Magustoidust supini

Kes oskas arvata, et tollest heledapäisest õrnast ja kleenukesest poisikesest, kelle ainsaks kireks olid raamatud, kasvab kiilakas paksuvõitu tüüp?

P. I. FILIMONOV

Vananemine ei ole mulle mingi valus teema olnud. Veel mitte. Üldiselt kipun üsna kergesti paanikasse sattuma, kuid vanuse pärast ei ole seda juhtunud, pigem võimalike raskete haiguste pärast – seni asjatult. Õnneks, sest selles seisnebki minu meelest kogu vananemise probleem. Nimelt, kui ma säilitan vanaks saades suhtelise tervise, ei ole asi hull. Vaadates kas või näiteks seda õilsat vanameest Jaan Kaplinskit, soovin isegi, et oleksin ka ise vanamehena sama ergas, elujõuline ja ühtlasi kogenud. Kui aga koos vananemisega tulevad haigused ja kogu vanaduspõlve sisustab pidev arstide vahet käimine, ravimine ja oma elu pärast värisemine, siis selline vanadus, jah, oleks mulle raske proovikivi.

Ma ei hakka pilduma õhku uhkeid ja lapsikuid sõnu, et parem „elada kiiresti ja surra noorena“ kui olla vana ja haige. Ei. Nüüd, kui olen 41aastane, olen täiesti kindel, et elu on kaunis ja nii sündmusrohke, et kavatsen selle võimalikult lõpuni elada, vaatamata haigustele, valudele ja tõbedele, mida vananemine kaasa toob. Kuigi mine sa tea. Kus on inimese kannatuse piir? On ju palju üles kirjutatud ja filmitud neid olukordi, kus valu on elutahtest tugevam.

Optimistina kavatsen (praegu veel) elada vähemalt 80aastaseks, seda suhteliselt tugeva tervisega ja – mis veelgi olulisem – seniilsusest võimalikult kaugel. Pikk eluiga tähendaks aga mulle kui kirjanikule ka üht mitte väga meeldivat asja. Nimelt: kogu maailma kultuuriajalugu nagu eeldaks, et paremad meist, geeniused ja supertalendid, kipuvad varem ära minema. Kas minu 80 eluaastat tähendaks, et ma ei ole geenius ega talent? Isegi kui tähendab, oleksin siiski valmis sellise asjade kulgemisega leppima, seda enam et alati on erandeid (vaata kas või sedasama Kaplinskit).

Oletame, et mu soovid täituvad ja ma veangi 80ni välja. Milline vanamees ma siis olen? Kogenud  – mis on kõige olulisem. Ma olen juba praegu üht-teist näinud, proovinud ja kogenud, mõned aasta on mul veel loodetavasti ees, tervist ka veel natuke on ja uudishimu maailma vastu lakkamatult – seega kolmandat-neljandat on veel tulemas.

Aktiivne spordiharrastaja pole ma kunagi olnud, nii et füüsilise võimekuse vähenemine vanas eas mind usutavasti kuigi oluliselt ei häiriks. Võib aga juhtuda, et mind siis enam ei huvita ka, näiteks, naised. Mis on ühest küljest kurb, teisest aga tähendab see seda, et vabaneks rohkem aega kirjutamiseks, küpseks mõtisklemiseks elu üle (optimistina otsin ka igast kurvastavast nähtusest midagi head). Mulle on väga oluline just vanaduse vaimne pool, see, et terve mõistus ja mõtlemisvõime jääks päris lõpuni alles. Sellise bilansiga oleksin ma rahul.

On kujunenud nii, et enamik mu lähedastest sõpradest on minust ca kümme aastat nooremad. Praegu see mind veel ei häiri, kuid juba 60ndates annab see arvatavasti tunda ühise ajaviite suhtes. Teisest küljest ei pea ma muretsema selle üle, et jään eluõhtul sõpradest ükshaaval ilma. Puhas statistika räägib selle kasuks, et neist mõni ikka elab mu üle. Nii et ka selles asjas on nii nukraid kui ka rõõmsaid külgi.

