugejatele väga olulised. Ikka paneb üks või teine näpu pildile ja ütleb: see on väga hea, seda ma just lugesin, seda ma lugesin mitu korda.

Paabeli Torni auhinnanimekirja mahub raamatuid väga erineva vanuse ja huviga sihtgruppidele. Lugejate lemmikud on olnud ja on praegugi nii Tove Appelgreni, Janoschi, Davide Cali, Ulf Starki, Sven Nordqvisti, Jo Nesbø, Åsa Lindi, Louis Sachari, Philip Pullmani, Bobbie Peersi, Grigori Osteri kui ka Maria Parri raamatud, nagu ka siiamaani üldtuntud J. K. Rowlingi sari võlurpoiss Harryst.

Just praegu saabuvad mulle klassiõpetaja eriala üliõpilaste lastekirjanduse kursuse kodutööd. „Minu vanaema on leedulanna. Kõik, mida ta on rääkinud, tuli elavalt meelde seda raamatut lugedes,“ ütleb üliõpilane Jurga Vilė ja Lina Itagaki „Siberi haiku“ kohta. Teose on tõlkinud Tiina Kattel.

Lastele kirjutatud raamat pole lihtsalt üks toode, vaid saab lugeja maailmapildi ja eluloo osaks.

Karupoeg Puhh, väike prints, Oxfordi vaeslaps Lyra, Harry Potter ja kõik need teised – nad kõnelevad meie lastega tõlkijate keeles. Laste koostatud videosoovitustes kõlavad tõlkijate laused. Tõlkijate sõnad muutuvad aforismideks.

Mare Müürsepp on klassiõpetaja ja Tallinna ülikooli lastekirjanduse õppejõud.