Meenutades Jaan Krossi

Tee kahest kaneelipurgist iganädalaste sõbralike kohtumisteni

TIINA ANN KIRSS

Aastal 1989 – hiliskevadel, kui õigesti mäletan – mainisid mu Toronto sõbrad muu seas, et Ellen Niidule tuleb külakostiks viia jahvatatud kaneeli: õunakoogi jaoks, mis keele alla viib. Kui küsisin, mida Jaan Krossile kaasa võtta, vaikiti. Tollel esimesel Eestis käigul ma ei lootnudki Jaan Krossiga kohtuda. Tal käis niigi palju välismaiseid külalisi, kelle hulgas leidus neid, keda Toomas Hendrik Ilves (seitsme aasta pärast sai temast president) oli just hilis-väliseesti väljaandes Põrp „safaarieestlasteks“ nimetanud. Kaks purki jahvatatud kaneeli olid mul siiski kohvris varuks.

Jaan Krossi suurromaani „Kolme katku vahel“ kohta olin kirjutanud Michi­gani ülikooli doktorandina esimesel võrdleva kirjandusteaduse semestril jaanuaris 1985 pikema kirjatöö. Seminari juhendas Poolast pärit professor Piotr Michałowski, kelle perekond oli pärast 1968. aastat Ameerikasse pakku saatnud. Minu valitud teema „Kirjandus ja ajalugu“ oli piisavalt avar ja pakkus talle teoreetiliselt pinget. Juhendaja (tänapäeva mõistes) huvid olid ta teadlasena viinud hoopis vanima kirjanduse, „Gilgameši“ uurimise juurde – savi ja stiilus –, kuid idaeurooplane mõistis Jaan Krossi fenomeni ilma pikema jututa. Sellest õppejõust sai mu doktoritöö juhendaja.

Oma seminaritöö põhimaterjali sain romaani „Kolme katku vahel“ väliseestlaste kirjastuses Mana välja antud I ja II köitest koosnevast raamatust, mida mu vanemate raamatukogus küll ei olnud (kuidas, miks ja mil määral Jaan Krossi Põhja-Ameerika põgenike hulgas austati, saab lugeda „Kallite kaasteeliste“ II köitest, lk 250 jj). Kolmandat ja neljandat köidet oli raskem kätte saada, kuna neid ei olnud Mana kirjastanud ja mul polnud Eestiga püsiühendust. Sellest ajast on mul alles kiirköidetud fotokoopiad. Tegin need võimalikult kitsa äärega, kümme senti tükk, Toronto ülikooli lähedal ühes keldriäris. Ajakirja Looming numbrid, kus teos oli ära trükitud, kuulusid mu Metsaülikooli sõbrale Valli Naelapeale.

Jaan Krossi romaane iseloomustab sattumuslikkus: kui mõte on ellu ärganud ja osata headelt sõpradelt küsida, jooksevad seosed hämmastava kindlusega kätte.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Jaan Kross, kellega ma 1989. aasta hilissuvel Tallinnas siiski kohtusin, kutsus mind lahkelt osalema romaanile „Keisri hull“ pühendatud saksakeelsel seminaril novembrikuus Põhja-Saksamaal Loccumis. Vaid paar päeva pärast mu seminarilt naasmist langes Berliini müür. Jaan Krossi 70. sünnipäeva pühitsemisest järgmise aasta veebruaris mäletan ehedamalt vaid seda, et teist korda Tallinna sadamasse saabununa tervitasin sama laevaga reisinud Cornelius Hasselblatti. Kujunesid vestlused ja sõprused, keskpunktis Jaan ja Ellen.

Kui olin kaitsnud doktoritöö, mille kaks peatükki on pühendatud Krossi loomingule, kiusas mind jätkuvalt mõte kirjutada temast pikemalt. Kuna senine „elu ja töö“-mudel mind ei rahuldanud ning Jaan Krossi looming avardus peaaegu iga aastaga mitme sõõri võrra, otsustasin, et kirjutamist tuleb edasi lükata niikaua, kuni saan tõsiselt ja pikemalt kõneleda Krossi endaga. Rääkisin Jaani ja Elleniga raamatumõttest suvel 2004. Samal sügisel Tartu ülikooli külalisprofessorina ning koos professor Margit Sutropiga Krossi teoste eetilistele dilemmadele pühendatud seminari kaasjuhendajana sain lõpuks luua pikema dialoogi rütmi. Krossi memuaaride „Kallid kaasteelised“ I köide oli siis juba ilmunud, niisamuti tema Tartu ülikoolis vabade kunstide professorina peetud loengute raamat „Omaeluloolisus ja alltekst“. Olin kirjandusteooria õpingute ajal juba tutvunud mõistega „alltekst“. Nüüdseks ohtralt, isegi enesestmõistetavalt kasutusel sõna „omaeluloolisus“ tõi aga toona eesti keelde Yale’i ülikooli kirjandus­teaduse korüfee Paul de Mani esseede ajel minu teada just Jaan Kross, mitme keele süvatõlkija. Tajusin, et memuaaride ning loenguraamatuga oli Jaan Kross oma lugejatele – eriti kavalalt aga uurijatele – ulatanud võtmekimbu, mille hulgas mitmed ühegi lukuga ei passinud.

Minu iganädalastest vestlustest Jaan Krossi ja Ellen Niiduga õppeaastal 2004-2005 kujunes sõbralik rituaal. Mul oli kaasas digimakk, mis küll mõnikord ei töötanud: võimalik, et ma ei osanud oma kohmakuses selle akut korralikult laadida. Ühel lumisel päeval üle Tartu raeplatsi rutates tuli mul meelde osta koju unustatud villaste sokkide asemele uued (Tartu-Tallinna bussis oli külm). Teel Tallinna jõudsin sõnastada eelmise nädala pingsa lugemise tulemusel paar lähteküsimust. Kuigi kirjaniku memuaaridel on oma eriline tõmme, huvitasid mind palju rohkem Jaan Krossi romaanid, nende – nii ta ise paaril korral ütles – sattumuslikkus: kui mõte on ellu ärganud ja osata headelt sõpradelt küsida, jooksevad seosed hämmastava kindlusega kätte. Väga erinevatele, ajaloos hargnevatele teemadele vaatamata oli see muster kordunud. Uljusehelki Jaan Krossi sinistes silmades mäletan siiamaani. Tagantjärele targana pean tunnistama, et tema silmis oli rebase kavalust, kui ta väitis sulnilt, et temal pole mingit kirjavahetust alles … Ellen lisas seletuse, mida tol ajal tuli kõikide kirjadega ettevaatuse mõttes teha.

Pärast paari tundi vestlemist kutsuti lõunalauda, kus viibisid mõned lähedased pereliikmed, ka need, kes kooli või loengute vahepeal kohale tormanud. Minu mälu järgi olid nad alati värskest õhust punapõselised, tagasihoidlikud noored. Pärast lõunat jäin veel tunnikeseks Jaani ja Elleni seltsi. Hämaras bussis tegin järgmise ringi märkmeid, lintide läbikuulamiseks võis kuluda paar nädalat.

Viimaste mälestustega kõnelustest Jaan Krossiga segunevad juba järelehüüded, mida küsisid eesti väljaanded veel mitu nädalat pärast tema lahkumist. Päeval, mil ta „Kolmandate mägede“ Köleri kuulsa altarimaali alt Kaarli kirikust igaviku teele saadeti, säras Tallinnas talvine päike.