Lapsepõlvest saati olen enam-vähem alati mõelnud pensionile kui õnnistatud ajale, kui ei ole enam vaja tõusta hommikuti kell kuus ja joosta bussi peale, et jõuda järjekordsesse mõttetusse asutusesse, kus ma pean tegema midagi sama mõttetut inimestega, kes ei ole samuti veel ärganud. Vanaduse kauneimaks küljeks on see, et puudub vajadus hommikuti vara üles tõusta. Kuid elu on teadagi paradoksirikas ja võib juhtuda, et, nagu paljudel vanuritel, mu organism orienteerub ümber ning kaua magada ei tundu enam nii magus. Vaat see oleks haavav.

Võime teoretiseerida, kui palju tahame, ja oletada, milline see meie vanadus on, reaalsus on aga, olen selles täiesti veendunud, hoopis teistsugune. Kes oskas kunagi arvata, et tollest heledapäisest õrnast ja kleenukest poisikesest, kelle ainsaks kireks olid raamatud, kasvab kiilakas paksuvõitu tüüp, kes küll, jah, on jätkuvalt raamatutest võlutud, kuid ei oska see-eest absoluutselt inimestega suhelda? Samad lood on usutavasti ka vanadusega. Ma võin loota, mis loota annab, milline õilis vanamees ma olen, kuid teadupärast ei ole keegi üllatuste eest kaitstud. Võib ju vabalt juhtuda, et armun 60sena meeletult mingisse 15aastasesse Lolitasse ja minust saab parimal juhul naeruväärne kollase ajakirjanduse tegelane. Või et mu iseloom muutub nii drastiliselt, et hakkan vihkama nii inimkonda üldiselt kui ka selle konkreetseid esindajaid ega kirjuta enam kunagi ühtegi head sõna oma loendamatutes arvustustes. Või et soov ja oskus kirjutada jätavad mind ühel ilusal hetkel hoopis maha, misjärel hakkan kas või kojameheks ja hakkan elama hoopis teistsuguste inimeste seas. Või et ma üldse ei näegi vanadust …

Mine sa tea.

Nii et pole mõtet midagi ette arvata, pole mõtet plaane pidada. Vanadus on paratamatu, v.a ühel juhul – siis, kui su elu peaks enneaegselt katkema, mida keegi meist loomulikult ei taha. Teha saab ainult ühte asja: elada üks päev korraga, nautida vananemist samm-sammult, kronoloogilises järjekorras. Vaadata, kuidas ma tunnen end 42aastasena, siis 45aastasena, siis 50aastasena jne. Muretseda ealiste probleemide pärast siis, kui need nägemisväljale ilmuvad.

Ning praegu – praegu tasub jälgida meid ümbritsevaid vanu inimesi. Kuidas nad oma eluga toime tulevad? Millest nad mõtlevad? Millest nad räägivad? Millise tegevusega on täidetud nende päevad? Mina saan neid vaadelda põhiliselt ühissõidukiga sõites ja julgen öelda, et eriti ei tahaks, et minu elu 30 aasta pärast kulgeks sedasi, nagu see neil praegu kulgeb. Tahtmatult pealt kuuldud juttudest tekib mulje, et nende elu on kombinatsioon turul (just nimelt turul, mitte poes, see on tähtis!) käimisest ja seriaalide vaatamisest. Vahel sekka laste või lastelaste külastamine. Enamasti on aga nii, et kui ühel päeval õnnestub teatud kindlast poest osta tatart odavama hinnaga kui kaks päeva tagasi, siis olgu see päev õnnistatud! Võib ka olla, et need vanainimesed, kelle elu ei keerle allahindluste jahtimise ümber, lihtsalt ei sõida ühissõidukiga ja seega ei kuule ma nende jutte ega tea, et muid võimalusi on ka olemas.

Ei tea. Ja eks ongi hea, ülimalt hea, et ma seda ei tea. Vaatame, mis elu toob, ja usume, et ka vanas eas on omad võlud ja naudingud. Elu on ses mõttes veidi nagu mitmekäiguline lõunasöök. Kogu aeg ei pakuta magustoitu. Vananedes liigume tagurpidi näiliselt igava supi poole.

Aga tark inimene hindab ka suppi. Ehk magustoidust rohkemgi.