Maapealse elu deemonitest kubiseval palverännakul, saateks merekohin

Iris Murdoch romaani „Meri, meri“ peegelsileda pinna all pulbitseb sügav moraalifilosoofia.

KAROLA KARLSON

Martin Lutheri järgijad olevat reformatsiooni aegu uskunud, et maailmas on liikvel kümme triljonit kurivaimu – ca 100 000 iga kristlase kohta.¹ Üks selline elutseb Iris Murdochi romaani „Meri, meri“ peategelase Charles Arrowby arvates ka tema nõbu Jamesi korteris, puust ehiskastis. See metafoor on üks võtmetest, mis aitavad lahti muukida mitme­kihilist teost ja selle suhteradadel kulgevat moraalifilosoofilist rännakut.

Mäleta Proteust!

Iiri-briti kirjanik ja filosoof Iris Murdoch (1919–1999) saavutas kuulsuse juba eluajal. Selleks ajaks, kui „Meri, meri“ trüki­valgust nägi, oli Murdoch avaldanud 18 romaani. Kokku avaldas Dame Iris 26 romaani, neli filosoofiakogumikku, viis näidendit, ühe luuleraamatu ja rohkelt esseid. Murdoch õpetas aastaid Oxfordi ülikoolis filosoofiat, tema karjäärist ja ideedest annab aimu näiteks essee­kogumik „Eksistentsialistid ja müstikud“ („Existentialists and Mystics: Writings on Philosophy and Literature“, 1997).²

Nii nagu Murdochi ilukirjanduslikud teosed hullutavad kiire tempo, vaatepunktide paljususe ja kirevate karakterite virvarriga, oli autor ka eraelus püsimatu, ehk isegi rahmeldav. „Mäleta Proteust,“ olnud tal kombeks öelda oma kirjanikust abikaasale John Bayleyle. „Hoia minust kõvasti kinni ja kõik läheb hästi.“³ (Proteus oli kreeka jumalus, kel oli võime oma kuju muuta, võtta lõvi, mao, kala, isegi vee või puu kuju. Kõigile muundumistele vaatamata hoidis Herakles teda tugevalt oma haardes, nii et lõpuks oli Proteus sunnitud uuesti inimese kuju võtma.)

Romaan „Meri, meri“, mis ilmus 1978. aastal ja tõi autorile Bookeri kirjandusauhinna, jõudis eesti keelde 1996. aastal. Nüüd on see taas ilmunud „Varraku kuldsarja“ egiidi all. Romaani peategelane, kuuekümnendates teatridirektor Charles Arrowby jätab selja taha Londoni high society ja kolib üksildasse majja mere ääres. Majas on vaid üks voodi, ta ei oota külalisi. On kõigest mees, maja ja meri. Erinevalt teatrimaailmast, kus teda nähti türannina, on Arrowby enesepilt märksa luulelisem: ta näeb end avameelse realistina, kes kahetseb egoistina elatud elu; tema uuel horisondil vikerdavad puhastumine, filosoofilised mõtisklused ja mälestusteraamatu kirjutamine.

„Meri, mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult rannale, tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste sügavroheliste triipudega. Silmapiiril on meri indigosinine“ (lk 7). Romaan avaneb maalilise kirjeldusega. Juba teises lõigus taritakse lugeja idüllist välja: saame teada, et loetu pärineb Charles Arrowby memuaaridest, mille kirjutamist ta äsja alustas, kuid siis juhtus temaga midagi niivõrd kohutavat, et ta ei suuda seda kirjeldada. Murdoch on lugeja meisterlikult õnge otsa püüdnud ja närve kõditav sõit n-ö inglise mägedel võib alata.

Kurjus on ilmas, headus on ilmas

Romaani võib lugeda armastusloona: peategelane kohtab taas oma elu esimest armastust. Hartleyst, keda Charles pole näinud 40 aastat, kujuneb tema romantiline kinnisidee: ta otsustab, et vabastab naise kohutava abikaasa hirmuvalitsuse alt, ja asubki koostama päästeplaani. Aga kas Hartley soovib, et ta päästetaks? Kohati sotsiaalutoopiasse kalduvas teoses analüüsitakse inimsuhteid ja kinnisideid eri vaatepunktide kaudu. Iga tegelaskuju on omal viisil häiriv või ebamoraalne, aga siiras inimlikkuses sellegipoolest sümpaatne. Kui mängu tulevad eetika- ja moraaliküsimused, saab peategelasest iseenda suurim antagonist.

„Nii on elu koomiline, mõnikord ka kohutav, aga see ei ole siiski traagiline; tragöödia on juba teatri kaval väljamõeldis“ (lk 47). Charles ei ole oma avantüürides üksi. Nagu teatrilaval, ilmub kulisside tagant üha uusi karaktereid – vanad armastused, sõbrad, sugulased, Charlesi Hamleti Horatiod. Romaani lõpplahendus meenutab deus ex machina võtte poolest antiiktragöödiaid. Autoril endal on aga olnud ilmselgelt lõbus, tema muie on tajutav kogu teose vältel.

Omaette tegelastena tõusevad „Meres …“ esile meri ja maamaja. Nii nagu painavad teoses inimestest tegelasi illusoorsed moraalsed sisemised põrguinglid, kummitab ka mere ääres ja kodus. Ühel päeval näeb Charles Arrowby merest tõusmas koletist. See meenutab kumerduva kehaga musta madu, pika paksuharjalise ja okkalise seljaga. „Oli veel miski, mis võis olla kas loib või käpp.“ Hiljem hirmust toibudes otsib mees nähtule loogilist selgitust: silmapete, ammuse LSD-tripi järelkaja …

Merekoletised olid „moes“ viktoriaanlikul ajastul, aga veel 1938. aastal külastanud isegi Virginia Woolf Loch Nessi järve ning kohanud seal paari, kes oli „koletisega kontaktis olnud“.⁴ Kui XIX sajandil võis meremadu sümboliseerida peletist, kes on tulnud inimesi pattude eest karistama, siis Murdochi koletis peegeldab eelkõige deemonit, kes peitub meie enda sees, sütitab alatuid illusioone ja kapriise. Ometigi näib Murdoch leidvat, et elu ilma inimlikkuse pahupooleta on poolik, tühine ja igav. Eks ole „asjatud sõjad viirastuslike hüvede pärast“ (lk 207) õigupoolest elusündmusi käivitav mootor.

Sic biscuitus disintegrat

Murdoch on käsitlenud mitmes essees kirjanduse rolli ideede, tõe ja moraali kujundajana. Essees „Against Dryness“ ehk „Tuimuse vastu“ (1961) kirjutab ta: „Me ei ole isoleeritud vabad valijad, kõige end ümbritseva valitsejad, vaid pimestatud olendid, uppunud reaalsusse, mille loomust on meil kiusatus pidevalt ja kõikehõlmavalt fantaasia abil ümber voolida.“ Tuginedes Simone Weilile, leiab Murdoch, et moraalsus ei ole mitte tahtejõu, vaid tähelepanu küsimus. Kirjanduse võimuses on panna meid märkama elu mitmekihilisust ja tihedust ning looma oma reaalsuse kohta tõesem pilt.⁵ „Sic biscuitus disintegrat,“ nagu täheldab Charlesi nõbu James (lk 396) – nii mureneb küpsis, niiviisi asjad käivad.

1990. aastal paluti Murdochil kirjeldada tema teoste ideaalset lugejat. – „Küllap oleks ideaalne lugeja keegi, kellele meeldib lõbus veste ja kes naudib ühtlasi mõtisklemist raamatu üle, moraaliküsimuste üle.“⁶ Romaani „Meri, meri“ kangelane näeb publikut läbi mõnevõrra vaenulikuma teatriprisma: „Näitlejad peavad vaatajaid muidugi vaenlasteks, keda tuleb petta, uimastada, vangistada, juhmistada. See on osaliselt sellepärast, et publik on ka kohus, mille otsuse peale ei saa edasi kaevata“ (lk 44).

Nagu hea õppejõud kunagi, on Murdoch ka kirjanikuna lugeja suhtes vastutulelik. Ehkki romaanis „Meri, meri“ käsitletakse sügavat filosoofilist probleemistikku, ei ole tegemist keerulise tekstiga (sama ei saa öelda Murdochi esseede kohta). Vastupidi, naerutavaid seiku on romaani publiku lõbustamiseks pikitud õige rohkelt. Üks teost läbivaid humoorikaid teemasid on toit. Mida sööks üksik suurlinnahärra pärapõrgus? Eks ikka neidsamu, oma veidruses võluvaid roogasid, mida valmistas Murdochi abikaasa Bayley ja mida end „valgustatud sööjaks“ tituleeriv Charles Arrowby kirjeldab kui „intelligentset hedonismi“.

„Sõin lõunaks ühe muna, mis oli keedetud ilma kooreta kuumas munapudrus, siis koos sibulatega hautatud rahnkala, karripulbriga kergelt vürtsitatud, juurde pisut ketšupit ja sinepit. (Ainult rumal inimene põlgab tomatiketšupit.) Siis sõin veel taevalikku riisipudingit. Üsna kerge on teha head riisipudingit, aga kui tihti te seda saate? Jõin pool pudelit Mersault’d, rahnkala terviseks. Mul hakkab vein otsa saama“ (lk 69). Ja no tõesti… „Miks võtta kelleltki hoolimatult võimalus odavaid veine nautida? (Seejuures ei mõtle ma märjukest, millel on banaani maitse)“ (lk 15).

Romaani võrgulik ja võrgutav tegevustik ning üha laiemaks hargnev sündmusahel suubuvad lõpuks üpriski mõistlikku lahendusse. Lainetus vaibub, koletis laskub tagasi vete- ja hingesügavustesse. Charles kolib tagasi Londonisse ja elurütm jätkub enam-vähem sealt, kus see pooleli oli jäänud. Aga mis sai Jamesi korteris puust ehiskastis elutsevast kurivaimust? „Mu Jumal, see neetud laegas kukkus põrandale! Keegi kõpsis haamriga kõrvalkorteris ja laegas kukkus konsooli pealt maha. Laeka kaas tuli lahti ja kes seal ka iganes oli olnud, nüüd oli ta sealt välja lipsanud. Tahaksin teada, mis ootab veel ees selle maapealse elu deemonitest kubiseval palverännakul“ (lk 578). Kas ikka tahaks?

1 Eliot Weinberger, Angels and Saints. New Directions Publishing, 2020.

2 Soovitan ka kaht hiljuti ilmunud raamatut, mis käsitlevad Oxfordis tegutsenud naisfilosoofide elu ja pärandit: „Naistel on miskit plaanis“ („The Women Are Up to Something“, 2021) ja „Metafüüsilised loomad. Kuidas neli naist taaselustasid filosoofia“ („Metaphysical Animals: How Four Women Brought Philosophy Back to Life“, 2022).

3 John Bayley, Iris: A Memoir of Iris Murdoch. Time Warner Books UK, 1999, lk 40-41.

4 Philip Hoare, From Loch Ness to the Essex Serpent, why are humans so keen to invent sea monsters? – The Guardian 8. V 2022. www.theguardian.com/culture/2022/may/08/from-loch-ness-to-the-essex-serpent-why-are-humans-so-keen-to-invent-sea-monsters

5 „We are not isolated free choosers, monarchs of all we survey, but benighted creatures sunk in a reality whose nature we are constantly and overwhelmingly tempted to deform by fantasy.“ Vt Iris Murdoch, Against Dryness. 1961. Rmt: Existentialists and Mystics, Penguin, 1999, lk 293-294.

6 „I suppose the ideal reader is someone who likes a jolly good yarn and enjoys thinking about the book as well, thinking about the moral issues.“ Vt Iris Murdoch, The Art of Fiction No. 117. – The Paris Review 1990, nr 115. www.theparisreview.org/interviews/2313/the-art-of-fiction-no-117-iris-murdoch